Tatšanka

Tatšanka (vene keeles тачанка) oli kuulipildujaga kaarik või vanker, mida vedas kaks kuni neli hobust ning millega sõitis kaks või kolm inimest (üks juht ja vähemalt üks kuulipildur). Tatšanka leiutajaks peetakse Nestor Mahnod.[1][2][3][4][5][6]

Sakslaste hõivatud vene tatšanka esimese maailmasõja aegses Berliinis

EtümoloogiaRedigeeri

 
Kuulipildujaga PM M1910 relvastatud tatšanka Guljaipolje muuseumis

Sõma tatšanka päritolu kohta levib vähemalt kaks usutavat hüpoteesi. Vasmeri etümoloogiline sõnastik väidab, et see pärineb ukrainakeelsest sõnast netõtšanka (нетичанка) ja poolakeelsest sõnast najtyczanka, mis tähendavad tõlda. Nimetus on pandud Neutitscheini (tänapäeval Tšehhi Nový Jičín) linna järgi.

Teise arvamuse kohaselt on tatšanka ukrainlaste hellitusnimi sõnast tatška (vene keeles тачка 'käru'). On ka arvatud, et tatšanka pärineb sõnast tavritšanka, mis tähendab Ukraina lõunaosas ja Krimmis Tauria kubermangus (vene keeles Таврическая губерния) levinud vastupidavat vankrit. Seos on vaieldav, kuna selle põllumajanduses kasutatud sõiduki välimus on teistsugune.

ViitedRedigeeri

  1. William Henry Chamberlin, Russia's Iron Age, Ayer Publishing, 1970, p201; V. Rapoport, Y. Alekseev, V. G. Treml (translated by B. Adams)
  2. High Treason: Essays on the History of the Red Army, 1918-1938, Duke University Press, 1985, p68
  3. Michael Malet, Nestor Makhno in the Russian Civil War, Macmillan, 1982, p85
  4. Steve Zaloga, Leland S. Ness, Red Army Handbook, 1939-45, Sutton, 1998, p105
  5. Leon Trotsky, How the Revolution Armed: The Military Writings and Speeches of Leon Trotsky, New Park Publications, 1981, p 295
  6. Edward R. Kantowicz, The Rage of Nations: The World In The Twentieth Century, Wm. B. Eerdmans Publishing, 1999, p173