Tupolev Tu-134

Tupolev Tu-134 (NATO koodnimi Crusty) oli Nõukogude Liidus aastatel 1966–1989 ehitatud lühikese ja keskmise lennukaugusega kahemootoriline reaktiivreisilennuk.

Eesti Lennukompanii Tupolev Tu-134A-3 Eesti Lennundusmuuseumis
Tüüp	reisilennuk
Tootja	Tupolev
Reisijaid	72-80
Pikkus	37,1 m
Tiivaulatus	29 m
Tippkiirus	900 km/h
Lennukaugus	2400 km

Tu-134A esmalend toimus 29. juulil 1963. Tu-134 sarja lennukite ehitamist alustati 1966. aastal, regulaarlennud Aeroflotis algasid 1967. aastal. Algne lennuk mahutas 72 reisijat, kuid peagi suurendati istmeridade tihendamisega istekohti 80-ni (Tu-134A). Tu-134A-3 sarja lennukid said uue Solovjov D-30 turboreaktiivmootori, mille tõukejõudu sai ka reversasendisse seada. 1980. aastal jõudis lennuliinidele Tu-134B, mis oli esimene NSV Liidu reisilennuk, mille avioonika võimaldas liinilendudel vähendada meeskonda tüürimehe arvel, sellega vähenes meeskonnaliikmete arv neljalt kolmele.

Ehitati ka muid Tu-134 modifikatsioone, nagu staabilennuk sõjaväele, pommituslennukite meeskondade treeninglennuk, lennuk navigatsiooniseadmete kalibreerimiseks ning põllumajandusuuringute lennuk.

Tüüpilise lühimaa-reisilennukina võeti Tu-134 ruttu kasutusele mitmes Vastastikuse Majandusabi Nõukokku kuuluvas Euroopa riigis. Balkan Bulgariani, CSA, Interflugi, LOT-i ja Malévi lennukipargi selgroo moodustas just Tu-134. Väljaspool Euroopat kasutasid Tu-134 Vietnam Airlines, Cubana, Air Koryo jt.

Kuigi nüüdseks on Tu 134 endistest sotsialismimaadest peaaegu kadunud, on sellel SRÜ-s reisijateveos endiselt oma osa. Ka Aeroflot Russian Airlines Tu-134A-d lendavad veel mõnel rahvusvahelisel liinil. Mürapiirangute tõttu on Tu-134 lennud enamiku Lääne-Euroopa riikide lennujaamadesse keelatud.

Tu-134 reisijatesalongi laius on 271 cm, turistiklassis on harilikult kummalgi pool vahekäiku kaks istmerida.

Kuni 1989. aastani ehitati Tu-134 kõiki versioone kokku 852 lennukit.

Eesti Lennundusmuuseumis on eksponeeritud Eesti Lennukompanii Tu-134A-3.