Tupslunn

Tupslunn (Fratercula cirrhata, ka Lunda cirrhata) on Vaikse ookeani põhjaosas levinud lind alklane lunni perekonnas.

Tupslunn
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Kurvitsalised Charadriiformes
Sugukond	Alklased Alcidae
Perekond	Lunn Fratercula
Liik	Tupslunn
Binaarne nimetus
Fratercula cirrhata (Pallas, 1769)

Tupslunnid pesitsevad rohkeisendiliste kolooniatena Briti Columbias, Alaska kaguosas ja Aleuudi saartel, Kamtšatkal, Kuriili saartel ja kogu Ohhoota mere rannikul, vähesel arvul California rannikul. Tupslunni levila kattub osaliselt idalunni (Fratercula corniculata) omaga.

Taksonoomia

Tupslunni kirjeldas 1769. aastal saksa zooloog Peter Simon Pallas.

Välimus ja elupaik

Tupslunni üldpikkus on umbes 35 cm ja tiibade siruulatus umbes sama suur. Isaslinnud on emaslindudest veidi suuremad. Keha on must, näoalal valge laik, nokk eredavärviline punane-kollane. Kulmualalt ulatuvad kuklasse juukseid meenutavad pikad kollased suletutid (lad.k. cirri), mille järgi see liik on saanud nimetuse mitmes keeles (ka eesti keeles).

Tupslunnid valivad pesitsemiseks tavaliselt kõrgeid saari või kaljusid, mis on kiskjatele raskest ligipääsetavad ning mis asuvad toidurohketes vetes. Talveperioodil leidub tupslunne kogu Vaikse ookeani põhjaosas kuni Jaapani ja Californiani.

Eluviisid

Nagu teised lunnid, on ka tupslunnid pelaagilised linnud. Tupslunn kraabib pesitsemiseks tavaliselt uru, kuid mõnikord kasutab pesana kaljulõhet. Need vooderdab taimede ja sulgedega. Muneb ühe muna, mida mõlemad vanalinnud hauvad umbes 45 päeva. Pojad lahkuvad pesast 40–55 päeva vanuselt. Tupslunnid toituvad peaaegu eranditult kaladest, keda nad püüavad sukeldudes. Vanalinnud võivad muuhulgas süüa kalmaarilisi või teisi selgrootuid. Toitumisalad võivad asuda pesitsusaladest kaugel avamerel. Tupslunni vaenlasteks on lumekakk, valgepea-merikotkas, rabapistrik, kajakad, rongad ja polaarrebane.