Uig on eesti etnograafias valge pruudilinik, mis valmistati peenlinasest riidest (suurus umbes 70x200 cm) ning mille servad olid kaunistatud pitsi, pilu või tikandiga.[1]

Ujuga kaeti pruudi pea ja nägu sõidul peiukoju[2] ning kasutusel oli ta 19. sajandil Lääne-Eestis ja saartel (Kihnus veel 20. sajandi algulgi).

Varasemal ajal kanti abielunaiste poolt ka õlakattena. Uju kasutamine arvatakse tulenevat pruudiröövitavast.[3]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri