Tonadilla

Tonadilla (deminutiiv hispaania keele sõnast tonada, mis tähistas teatud tüüpi soololaulu) oli satiiriline muusikaline minikomöödia, mis oli väga populaarne 18. sajandi ja 19. sajandi alguse Hispaania teatris[1], kuid ka pärast 18. sajandit Kuubal ja teistes Hispaania kolooniates[2][3].

AjaloostRedigeeri

Tonadilla oli algselt paljude salmidega laul, mis oli kirjutatud lavastuses teksti vahele[4] või mida esitati ilmaliku sisuga comedia vaatuste vaheajal, tavaliselt koos järgneva tantsuga[5]. Hiljem hakati tonadilla tekstidesse kirjutama dialooge eri tegelaste vahel, nii et seda laulsid eri osatäitjad ja järk-järgult laienes tonadilla iseseisvaks muusikateatri žanriks, kümme kui kakskümmend minutit kestvaks pisiooperiks[6]. Mõnikord kasutatakse lavastuse kohta väljendit tonadilla escénica, et eristada seda laulust[7].

Tonadilla kujunemisajaks peetakse 1750. aastaid Madridis, kus see sai tavapäraseks osaks teatrimajade repertuaaris, koos tantsu, laulu ja põhimeelelahutusega. Esimesteks tonadillade kirjutajateks on peetud katalaani heliloojat Luis Misóni, samuti Antonio Guerrerot[8]. Teised tonadillade autorid Hispaanias olid Blas de Laserna, Pablo Esteve, Joaquín Rodrigo ja Jacinto Valledor.

Tonadilla tegelasteks oli lihtrahvas, nagu talupojad, kõrtsipidajad, mustlased, habemeajajad, ja selles kasutati rahvalikku igapäevakeelt. Muusika laenas ja kasutas sageli traditsioonilisi viise ja rahvamuusikat ning rahvatantse. Tonadilla mõjutas Hispaaniale iseloomuliku muusikateatri žanri zarzuela kujunemist[9].

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri