Toompea tunnelid

Toompea tunnelid olid kavandatud tunnelid Tallinnas, rahuaegse ühendusena pearaudteejaama ja peaväljaku vahel ning sõjaaegse varjendina. Tunneleid hakati ehitama kevadel 1940, augustist 1940 pole enam teateid tunnelite ehitamisest ning tõenäoliselt loobuti hiljem kogu projektist kui aktuaalsuse kaotanust.

Varjendite vajadus

Esimese maailmasõja kogemus ja uue sõja ähvardus sundis Eestiski mõtlema massihävitusrelva eest kaitsvatele meetmetele. Teedeministri määrus 1933. aastast kohustas edaspidi kõikidesse uutesse ja põhjalikult ümberehitatavatesse hoonetesse rajama gaasikindlaid varjendeid. Nii ehitati näiteks Kadrioru lossi tagaküljele riigivanema varjend (1934) ja presidendi kantselei uue hoone ehitamisel rajati sinna ka varjend (1938).

Uued varjendid

Uusi varjendeid kavandati üle linna. Hulk lisakohti pidi tulema maapealsetesse varjenditesse (kokku 8 hoonet; nt üks neist parki praeguse Kalamaja rahvamaja kohale; hiljem nõuti realistlikult ainult ühe uue varjendi rajamist), maa-alustesse varjenditesse Lasnamäe nõlva sees (praeguse vana loomaaia alal) ja Toompea alla rajatavatesse (liiklus-)tunnelitesse.

Tunnelite eellugu

Neist suurim oli Toompea tunnelite ehitamise kava. Liiklus kahe olulise sõlme, Viru väljaku ja pearaudteejaama vahel läbi vanalinna oli juba ammu probleem ning esimesed kavad ehitada tunnel läbi Toompea tehti juba 19. sajandi lõpul. Autoliikluse areng ainult võimendas probleemi ning 1930. aastate lõpul jõuti kavani tuua uus magistraal üle Vana turu piki Kuninga ja Niguliste tänavat kuni Lühikese jala alguseni. Siit kavatseti paar maja maha võtta, et jõuda Toompea jalamini ja sealtkaudu läbi ehitatava tunneli teisele poole Toompea mäge raudteejaamani.

Tunnelite kavandamine

Projekti tegi mäeinsener Karl Feldveber. Mäe sisse pidi tulema üks jalakäijate ja jalgratturite ning kaks autotunnelit (kõigi läbimõõt oli 4 m), mis kavatseti rajada järk-järgult – esmalt üks auto-, siis teine auto- ja lõpuks nende vahele kergliiklustunnel. Idapoolne suue kavandati mäkke praeguse Rataskaevu 22 kohal ning läänepoolne suue kavandati mäkke Patkuli reduudist lõuna pool.

Toompea mäest üle vallitaguse ala kavatseti tulla viaduktiga, üle vallikraavi (praegu Schnelli tiik) sillaga ja üle kraaviäärsete teede taas viaduktiga otse tollase lähirongide platvormi juurde pearaudteejaamast lõunas.

Väljakule Toomkirikust kagus kavandati šaht (läbimõõt 5 m), mis oleks olnud ühendatud tunneliga. Šahti oli kavandatud lift ja selle ümber evakuatsiooni jaoks spiraaltrepp. Tunnelisse pidid viima ka treppidega pääsud mitmest Toompeal olevast ametiasutusest (nt Majandus-, Välis-, Teedeministeeriumist jm).

Tunnelite ehitamise alustamine ja järellugu

Kevadel 1940 tehti proovipuurimisi ja -kaevamisi. Riigikorra vahetus suvel 1940 ei muutnud esialgu midagi – samad inimesed, kes veebruaris selle projektiga tegelema hakkasid, tegelesid augustis sellega edasi. Tõenäoliselt võtsid siis projekti üle otse Moskvale alluvad institutsioonid. Nõukogude võimu jaoks ei olnud 1940. aastal suure tsiviilkaitsevarjendi rajamine sügavas Nõukogude tagalas olevale Tallinnale vajalik ning vähemalt see projekt jäigi realiseerimata.

Kirjandus

• "Tunnelvarjend Toompea alla". Uus Eesti nr 115, 30. aprill 1940. Lk 2
• "Toompea tunneli kaevamine algas". Uus Eesti nr 137, 25. mai 1940. Lk 2
• Robert Treufeldt. "Kaitsekäigud Tallinna bastionides". Muinsuskaitse aastaraamat 2006. Tallinn 2007. Lk 8-13