Ava peamenüü

Teksti tõlgeRedigeeri

Osa sissejuhatusRedigeeri

Et, nagu ütleb Johannes Damaskusest [(De fide orthodoxa II. 12)], inimene öeldakse olevat tehtud Jumala kujutiseks [ad imaginem Dei], kusjuures "kujutisega" tähistatakse "arukat ja vabalt valivat ja iseenesest väelist [potestativum]", siis kui juba on öeldud eeskuju, nimelt Jumala kohta, ja nende asjade kohta, mis on lähtunud Jumala väest tema tahte järgi, jääb üle vaadelda tema kujutist, nimelt inimest, kuivõrd ta ise on oma tegude alge, kui vaba valikut ja oma tegude väge omavat.

Küsimus 1. Inimelu viimne eesmärk

SissejuhatusRedigeeri

Iª-IIae q. 1 pr. Kus kõigepealt tuleb vaadelda inimelu viimset eesmärki ja seejärel neid asju, mille abil inimene saab selle eesmärgini jõuda või seda vältida, ning lõpuks tuleb taibata [accipere] nende asjade logoseid, mis on eesmärgi jaoks määratud. Ning kuna inimelu viimseks eesmärgiks postuleeritakse õndsus, siis tuleb vaadelda kõigepealt viimset eesmärki ning seejärel õndsust. Esiteks, kas inimesele on omane tegutseda eesmärgi pärast. Teiseks, kas see on iseloomulik mõistusega loomusele. Kolmandaks, kas inimese tegu saab liigi eesmärgilt. Neljandaks, kas inimelul on mingi viimne eesmärk. Viiendaks, kas ühel inimesel saab olla mitu viimset eesmärki. Kuuendaks, kas inimene määrab kõik viimse eesmärgi jaoks. Seitsmendaks, kas kõigil inimestel on sama viimne eesmärk. Kaheksandaks, kas kõik teised loodud olendid jagavad [conveniant] seda viimset eesmärki.

Artikkel 1. Kas inimesele on omane tegutseda eesmärgi pärastRedigeeri

Iª-IIae q. 1 a. 1 arg. 1. Esimese juurde minnakse nii. Näib, et inimesele ei ole omane tegutseda eesmärgi pärast. Sest põhjus on loomu poolest eelnev. Aga eesmärgil [finis] on viimase logos. Järelikult ei ole eesmärgil põhjuse logost. Aga inimene tegutseb selle pärast, mis on teo põhjus, sest see kaassõna "pärast" tähistab põhjuse seisundit [habitudinem]. Järelikult inimesele ei ole omane tegutseda eesmärgi pärast.

Iª-IIae q. 1 a. 1 arg. 2. Peale selle, see, mis on viimne eesmärk, ei ole eesmärgi pärast. Aga mõnel juhul on tegevused viimne eesmärk, nagu on näha filosoofi [ Aristotelese] "Nikomachose eetika" I raamatu [ 1. peatükist ]. Järelikult ei tee inimene mitte kõike eesmärgi pärast.

Iª-IIae q. 1 a. 1 arg. 3. Peale selle, näib, et inimene tegutseb eesmärgi pärast siis, kui ta kaalutleb. Kuid inimene teeb paljusid asju kaalutlemata, ja mõnikord ta ka ei mõtle nendest midagi, nagu näiteks siis, kui keegi liigutab jalga või kätt muule mõeldes, või sügab habet. Järelikult ei tee inimene kõike eesmärgi pärast.

Iª-IIae q. 1 a. 1 s. c. Aga vastu, kõik asjad, mis on mingis soos, tulenevad selle soo algest. Aga eesmärk on alge kõiges, mida inimene saab teha, nagu on näha filosoofi "Füüsika" II raamatu 9. peatükist. Järelikult on inimesele omane teha kõike eesmärgi pärast.

Iª-IIae q. 1 a. 1 co. Vastan: peab ütlema, et tegudest, mida inimene teeb, nimetatakse päriselt inimlikeks ainult neid, mis on omased inimesele kui inimesele. Aga inimene erineb teistest, mõistuseta loodud olenditest selle poolest, et ta on oma tegude peremees. Sellepärast nimetatakse ainult neid tegusid päriselt inimlikeks, mille peremees inimene on. Aga inimene on oma tegude peremees mõistuse ja tahte läbi, mistõttu öeldakse, et ka vaba valik on mõistuse ja tahte võime. Järelikult nimetatakse päriselt inimlikeks neid tegusid, mis lähtuvad kaalutletud tahtest. Kui aga inimesele on omased mingid muud teod, võib neid küll nimetada inimese tegudeks, kuid mitte päriselt inimlikeks, sest need ei ole inimese kui inimese teod. On aga ilmne, et kõiki tegusid, mis mingist võimest lähtuvad, põhjustab see võime oma objekti logose järgi. Tahte objekt on aga eesmärk ja hüve. Seetõttu peavad kõik inimlikud teod olema eesmärgi pärast.

Iª-IIae q. 1 a. 1 ad 1. Esimese kohta peab järelikult ütlema, et kuigi eesmärk on täideviimises järgnev, on ta siiski tegija kavatsuses esmane. Ja nõnda on tal põhjuse logos.

Iª-IIae q. 1 a. 1 ad 2. Teise kohta peab ütlema, et kui inimlik tegevus on viimne eesmärk, peab ta olema tahtlik, muidu ta ei oleks inimlik, nagu öeldud. Aga tegevust nimetatakse tahtlikuks kaheti, ühel viisil sellepärast, et tahe käsib seda, nagu kõndimine või rääkimine; teisel viisil sellepärast, et tahe tekitab seda, nagu tahtmine ise. On aga võimatu, et tahte tekitatud tegu oleks ise viimne eesmärk. Tahte objekt on eesmärk, nii nagu nägemise objekt on värvus, nii et nii nagu on võimatu, et esimene nähtav oleks nägemine ise, sest igasugune nägemine on mingi nägemise objekti nägemine, on võimatu, et esimene himustatav, mis on eesmärk, oleks tahtmine ise. Nii et jääb üle, et kui inimlik tegu on viimne eesmärk, siis tahe käsib teda. Ja nõnda on seal mingi inimese tegu, vähemalt tahtmine ise, eesmärgi pärast. Mistõttu mida inimene ka ei teeks, on tõene öelda, et inimene tegutseb eesmärgi pärast, isegi tehes tegu, mis on viimne eesmärk.

Iª-IIae q. 1 a. 1 ad 3. Kolmanda kohta peab ütlema, et niisugused teod ei ole päriselt inimlikud, sest need ei lähtu mõistuse kaalutlemisest, mis on inimlike tegude päris printsiip. Ja sellepärast on neil küll kujutletud eesmärk, kuid ei ole mõistusega määratud eesmärki.

Artikkel 2. Kas mõistusega loomusele on iseloomulik tegutseda eesmärgi pärastRedigeeri

Iª-IIae q. 1 a. 2 arg. 1. Teise juurde minnakse nii. Näib, et eesmärgi pärast tegutsemine on iseloomulik mõistusega loomusele. Sest inimene, kellele on omane tegutseda eesmärgi pärast, ei tegutse kunagi tundmatu eesmärgi pärast. Aga on palju asju, mis ei tunne eesmärki, kas sellepärast, et neil tunnetus täielikult puudub, nagu näiteks tundetutel loodutel, või sellepärast, et nad ei haara eesmärgi logost, nagu loomad. Järelikult näib, et mõistusega loomusele on iseloomulik tegutseda eesmärgi pärast.

Iª-IIae q. 1 a. 2 arg. 2. Peale selle, eesmärgi pärast tegutsemine on oma teo määramine eesmärgi jaoks. Aga see on mõistuse töö. Järelikult ei ole see omane neile, kellel mõistus puudub.

Iª-IIae q. 1 a. 2 arg. 3. Peale selle, hüve ja eesmärk on tahte objekt. Aga tahe on mõistuses, nagu öeldakse "De anima" III raamatu [9. peatükis]. Järelikult on eesmärgi pärast tegutsemine omane ainult mõistusega loomusele.

Iª-IIae q. 1 a. 2 s. c. Aga vastu on see, mida filosoof tõestab "Füüsika" II raamatu [5. peatükis], et mitte ainult aru, vaid ka loodus tegutseb eesmärgi pärast.

Iª-IIae q. 1 a. 2 co. Vastan: peab ütlema, et kõik tegijad tegutsevad paratamatult eesmärgi pärast. Sest kui üksteise jaoks määratud põhjustest esimene lahutada, siis paratamatult lahutuvad ka teised. Aga kõigi põhjuste seas esimene on lõpp-põhjus. Mille põhjend on see, et mateeria omandab vormi ainult niivõrd, kui tegija teda liikuma paneb, sest miski ei vii iseennast potentsist akti. Tegija aga paneb liikuma ainult lähtudes eesmärgi kavatsusest. Sest kui tegija ei oleks määratud mingiks tagajärjeks, siis ta ei teeks ühte rohkem kui teist, järelikult peab selleks, et ta kutsuks esile mingi tagajärje, teda määratama millekski kindlaks, millel on eesmärgi logos. Aga nii nagu see määramine toimib mõistusega loomuse puhul mõistusliku himu läbi, mida nimetatakse tahteks, toimub see teiste loomuste puhul loomuliku kalduvuse läbi, mida nimetatakse loomulikuks himuks. Ometi tuleb arvestada, et miski püüdleb oma teos või liikumises eesmärgi poole kaheti, ühel viisil iseennast eesmärgi poole liikuma pannes, nagu inimene, teisel viisil teise poolt eesmärgi poole liikuma panduna, nagu nool püüdleb määratud eesmärgi poole selle tagajärjel, et teda paneb liikuma vibulaskja, kes suunab oma tegu eesmärgi poole. Järelikult panevad need asjad, millel on mõistus, iseennast eesmärgi poole liikuma, sest nad valitsevad oma tegusid vaba valiku läbi, mis on tahte ja mõistuse võime. Need asjad aga, millel mõistust ei ole, püüdlevad eesmärgi poole loomuliku kalduvuse jõul, panduna liikuma teise, mitte aga iseenda poolt, sest nad ei tunne eesmärgi logost, ning seetõttu ei saa midagi eesmärgiks määrata, vaid neid määrab eesmärgiks üksnes teine. Kogu mõistusega loodus on võrreldes Jumalaga nagu tööriist võrreldes algtegijaga, nagu meil ülalpool (I:22:2 ad 4; I:103:1 ad 3) oli. Ja sellepärast on mõistusega loomusele iseloomulik, et ta püüdleb eesmärgi poole, ajades või viies end eesmärgi poole, mõistuseta loomusele aga teise aetuna või viiduna, kas tabatud eesmärgi poole nagu loomad või tabamata eesmärgi poole nagu asjad, millel tunnetus täielikult puudub.

Iª-IIae q. 1 a. 2 ad 1. Esimese kohta peab järelikult ütlema, et inimene, kui ta iseenese läbi tegutseb eesmärgi pärast, tunneb eesmärki, aga kui teine paneb teda tegutsema või juhib, näiteks kui ta tegutseb teise käsul, või kui teine paneb teda sundides liikuma, siis ei ole paratamatu, et ta tunneb eesmärki. Ja nõnda on mõistuseta loodute puhul.

Iª-IIae q. 1 a. 2 ad 2. Teise kohta peab ütlema, et eesmärgi jaoks määramine on omane sellele, mis paneb iseennast tegutsema eesmärgi jaoks. Sellele aga, mida teine paneb eesmärgi jaoks tegutsema, on omane olla eesmärgi jaoks määratud. Mis võib olla mõistuseta loomuga, aga omada mõistust milleltki.

Iª-IIae q. 1 a. 2 ad 3. Kolmanda kohta peab ütlema, et tahte objekt on eesmärk ja hüve üldises. Mistõttu ei saa olla tahet sellel, millel puudub mõistus ja aru, sest see ei saa taibata üldist, vaid selles on loomulik ehk tundlik himu, mille määrab mingi üksik hüve. On aga ilmne, et üksikud põhjused paneb liikuma üldine põhjus: nii nagu linna valitseja, kes peab silmas ühist hüve, paneb oma käsuga liikuma linna üksikud ametid. Ja sellepärast on paratamatu, et kõik selle, millel puudub mõistus, paneb üksikute eesmärkide poole liikuma mingi mõistuslik tahe, mis laotub üldiseks hüveks, nimelt Jumala tahe.

Artikkel 3. Kas inimese tegu saab liigi eesmärgiltRedigeeri

Iª-IIae q. 1 a. 3 arg. 1. Kolmanda juurde minnakse nii. Näib, et inimeste teod ei saa liiki eesmärgilt. Eesmärk on ju väline põhjus. Aga mille tahes liik on mingilt seesmiselt algelt. Järelikult inimeste teod ei saa liiki eesmärgilt.

Iª-IIae q. 1 a. 3 arg. 2. Peale selle, see, mis annab liigi, peab olema eelnev. Aga eesmärk on olemise poolest järgnev. Järelikult ei ole inimese teol liik eesmärgilt.

Iª-IIae q. 1 a. 3 arg. 3. Peale selle, sama saab olla ainult ühes liigis. Aga juhtub, et arvult sama tegu määratakse erinevate eesmärkide jaoks. Järelikult eesmärk ei anna inimeste tegudele liiki.

Iª-IIae q. 1 a. 3 s. c. Aga vastu on see, mida ütleb Augustinus raamatus De moribus Ecclesiae et Manichaeorum [II, 13]: "Nõnda, nagu eesmärk on laiduväärne või kiiduväärne, nõnda on ka meie teod laiduväärsed või kiiduväärsed."

Iª-IIae q. 1 a. 3 co. Vastan: millele tahes saab liik osaks akti järgi, ja mitte potentsi järgi, mistõttu nende asjade liigi, mis koosnevad mateeriast ja vormist, moodustab nende endi vorm. Ja nii tuleb võtta ka asjade endi liikumiste puhul. Sest kui liikumine kuidagi eristub tegevuseks ja talumiseks, siis saab kumbki neist liigi aktilt, nimelt tegevus aktilt, mis on tegevuse alge [principium], talumine aga aktilt, mis on liikumise lõpp-punkt [terminus]. Mistõttu soojendamine ei ole midagi muud kui mingi liikumine, mis lähtub soojusest, soojenemine aga ei ole midagi muud kui liikumine soojuse poole, definitsioon aga näitab [manifestat] liigi logost. Ja kummalgi inimliku teo moel, võetagu seda tegevuste moel või talumiste moel, saadakse liik osaks eesmärgilt. Sest inimlikku tegu võidakse võtta kummalgi moel, nii, et inimene paneb ennast liikuma, ja nii, et inimest pannakse enda poolt liikuma. Aga ülalpool [artikkel 1] öeldakse, et tegu nimetatakse inimlikuks, niivõrd kui see lähtub kaalutletud tahtest. Aga tahte objekt on hüve ja eesmärk. Ja sellepärast on ilmne, et inimlike tegude kui inimlike alge on eesmärk. Ja samamoodi on nende lõpp-punkt, sest see, milleni inimlik tegu jõuab, on see, mida tahe kavatseb kui eesmärki; nii nagu loomulike toimijate puhul tekitatava vorm vastab tekitava vormile. Ja kuna, nagu ütleb Ambrosius teose Super Lucam [eessõnas]: "kombeid [kõlblust] nimetatakse õigusega [proprie] inimlikeks", saavad rangelt võttes [proprie] moraalsetele tegudele liik osaks eesmärgilt, sest moraalsed teod on sama mis inimlikud teod.

Iª-IIae q. 1 a. 3 ad 1. Esimese kohta tuleb järelikult öelda, et eesmärk ei ole üldse midagi teo suhtes välist, sest see on teo suhtes alge või lõpp-punkt; ja see kuulubki teo logosesse, et ta on millestki tegevuse puhul ja millegi poole talumise puhul.

Iª-IIae q. 1 a. 3 ad 2. Teise kohta tuleb öelda, et eesmärk, kuivõrd ta on kavatsuses eelnev, nagu öeldud [artiklis 1 vastuses 1. vastuväitele], kuulub selle järgi tahtele. Ja nõnda annab ta inimlikule ehk moraalsele teole liigi.

Iª-IIae q. 1 a. 3 ad 3. Kolmanda kohta peab ütlema, et arvult sama tegu, niivõrd kui see üks kord tegijast väljub, määratakse ainult ühe lähima eesmärgi jaoks, millelt tal on liik, aga ta võidakse määrata ka mitme kauge eesmärgi jaoks, millest üks on teise eesmärk. On siiski võimalik, et tegu, mis on loomuse liigi poolest üks, määratakse erinevateks tahte eesmärkideks, nagu näiteks seda, mis on inimese tapmine, mis on loomuse liigi poolest sama, võidakse määrata nii õigluse säilitamise eesmärgiks kui ka viha rahuldamise eesmärgiks. Ja sellepärast oleksid need kombe [moris] liigi poolest erinevad teod, sest ühel moel oleks see vooruse tegu, teisel moel oleks see pahe tegu. Sest liikumine ei saa liiki sellelt, mis on lõpp-punkt sattumuslikult, vaid ainult sellelt, mis on lõpp-punkt iseenesest. Aga moraalsed eesmärgid on looduslikul asjal sattumuslikult; ja ümberpöördult, moraalsel asjal on loodusliku eesmärgi logos sattumuslik. Ja sellepärast ei keela miski, et teod, mis on loomuse liigi poolest samad, oleksid kombe poolest erinevad, ja ümberpöördult.

Artikkel 4. Kas inimelul on viimne eesmärkRedigeeri

Iª-IIae q. 1 a. 4 arg. 1 Neljanda juurde minnakse nii. Näib, et inimelul ei ole mingit viimset eesmärki, vaid eesmärkidega minnakse lõpmatuseni. Sest hüve on oma logose poolest end väljakallav [diffusivum sui], nagu on selge Dionysioselt (De divinis nominibus, IV peatükk). Järelikult kui see, mis lähtub hüvest, on ka ise hüve, peab see hüve välja kallama teise hüve, ja nõnda on hüvel edasiminek lõpmatuseni. Aga hüvel on eesmärgi loomus. Järelikult on eesmärkidel edasiminek lõpmatuseni.

Iª-IIae q. 1 a. 4 arg. 2. Edasi, asju, mis on mõistusasjad, saab lõpmatuseni paljundada, mistõttu ka matemaatilisi suurusi suurendatakse lõpmatuseni. Ka arvude liigid on seetõttu lõpmatud, sest kui on antud mingi arv, saab mõistus välja mõelda teise, suurema arvu. Aga eesmärgi soov järgneb mõistuse taipamisele (apprehensionem). Järelikult näib, et ka eesmärkide puhul minnakse lõpmatuseni.

Iª-IIae q. 1 a. 4 arg. 3. Peale selle, hüve ja eesmärk on tahte objekt. Aga tahe saab lõpmata palju kordi iseenesele peegelduda, sest ma võin midagi tahta, ja tahta seda tahta, ja nii lõpmatuseni. Järelikult minnakse inimtahte eesmärkide puhul lõpmatuseni, ja inimtahtel ei ole mingit viimset eesmärki.

Iª-IIae q. 1 a. 4 s. c. Aga vastu on see, et filosoof ütleb "Metafüüsika" II raamatu [2. peatükis], et need, kes teevad lõpmatuks, võtavad ära hüve loomuse. Aga hüve on see, millel on eesmärgi loomus. Järelikult on see eesmärgi loomuse vastu, et lõpmatuseni edasi minnakse. Järelikult on tarvis postuleerida ühte viimset eesmärki.

Iª-IIae q. 1 a. 4 co. Vastan: peab ütlema, et iseenesest öeldes on igast küljest [ex quacumque parte] võimatu eesmärkide puhul lõpmatuseni edasi minna. Sest kõigi asjade puhul, millel on iseenesest määratus üksteise jaoks, on paratamatu, et kui esimene eemaldada, siis eemalduvad ka need asjad, mis on esimese jaoks. Mistõttu filosoof tõestab "Füüsika" VIII raamatu [5. peatükis], et liikumapanevate põhjuste puhul ei ole võimalik minna lõpmatuseni, sest siis ei oleks esmaliikumapanijat, ilma milleta teised asjad ei saa liikuma panna, sest nad panevad liikuma ainult seeläbi, et esmaliikumapanija neid liikuma paneb. Eesmärkide puhul aga leidub kaks järjestust, nimelt kavatsuse järjestus ja täideviimise järjestus, ja kummaski järjestuses peab olema miski esimene. Sest see, mis on esimene kavatsuse järjestuses, on just nagu himu liikuma panev alge, mistõttu ilma algeta ei pane miski himu liikuma. See aga, mis on alge täideviimises, on see, kust tegevus alguse saab, mistõttu ilma selle algeta ei hakkaks keegi midagi tegema. Aga kavatsuse alge on viimne eesmärk, täideviimise alge on aga esimene nendest asjadest, mis on eesmärgi jaoks. Nõnda ei ole järelikult kummaltki poolt võimalik minna lõpmatuseni, sest kui ei oleks viimset eesmärki, siis midagi ei himustataks ega oleks mingil teol lõpp-punkti ega seisaks tegija kavatsus paigal; kui aga ei oleks esimest nende asjade seas, mis on eesmärgi jaoks, siis keegi ei hakkaks midagi tegema ega kavatsemisel (consilium) ei oleks lõpp-punkti, vaid see läheks lõpmatuseni.

Aga nendele asjadele, millel pole iseenesest järjestust, vaid mis satuvad omavahel ühendusse sattumuslikult, ei keela miski lõpmatust, sest sattumuslikud põhjused on määramatud. Ja nõnda võib ka juhtuda, et eesmärkide puhul on sattumuslikult lõpmatus, ja ka nende asjade puhul, mis on eesmärgi jaoks.

Iª-IIae q. 1 a. 4 ad 1. Esimese kohta peab järelikult ütlema, et hüve logoses on küll see, et ta midagi endast välja kallab, kuid mitte see, et ta teisest lähtub. Ja sellepärast, kuna hüvel on eesmärgi logos ning esimene hüve on viimne eesmärk, ei tõesta see põhjendus, et ta ei ole viimne eesmärk, vaid et eeldatud esimeselt eesmärgilt minnakse lõpmatuseni allapoole nende asjade poole, mis on eesmärgi jaoks. Ja see peab paika ka siis, kui vaadelda ainult esimese hüve väge (virtus), mis on lõpmatu. Et aga esimese hüve levimine käib aru järgi, millele on omane voolata põhjustatuteks mingi kindla vormi järgi, siis hüvede väljavoolamisel esimesest hüvest, millelt kõik teised hüved saavad väljakallamisväest osa, on mingi kindel viis. Ja sellepärast ei lähe hüvede väljavalamine lõpmatuseni, vaid nagu öeldakse Saalomoni Tarkuseraamatu 11. peatüki [21. salmis], on Jumal kõik korraldanud mõõdu, arvu ja kaalu järgi.

Iª-IIae q. 1 a. 4 ad 2. Teise kohta peab ütlema, et asjade puhul, mis on iseenesest, alustab mõistus loomupäraselt teadaolevatest algetest ning läheb mingi lõpp-punkti poole. Mistõttu filosoof tõestab "Teise analüütika" I raamatu [3. peatükis], et tõestuste puhul ei ole lõpmatuseni minekut, sest tõestuste puhul on tegu mingite iseenesest, mitte sattumuslikult omavahel seotud asjade järjestusega. Nende asjade puhul, mis on seotud sattumuslikult, ei keela miski mõistusel lõpmatuseni minna. On aga sattumuslik, et eelnevalt olemasolevale suurusele või arvule liidetakse suurus või ühik. Mistõttu niisuguste asjade puhul ei keela miski mõistusel lõpmatuseni minna.

Iª-IIae q. 1 a. 4 ad 3. Kolmanda kohta peab ütlema, et see iseenese peale peegelduva tahte paljundamine on eesmärkide järjestusega sattumuslikus suhtes. Mis on ilmne sellest, et ühe ja sellesama eesmärgi suhtes peegeldub tahe iseenda peale ükskõik kas üks kord või mitu korda.

KommentaarRedigeeri

Artikkel 1Redigeeri

Artikli väide tuleneb Aristotelese "Nikomachose eetika" I raamatu 1. peatükist: "Tundub, et igasugune kunst, igasugune uurimine ning samamoodi nii tegu kui ka valimine püüdlevad mingi hüve poole; sellepärast on öeldud kaunilt, et hüve on see, mille poole kõik püüdleb. Ilmne on aga teatud erinevus eesmärkide vahel: ühed on tegevused, teised aga mingid tulemused nende kõrval." Selle raamatu kommentaaris ütleb Thomas, et jutt on nii spekulatiivsest mõistusest kui ka praktilisest mõistusest lähtuvast tegevusest. Et seda siin mitte selgitada, viitab Thomas "aga vastu" all hoopis "Füüsikale", kuigi ta tegelikult juhindub "Nikomachose eetikast", millele 2. argument viitab, seejuures Aristotelese eetika vaimu teisendades.[1]

LahendusRedigeeri

Lahenduse esimene osa (enne sõnu "On aga ilmne") selgitab inimliku teo mõistet ning arendab järelduse tõestuse esimest eeldust. Teine osa esitab teise eelduse ning järelduse. Esimene osa esitab inimliku teo mõiste väga lihtsalt: inimlik tegu on tegu, mille inimene teeb kui inimene. Saame sellise süllogismi: inimlikud teod on need, mis lähtuvad kaalutletud tahtest (see väljend (mõiste) pärineb "Nikomachose eetikast", 6, 2; 1139b 5, 6); kõik kaalutletud tahte teod lähtuvad sellest tema objekti (eesmärgi, hüve) abstraktse formaalsuse järgi; järelikult kõik inimlikud teod on eesmärgi pärast.[2]

Seda, et hüve on see, mille poole kõik püüdleb, on mainitud juba "Teoloogia summa" I osa 5. küsimuse 1. artiklis, mis juhatab sisse õpetuse Jumala headusest (headuse olemus on soovitavus). Tahtest on jutt I osa 19. peatükis, eriti artiklis 1 ("Kas Jumalal on tahe?; tahte objekt on eesmärk ja hüve; tahe järgneb arule; tahe seisneb aruka loomuse taibatavas kalduvuses püüelda oma loomuliku vormi poole või selles püsida), ning seoses Kolmainsusega. Püha Vaim lähtub tahte ja armastuse viisi läbi, sest armastus on tahte fundamentaalne akt (küsimused 36–39 Püha Vaimu kohta; armastusele on omane armastaja tahet armastatu poole liikuma panna; Püha Vaim lähtub tahte teel Armastusena; armastus peab lähtuma sõnast, sest me ei armasta midagi, kui me seda mõistega ei taipa). Tahtest on juttu ka inglite puhul. See, et tahe järgneb arule, on Thomase kõige fundamentaalsem lause tahte kohta. Küsimuse 60 ("Inglite armastusest ja rõõmust") artiklis 2 ütleb Thomas järgmist. Tahe püüdleb loomupäraselt oma viimse eesmärgi poole, sest iga inimene tahab loomupäraselt õnne ning kõiki teisi soove põhjustab see loomupärane soov: kõike, mida inimene tahab, tahab ta eesmärgi pärast. Nii et selle hüve armastus, mida inimene loomupäraselt tahab, on tema loomupärane armastus; aga sellest tulenev millegi armastamine eesmärgi pärast on valikust tulenev armastus. Küsimuses 63 on esimest korda juttu kurjast tahtest. Kõik, mis on olemas, püüdleb loomupäraselt mõne hüve poole, sest ta pärineb heast algest ja tagajärg tuleb alati alge juurde tagasi. Üksiku hüvega võib olla seotud mingi pahe, näiteks tulega see, et ta sööb teisi asju, aga üldise hüvega ei saa mingi pahe seotud olla. Kui millegi loomus kaldub mõne üksiku hüve poole, siis ta võib loomupäraselt sattumuslikult püüelda mingi pahe poole. Kui aga miski loomu poolest kaldub hüve poole üldse (arukas loomus), siis ta ei saa loomu poolest kalduda pahe poole. Küsimus 80 räägib inimese himuvõimetest üldiselt, küsimus 81 meelelisusest, küsimus 82 tahtest ja küsimus 83 vabast tahtest. Loomupärane paratamatus ei ole tahtevastane, vaid tahe püüdleb paratamatult viimse eesmärgi, nimelt õnne poole. On üksikuid hüvesid, millel ei ole õnnega paratamatut seost, sest inimene saab ilma nendeta õnnelik olla, ja nende poole ei püüdle inimene paratamatult. Kui aru ja tahet vaadelda nende endi suhtes, siis aru on kõrgem võime. Aru objekt on lihtsam ja absoluutsem kui tahte objekt, sest aru objekt on himustatava hüve idee, tahte objekt aga himustatav hüve. Aru kui eesmärk paneb tahte liikuma, sest hüve, millest aru saadakse, on tahte objekt. Tahe kui toimija paneb liikuma aru ja kõik hinge õimed. Tahte objekt on hüve ja eesmärk üldiselt, ja iga võime on suunatud vastavale hüvele, nagu nägemine värvuse tajumisele ja aru tõe tunnetamisele. Sellepärast paneb tahe kui toimija liikuma kõik hinge võimed, välja arvatud vegetatiivse osa loomupärased võimed. [3]

Inimliku teo mõiste näib kahemõttelisena. Inimlik tegu on vaba tegu, milles üksikul inimesel on autonoomse isiku väärikus. Thomase näited vabaduseta tegudest tunduvad naiivsed, aga Thomas tundis ka teadvustamatut: himurus võib ületada mõistuse piirid. On tegevusi, mis ei vaja vabaduse kaasabi, näiteks nägemine, ja ka kired on niisugused. Kuigi loomad ei näe nii, nagu inimesed, ei ole nägemine inimlik tegu. Mõistusest ja tahtest lähtuv tegu ongi vaba tegu. Tahet ja loomust on taandamatult vastandatud: tahe on vaba ja määramata, loomus aga paratamatu ja määratud. Thomasel aga põhineb tahe arukal loomusel ning on loomupäraselt määratud hüvele. See määratus on määramatuse, vabaduse allikas. Ta ei ole piiratud ühegi konkreetse objektiga, isegi mitte Jumalaga, vaid hüvega üldiselt, olemisega üldiselt tahte suhtes. Olemine aru suhtes on tõeline. Kui väidetakse, et tahte objekt on hüve, siis määratletakse tahte loomust intellektuaalse ja spirituaalsena. See loomus ja määratus ei piira tahet, vaid paneb aluse tahte lõputule avatusele.[4]

19. küsimuse 1. artikli lahenduse mõte on järgmine. Igal loomusel, igal vormil on kalduvus püüelda endale omase täiuse poole ning jääda sellesse püsima, kui see on käes. Selle kalduvuse liik oleneb loomuse liigist. Arukate olevate puhul on sellele kalduvusele omane, et olevate loomust omatakse aruliselt. Sellisele spirituaalsele vastuvõtuvõimule vastab kaldumusvõimena tahe. Aru ja tahe toimivad koos. Tegija astub olevaga terviklikku osadusse, toob oma aruga oleva enda sisse, assimileerib selle iseendaga. Ent kui olev on arus, jääb aru just nagu oma seesmusest ja nüüd on otsekui asi selle taastamises. Selleks pöördub tegija tahte läbi teadaoleva oleva poole kui selle poole, mis too iseeneses on. Teiste sõnadega, tegija saab algul aru läbi, assimileeriva intentsionaalsuse läbi, endast erinevaks, seejärel tahte läbi, armastuse intentsionaalsuse läbi, saab ta tegijaks tegija olemise täiuse järgi.[5]


ViitedRedigeeri

  1. Eschmann 1997: 47–48.
  2. Eschmann 1997: 48–50.
  3. Eschmann 1997: 50.
  4. Eschmann 1997: 51–53.
  5. Eschmann 1997: 53–54.

KirjandusRedigeeri