Thomas Schöning

Thomas Schöning (ka Thomas Schoning; surnud 11. augustil 1539) oli Riia peapiiskop aastatel 1528–1539.

Thomas Schöning
Surmaaeg	11. august 1539

Schöning oli pärit Riiast, ta oli mõjuka bürgermeistri Johann Schöningi poeg. Enne peapiiskopiks valimist oli ta aastaid Riia toomkapiitlis, kus sai lõpuks toompraostiks. Reformatsiooniaastatel sai ta tuntuks kindlameelse katoliiklasena. Seetõttu otsustas Riia toomkapiitel pärast eelmise peapiiskopi Johann Blankenfeldi ootamatut surma Hispaanias just Schöningi peapiiskopiks valida. Schöningi valimist toetas ka Liivi ordu, sest Blankenfeld oli oma testamendis soovinud, et tema järglaseks saaks Braunschweigi hertsogi poeg ehk riigivürst, mis oleks peapiiskopi positsiooni ordu suhtes kindlasti tugevdanud. Schöningi puhul lootis ordumeister Wolter von Plettenberg aga, et too aktsepteerib 1526. aastal Volmari maapäeval sõlmitud otsuseid, millega peapiiskop ja teised piiskopid tunnustasid ordumeistrit Liivimaa kõrgema peana, samuti ka 1525. aasta otsust, millega Riia linn läks ordumeistri ainuvõimu alla. Varem olid peapiiskop ja ordumeister valitsenud linna ühiselt. 6. veebruaril 1528 valitigi Schöning Turaidas Riia peapiiskopiks, Riias ei saanud valimisi korraldada, sest sealne toomkirik oli luterliku linna kontrolli all.

Kuid Schöning püüdis kohe pärast peapiiskopiks valimist ameti Blankenfeldi-eelseid positsioone taastada. Ta sõlmis tihedad suhted ordu toonase põhivaenlase, Preisimaa hertsogi ja endise Saksa ordu kõrgmeistri Albrecht von Hohenzollerniga. Albrecht soovitas Schöningil valida endale riigivürstist koadjuutor, kes annaks peapiiskopile nii Saksa-Rooma riigi kui ka oma dünastiapoolse toe. Schöning sõlmis Albrechtiga ka kaitseotstarbelise liidu ning pärast mõningat kõhklust otsustas enda koadjuutoriks võtta Albrechti venna Wilhelmi. 1529. aasta lõpul said tema otsused ka ordule teatavaks ning see tekitas Liivimaal palju paksu verd. Ordu oli esialgu seisukohal, et nõustub ainult siis Wilhelmi nimetamisega koadjuutoriks, kui too jääb Schöningi eluajaks Liivimaast väljapoole. Riia linna asjus oli ordu ja peapiiskopi tüli aga sama terav, sest Schöning hankis keiserlikust kammerkohtust endale koguni mandaadi, millega ordut kohustati taastama Kirchholmi lepingu järgne olukord ehk peapiiskopi kaasvalitsus linna üle. Ordu ei saanud nõnda enam avalikult protestantliku Riia linna sõltumatuspüüdeid katoliiklikust peapiiskopist toetada, sest see oleks võinud kaasa tuua riigivande alla sattumise. Salaja jätkas ta seda siiski.

1530. aasta kahel Volmari (Valmiera) maapäeval õnnestuski Schöningil peapiiskopi positsioonid vähemalt formaalselt taastada: temast sai taas maapäeva vormiline juht ning samuti Riia linna kaasvalitseja. Ka Wilhelmi tunnustati tema koadjuutorina ning tal lubati ka Liivimaale tulla. Viimasele seati siiski ranged piirangud: kuni Schöningi surmani ei tohtinud ta peapiiskopkonnas ilmalikku võimu omada. Veel sama aasta lõpus tuli ta Liivimaale, kus saavutas esialgu head suhted nii Schöningi kui ka Plettenbergiga.

1530. ja 1531. aastal oli Schöningi peamiseks probleemiks endale paavstliku kinnituse hankimine. See nõudis küllaltki suurt rahasummat ja võttis ka kaua aega. Albrechti katoliiklike sugulaste abiga suutis ta oma ametissekinnitamise ja regaalid siiski kätte saada, kuid jäi Albrechti vennale, Ansbachi markkrahv Georgile aastateks raha võlgu ja tema regaalid olid seetõttu mõnda aega Albrechti käes pandis. Albrechti ja Schöningi erimeelsused hakkasid aastate jooksul üha süvenema, sest oli ilmne, et protestantlik hertsog püüab oma venna abil Liivimaal luterlaste mõjuvõimu suurendada, hertsog toetas ka Riia linna, mis end peapiiskopi suhtes üha enesekindlamana tundis ega kavatsenudki 1530. aasta maapäeva otsusele kuuletuda. Seetõttu püüdis peapiiskop läheneda ordule, et too aitaks tal tõrges linn enda tegeliku võimu alla saada. Kuid ordu toetas salaja just Riia toonast positsiooni, kus ta de facto allus vaid ordule ja vastutasuks võis olla protestantlik. Seetõttu oli Schöning tupikus; ka Wilhelm toetas pigem Riia linna evangeelseid, kuid tulevase peapiiskopina püüdis ta kohati ka Riia ja Schöningi vahelisele kompromissile kaasa aidata.

1532. aastal puhkenud Saare-Lääne vaenus varjutas aga kõik muud Liivimaa siseprobleemid ja peapiiskopi-Riia tüligi nihkus tükiks ajaks tagaplaanile. Schöning püüdis Saare-Lääne tülis jääda erapooletuks, sest talle ei sümpatiseerinud ei Wilhelmi protestantlus ega ka vägivaldsed vahendid, millega ta Saare-Lääne piiskopkonda püüdis endale haarata. Esialgu hurjutas ta oma koadjuutorit tugevalt, et too on keiserlikku maarahu rikkunud ja vägivalla teele asunud, kuid 1533. aasta suvel, kui näis, et Wilhelm on tänu liidule ordu ja Riiaga piiskopkonda enda kätte haaramas, proovis ta esimest korda tüli rahumeelselt lahendada, soovitades Reinhold von Buxhoevedenil piiskopikohast loobuda. Hiljem aga, kui sai teatavaks, et Buxhoevedenil on paavstipoolne kinnitus ja Wilhelmi positsioonid lagunema hakkasid, pöördus Schöning oma esialgse seisukoha juurde tagasi. Alates 1534. aastast juhtis ta vahendajate komisjoni, kes püüdsid vaenusele rahumeelset lahendust leida. See õnnestus küll alles kaks ja pool aastat hiljem, kui 1536. aasta juulis Lemsalus piiskopkond Buxhoevedenile ennistati ja Wilhelm valurahaks 25 000 Riia marka sai.

Saare-Lääne vaenuse järel püüdis Schöning taas lahendada Riia küsimust ja sedakorda nõustus Wilhelm, kes ajas pärast vaenuse õnnetut lõppu väga ettevaatlikku ja kompromissialti poliitikat, teda ka tugevamalt aitama. 1539. aasta alguses jõudsidki Riia, koadjuutor ja peapiiskop peaaegu teineteisemõistmiseni: Riia pidi tunnustama ordumeistrit ja peapiiskoppi võrdselt ilmalike isandatena, peapiiskop loobus aga vaimuliku kuulekuse nõudmisest ja nõustus isegi Riia toomkiriku jäämisega protestantliku rae võimusesse. Kuid vaid päev enne lepingu allakirjutamist loobus Riia ühtäkki sellest, nõudes peapiiskopilt uusi järeleandmisi. Tõenäoliselt oli sellise poliitika taga ordumeister Hermann von Brüggenei, kes püüdis ordu ainuvõimu Riias säilitada.

1539. aasta 11. augustil suri Schöning ootamatult. Wilhelmi ja Meinecke von Schierstedti teadete kohaselt hertsog Albrechtile oli peapiiskop rõõmsalt õhtusööki nautinud, kuid ühtäkki tundnud end halvasti ja söögitoast lahkunud, veidi aega hiljem olid tema teenrid ta aga tema toast surnuna leidnud. Et ta surm tuli ootamatult, ei jätnud peapiiskop endast maha ka testamenti. Koadjuutor Wilhelmil ei tekkinud aga tänu paavsti varasemale kinnitusele peapiiskopiameti ülevõtmisel siiski mingeid probleeme.

Viited

Eelnev Johann VII

Riia peapiiskop 1528–1539

Järgnev Wilhelm von Hohenzollern