Intermède

Intermède, ka intermédie, intramède (ladinakeelsest sõnast intermedius 'vahepealne') või entremets ('vahekäigud') oli 17. ja 18. sajandil Prantsusmaal lühike tantsu- ja muusikanumber draamaetenduse vaheajal, 18. sajandil tähistas ka lühiooperit. Enamasti peetakse itaalia intermezzo prantsuse vasteks.

Jean-Jacques Rousseau kirjutatud intermède'i "Le Devin du village" tiitelleht

AjaloostRedigeeri

16. sajandi Prantsusmaal kasutati sõna muusikalis-tantsuliste õukonnaetenduste kohta, milles osalesid õukondlased ja mida lavastati riiklike pidustuste puhul, laias laastus sarnanesid need Itaalia intermedio'tega.

17. sajandil kinnistus sõna intermède tähendus draamakirjanike, nagu Pierre Corneille või Jean Racine, värssnäidendite vaheaegadel esitatud muusika ja tantsuga vahepalade kohta. Ka Moliere'i komöödiate "Kodanlasest aadlimees" ja "Ebahaige" originaalvariantides on vaheaegadesse ja lõppu paigutatud laulu- ja tantsunumbrid, mis aga tänapäeva lavastustes enamasti ära jäetakse.

Erinevalt Itaalia intermedio'st mille aines oli alati "kõrge", pärinedes mütoloogiast või pastoraalsest kirjandusest, võeti 17. sajandi intermède'i sisu tavaelust, selle tegelased olid lihtinimesed, kes kavaluse ja nutikusega saavutasid oma eesmärgi, või koomikud[1].

Valgustusajastul tähistas sõna Prantsusmaal Itaalia ühevaatuselist ooperit, mida mängiti kas originaalkeeles või prantsuskeelses tõlkes, ja hiljem ka prantsuse autorite teoseid samas stiilis, nagu näiteks Jean-Jaques Rousseau komponeeritud vahemäng 1752. aastal[2]. Ses tähenduses loetakse intermède'i opera buffa eelkäijaks, üheks tuntuimaks näiteks on Pergolesi "La serva padrona" (1733), mida nimetatakse esimeseks koomiliseks ooperiks ajaloos[3] ja mida mängiti Prantsusmaal " La servante maîtresse" nime all[4]. 18. sajandi jooksul kujunes intermède Prantsusmaal järk-järgult ümber opéra comique žanriks.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri