Ava peamenüü

Tiina Pikamäe (aastani 1972 Olep, sündinud 5. juunil 1947 Tallinnas) on Eesti kunstiajaloolane ja -kriitik.[1]

Lõpetas 1965 Tallinna 22. Keskkooli ja 1970 Tartu Ülikooli.

Töötas 1969–1993 Eesti Kunstimuuseumis, sh 1985–1993 skulptuuriosakonna juhatajana. Oli 1993–2000 Muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor, seejärel Tallinna 21. kooli õpetaja.[1]

Käsitlenud peamiselt 1970. aastate põlvkonna Eesti skulptorite loomingut, uurinud August Ludwig Weizenbergi loometeed ja Eesti medalikunsti ajalugu, tegutsenud kunstikriitikuna, koostanud näitusi ja katalooge.[1]

TeoseidRedigeeri

  • A. Weizenbergi eestiaineliste teoste tähendusest 19. sajandi eesti kultuuris. // RKM-i kogude teatmik 1986. Tallinn, 1989
  • Sajandivanune traditsioon. // Horisont (1991) 9
  • Sovjetestnisk grafik i Sverige (kataloog). Tallinn 1977
  • Akt eesti skulptuuris. Tallinn 1978
  • Jaak Soans. Tallinn 1986
  • Ülo Õun. Tallinn 1990
  • Olav Männi. Tallinn 1990
  • Mare Mikoff. Tallinn 1991
  • Hille Palm. Tallinn 1992

IsiklikkuRedigeeri

Tiina Pikamäe on teatrikunstniku Jaak Olepi tütar ning kunstiajaloolase ja -kriitiku Jaak Olepi õde.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

PersonaaliaRedigeeri

  • Eesti kooli biograafiline leksikon. Tallinn 1996. Lk 386

VälislingidRedigeeri

  Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.