Tubakakott (Saaremaal ka pakikott[1]) on kott piibutubaka hoidmiseks ja kaasavõtmiseks.[2]

Tubakakott Põhjamaade muuseumis

Eestis on tubakakotte valmistatud nii riidest, põiest kui ka nahast. Nahast tubakakott oli esindusese, selle õmblemiseks kasutati erilist nahka (seemisnahk, hülgenahk, angerjanahk), mõnikord valmistati kott isegi küüntega loomakäpast.[2] Kodus pargitud nahast valmistati oma tarbeks lihtsamaid kotte, kuid kasutati ka õhukestest vabrikunahkadest kotte, mida telliti professionaalsetelt käsitöölistelt või osteti laatadelt ja harjuskitelt. Nahast kotid jagunesid kolme suuremasse rühma: kotikujulised, lõõtsaga ning rulltubakakotid. [3] Silindrikujuline tubakott oli hülgenahast, see rulliti kokku ja seoti nahkpaelaga kinni. Lõõtsjad tubakakotid olid tihti ilustatud vaskkõredega ehk -rõngastega. Saartel võttis pruut pulmade eelsel viinutamisel kaasa ilusa tubakakoti, millest ta kosjaviina kõrvale tubakat pakkus.[2]

Tänapäeval leiavad tubakakotid harva kasutamist, samas kasutatakse neid mitte ainult piibutubaka, vaid ka teiste suitsetamistarvete hoiustamiseks.

Viited

muuda
  1. Eesti murrete sõnaraamat Vaadatud 24.02.2021
  2. 2,0 2,1 2,2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 314
  3. Ülevaade Eesti tubakakottidest [1][alaline kõdulink]

Välislingid

muuda