Urmas Grauen (sündinud 25. juulil 1952 Järva-Jaanis) on eesti alpinist.[1]

Urmas Grauen 2014. aastal

Mägironijana on ta viiel korral tõusnud üle 7000 meetri kõrguste mägede tippu.[1] Hiljem on ta tegutsenud alpinismitreenerina (sealhulgas töötanud Gruusia alpinismikoondises[1]) ja mägigiidina[2]. Ta neid väheseid eesti alpiniste, kes on saanud alpinismis NSV Liidu meistersportlase aunimetuse (1980).

Alates 1992. aastast on ta teede hooldus- ja ehitustehnika müügiga tegeleva aktsiaseltsi Grader Service direktor.[1][3][4]

Haridustee muuda

1970. aastal lõpetas ta Türi Keskkooli ja 1975. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi energeetikateaduskonna.[1]

Alpinism muuda

 
Urmas Grauen 1984. aastal

Alpinismiga hakkas ta tegelema 1972. aastal.[1]

Kaljuronimises on ta mitmekordne Eesti meister.[1] 1982. aastal läbis ta Kesk-Aasias 6. kategooria marsruudi "Kamin Kagor". Tegemist on keskmiselt 82-kraadise, kohati negatiivse kaljuseinaga, kõrguste vahega 1200 meetrit[5].

1984. aastal viidi läbi Ilmar Priimetsa juhtimisel ekspeditsioon Pamiiris, et vallutada üks nimeta 6047 m kõrgune mäetipp. Esmatõusust 17. augustil 1984 võttis osa ka Grauen. Tipule pandi nimeks Tallinna mäetipp.[5]

1991. ja 1992. aastal juhtis ta mitu ekspeditsiooni: Pamiiris Lenini mäetippu (7134 m) ja 1994. aastal eestlaste gruppi Aafrikas Kilimanjaro mäe tippu (5895 m).[5]

Mägigiid ja treener muuda

Mägigiidi tunnistuse sai ta Nõukogude Liidu alpinismilaagritest (toona nimetati sellise tunnistuse saanuid alpinismi instruktoriteks).[6]

1970. aastate lõpul hakkas NSV Liidu Spordikomitee rahvusvaheliste laagrite juhtkond kutsuma valitud Eesti alpiniste tööle konsultantideks ja mägipäästjateks välismaalaste NSV Liidu mägedele tõuse organiseerivaisse alpilaagritesse. Kutsutute seas oli ka Urmas Grauen.[5]

Aastatel 19802003 oli ta ka alpinismitreener, sealhulgas töötas ta treenerina Abhaasia ja Gruusia alpinismikoondistes ning peatreenerina Eesti alpinismikoondises.[1]

Isiklikku muuda

Tema abikaasa Aili Grauen on alpinist, kes on tõusnud Kilimanjaro (5895 m) tippu.[5] Neil on kolm last: Peteri, Viljar ja Evelin, kellest Peteri on edukas maadleja[7][8] ning Viljar on alpinist, triatleet ja maratonijooksja.

Tsitaat muuda

Johan Ahlberg: "Urmasel on alpinismis head perspektiivid nii füüsiliste kui moraalsete eelduste poolest. Tema jaoks ei ole kõrguses mäeküljele tõmmatud mõttelist punast horisontaaljoont – siiani ja mitte sammugi kõrgemale. Selline mõtteline "lagi" on igal meist, kuid tema lagi on kõrgel! Võib-olla üle 8000 meetri!"[9]

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Grauen, Urmas. entsyklopeedia.ee
  2. Alpinistid: Eva Liivak hukkus kaaslaste hulljulguse tõttu. epl.delfi.ee
  3. Esileht. grader.ee
  4. Töötajad. grader.ee
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost. jkalpiklubi.ee
  6. Firni ajalugu. firn.ee
  7. Peteri Grauen[alaline kõdulink]. spordiinfo.ee
  8. Aili Polt, Grauen. tiigi.ee
  9. Johan Ahlberg. "Mäed kutsuvad. Miks?" Tallinn, 1997. Lk 95

Välislingid muuda