Trahhüüt on afaniitne kuni porfüüriline vulkaaniline kivim.

Trahhüüt
TAS-diagramm
Trahhüüt on QAPF-diagrammil keskel vasakul

Keemiline koostis

muuda

TAS-diagrammi alusel jääb trahhüüt rüoliidi ja datsiidi vahele, sisaldades vähem SiO2 kui rüoliit ja rohkem SiO2 kui datsiit.

Mineraloogiline koostis

muuda

Tänapäevane trahhüüdi definitsioon on sarnaselt teiste tardkivimite definitsiooniga rahvusvahelise geoloogiaühingu (IUGS) tardkivimite süstemaatika alakomisjoni (Subcommission on the Systematics of Igneous Rocks) poolt välja töötatud. Kui kivimi modaalne mineraloogiline koostis on määratud, siis klassifitseeritakse trahhüüti QAPF-diagrammi kasutades järgmiselt: Q/(Q+A+P) on vahemikus 0–20%, F/(F+A+P) on vahemikus 0–10%, P/(A+P) on 10–35%. Q, A, P ja F on vastavalt kvarts, leelispäevakivi, plagioklass, feldšpatoidid.[1]

Trahhüüt koosneb peamiselt sanidiinpäevakivist. Trahhüüdi struktuur on afaniitne või peeneteraline vedela magma kiire jahtumise tõttu. Koostises leidub sageli fenokristalle ja klaste. Fenokristallid on moodustunud vedelast magmast kristalliseerumise tulemusena ajal, kui magma polnud veel laavana maapinnale jõudnud. Klastid on teiste kivimite fragmendid, mis on sattunud laava või magma koostisse kas maa-alustes tingimustes magmakambri või vulkaanilõõri seintest või siis maapinnal, olles näiteks liikuva laavavoolu poolt kaasa haaratud. Trahhüüdi süvakivimiline analoog on süeniit. Päevakividest on ülekaalus leelispäevakivid. Kvartsisisaldus ei ületa 5% kolmnurkdiagrammil, mille tipud moodustavad plagioklass, leelispäevakivi ja kvarts. [2]

Kvartsi puudumisel võib nii trahhüüt kui ka süeniit sisaldada feldšpatoide, näiteks nefeliini. Kvartsi feldšpatoididega koos trahhüüdis olla ei saa. Värvilistest mineraalidest võivad esineda biotiit, pürokseenid ja amfiboolid. Nende osatähtsus ehk värviindeks võib ulatuda kuni 40%. Sarnane, kuid suurema kvartsisisaldusega kivim on rüoliit. Värvuselt on nii trahhüüt kui ka süeniit enamasti punakad või hallid. Võib olla seotud granitoidsete kivimitega või minna järk-järgult üle rüoliidiks.[3]

Trahhüüdi leiukohti maailmas

muuda

Trahhüüdid on enim esindatud tertsiaaris ja Euroopas viimasest vulkaanilise aktiivsuse perioodist. Suurbritannias on trahhüüdid Skye saarel (laavavooludena, daikidena ja intrusioonidena). Mandri-Euroopas on trahhüüdid levinud Reini piirkonnas, Eifeli piirkonnas, Auvergne'i piirkonnas, Čechy piirkonnas, Colli Euganei mägedes, Rooma naabruses, Napolis ja Ischia saarel. [4]

Ameerikas on trahhüüt vähem levinud, teatakse leiukohta Lõuna-Dakota osariigis Black Hillsi mäestikus. Lisaks leidub trahhüüte Islandil, Assooridel, Tenerifel, Ascensioni saarel, Uus-Lõuna-Walesis (Austraalia), Ida-Aafrikas, Madagaskaril ja Adenis (Jeemen). Permi-aegseid trahhüüte leidub Inglismaal Exeteri piirkonnas ning kivisütt sisaldavad trahhhüüte leidub mitmel pool Central Valleys Šotimaal. Viimased erinevad Itaalia ja Reini oru trahhüütidest selle poolest, et neid on augiit ja biotiit sageli asendunud kloriidi ja teiste sekundaarsete mineraalidega. Permi trahhüüdid esinevad ka Tüüringi ja Saarimaa liidumaal Saksamaal. Keratofüüre, mis erinevad trahhüütidest väga vähe, esineb paleosoikumiaegsetes kihtides Harzis Saksamaal ja Lõuna-Šotimaal Cornwallis.[5]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Jackson, J. A. 1997. Glossary of Geology (4. trükk). Alexandria, Virginia: American Geological Institute. 54 lk.
  2. Carmichael, I.S.E, 1965. Trachytes and their feldspar phenocrysts. 116 lk.
  3. http://rruff.geo.arizona.edu/doclib/MinMag/Volume_34/34-268-107.pdf
  4. Edward Hull, 1892. Volcanoes: Past and present. 701 lk.
  5. Haase, K. M, 2003 Petrogenesis of Tertiary Continental Intra-plate Lavas from the Westerwald Region, Germany