Ava peamenüü

USA punk on punk USA-s, osa rahvusvahelisest punkist. Mõistet "punk rock" tarvitatigi esimest korda 1960. aastate keskpaigas USA-s tähistamaks briti rock'i invasiooni tulemusel ja tuules loodud bände, mida tekkis suuremates keskustes nagu seeni pärast vihma. Tihtipeale olid just need bändid oma rohmakavõitu pillikäsitlsega suunanäitajad uutele radadele, nagu psühhedeelne rock. Olulisemad 60. pungi scene'id olid Seattle'is (The Sonics), Detroitis (MC5, The Stooges) ja Austinis (The Seeds). Üleriigilist kommertsedu nad ei saavutanud, kuid seda enam jäädvustasid nad end kohaliku muusikaelu annaalidesse.

Oluliseks suunanäitajaks oli ka New Yorgis tegutsenud ansambel Velvet Underground, mis omal ajal Ameerika avalikkusele vastuvõetamatuks osutus. Teine oluline New Yorgi ansambel-suunanäitja oli lühikest aega tegutsenud New York Dolls, mis šokeeris publikut äärmiseni lihtsustatud rock'n'rolli mängimise ja laval naisteriiete kandmisega. Bänd esines põhiliselt kohaliku tähtsusega Max's Kansas Citys ning enne lagunemist mänedzeeris seda keegi inglane Malcolm McLaren.

Päris punk liikumise alguseks võib aga pidada aastat 1974, kui New Yorgi klubis CBGB hakkasid regulaarselt esinema Ramones, Television, Blondie jt. Kaks aastat hiljem, 1976. mais andis esimene neist, Ramones, välja emonüümilise debüütalbumi, mis defineeris maailma jaoks punk rock'i reeglid. 4. juunil 1976 mängis Ramones Londonis, andes sel moel suuna kätte Inglismaa esimese laine punkbändidele.

Kui punk Inglismaa moodi oli "järgmine suur asi", moelaine, mis käis kõrgelt ja jooksis kiirelt liiva, siis USA-s jäi punkliikumine pikalt põranda alla. Kohalikud ning kõigi asjaolude kiuste üllatavalt toimivad skeened eksisteerisid pea igas suuremas keskuses. Enamus neist kohalikest skeenedest said inspiratsiooni liikumise algkodust, New Yorgist. Tõuke tegutsemiseks andis tihtipeale juhuslikult nähtud The Ramonesi kontsert.

Olulisematest USA skeenedest võib välja tuua California skeene, mis sünnitas hardcore punk'i. Suunanäitajateks olid ansamblid Black Flag ja Dead Kennedys. Whashington DC skeene sünnitas straight-edge'i liikumise, suunanäitajaks Ian MacKaye oma ansamblitega Minor Threat ja Fugazi. Toimis aktiivne põrandaalune info liikumine. Bändid, kellest kunagi muusikaväljaannetes ei kirjutatud, olid populaarsemad kui üldtunnustatud hüpiknukud-ikoonid. USA ühiskonna konservatiivsemates kihtides toimus aga pidev võitlus punk'i vastu. Ansamblid said pidevaid süüdistusi ühiskonna moraali ja väärtushinnangute õõnestamises. Suuresti just tänu kohtuasjadele läksid peaaegu samaaegselt laiali eelmainitud Dead Kennedys ja Black Flag. Vastukaaluks paljude meelest liiga macho'ks muutunud hardocre punk'ile tekkis emoliikumine, mis algselt oli rangelt põrandaalune ja võimalikult kommertsivastane.

1990. aastate keskpaigas USA punk kommertsialiseerus. Meedia haibimasin ja plaadifirmad korjasid peale grunge-laine liivajooksmist üles sellised bändid nagu Green Day ja The Offspring, mis vaheludva eduga siiani kuulsust naudivad. Punk-ringkondade austuse on nad aga minetanud. Suurplaadifirmade poolt üles korjatud punkbände liigitatakse pop-punk'i alla. Lahjendadas mässumeelsuse oma muusikas olematuks ning esitades kärisevate kitarride saatel armastuslaule, pole sellel liikumisel algse punk-liikumise ega tõekspidamistega midagi ühist.

Vaata kaRedigeeri