USA punk

USA punk on punk Ameerika Ühendriikides, osa rahvusvahelisest punkist. Mõistet punk rock tarvitatigi esimest korda 1960. aastate keskpaigas Ameerika Ühendriikides tähistamaks briti roki invasiooni tulemusel ja tuules loodud bände, mida tekkis suuremates keskustes nagu seeni pärast vihma. Tihtipeale olid just need bändid oma rohmakavõitu pillikäsitlusega suunanäitajad uutele radadele, nagu psühhedeelne rokk. Olulisemad 1960. aastate pungi scene'id olid Seattle'is (The Sonics), Detroitis (MC5, The Stooges) ja Austinis (The Seeds). Üleriigilist kommertsedu nad ei saavutanud, kuid seda enam jäädvustasid nad end kohaliku muusikaelu annaalidesse.

Oluliseks suunanäitajaks oli ka New Yorgis tegutsenud ansambel Velvet Underground, mis omal ajal Ameerika avalikkusele vastuvõetamatuks osutus. Teine oluline New Yorgi ansambel-suunanäitja oli lühikest aega tegutsenud New York Dolls, mis šokeeris publikut äärmiseni lihtsustatud rock'n'rolli mängimise ja laval naisteriiete kandmisega. Bänd esines põhiliselt kohaliku tähtsusega Max's Kansas Citys ning enne lagunemist mänedžeeris seda keegi inglane Malcolm McLaren.

Punkliikumise päris alguseks võib aga pidada aastat 1974, kui New Yorgi klubis CBGB hakkasid regulaarselt esinema Ramones, Television, Blondie jt. Kaks aastat hiljem, 1976. aasta mais andis esimene neist, Ramones, välja emonüümilise debüütalbumi, mis defineeris maailma jaoks punkroki reeglid. 4. juunil 1976 mängis Ramones Londonis, andes sel moel suuna kätte Inglismaa esimese laine punkbändidele.

Kui punk Inglismaa moodi oli "järgmine suur asi", moelaine, mis käis kõrgelt ja jooksis kiirelt liiva, siis Ameerika Ühendriikides jäi punkliikumine pikalt põranda alla. Kohalikud ning kõigi asjaolude kiuste üllatavalt toimivad skeened olid olemas pea igas suuremas keskuses. Enamik neist kohalikest skeenedest said inspiratsiooni liikumise algkodust, New Yorgist. Tõuke tegutsemiseks andis tihtipeale juhuslikult nähtud Ramonesi kontsert.

Olulisematest Ameerika skeenedest võib välja tuua California skeene, mis sünnitas hardcore punk'i. Suunanäitajateks olid ansamblid Black Flag ja Dead Kennedys. Washingtoni skeene sünnitas straight-edge'i liikumise, suunanäitajaks Ian MacKaye oma ansamblitega Minor Threat ja Fugazi. Toimis aktiivne põrandaalune info liikumine. Bändid, kellest kunagi muusikaväljaannetes ei kirjutatud, olid populaarsemad kui üldtunnustatud hüpiknukud-ikoonid. Ameerika ühiskonna konservatiivsemates kihtides toimus aga pidev võitlus pungi vastu. Ansamblid said pidevaid süüdistusi ühiskonna moraali ja väärtushinnangute õõnestamises. Suuresti just tänu kohtuasjadele läksid peaaegu samaaegselt laiali eelmainitud Dead Kennedys ja Black Flag. Vastukaaluks paljude meelest liiga macho'ks muutunud hardocre punk'ile tekkis emoliikumine, mis algselt oli rangelt põrandaalune ja võimalikult kommertsivastane.

1990. aastate keskpaigas USA punk kommertsialiseerus. Meedia haibimasin ja plaadifirmad korjasid peale grunge-laine liivajooksmist üles sellised bändid nagu Green Day ja The Offspring, mis vahelduva eduga siiani kuulsust naudivad. Punkringkondade austuse on nad aga minetanud. Suurplaadifirmade poolt üles korjatud punkbände liigitatakse pop-punk'i alla. Lahjendadas mässumeelsuse oma muusikas olematuks ning esitades kärisevate kitarride saatel armastuslaule, pole sellel liikumisel algse punkliikumise ega tõekspidamistega midagi ühist.

Vaata kaRedigeeri