Töö väärtusteooria
Töö väärtusteooria (inglise Labor theory of value) väidab, et kauba või teenuse rahalise väärtuse määrab selle tootmisel kasutatud, „sotsiaalselt vajaliku töö“ kogusumma.[1] Praktikas tähendab see, et töö eest makstav tasu peab katma vähemalt inimese enda tööjõu taastootmise kulu (toidu, ööbimiskoha, riiete jms eluks vajaliku soetamise hinna). Kui tasu tehtud töö eest on väiksem, siis nimetab antud teooria seda inimese elujõu varguseks ehk "tapmiseks eriti aeglasel ja piinaval viisil". Kuna aga erinevate inimeste tööviljakus on erinev ning sõltub nende füüsilisest jõust ja vaimsetest võimetest (s.h haritus), siis on ka nende tööst tekkiv väärtus erinev. Töö väärtusteooriast kasvas välja "ajaraha" kontseptsioon.
Domineeriv uusklassikaline (neoklassikaline) majandusõpetus eitab töö väärtusteooria kehtivust, pakkudes selle asemele subjektiivsetel eelistustel põhinevat väärtusteooriat.[2]
Ajalugu muuda
Tööjõu väärtusteooria ideed on sõnastanud paljud erinevad mõtlejad erinevatel aegadel ja eri kultuurides. Üheks teadaolevalt esimeseks selliseks oli Aristoteles, kes oma majandust analüüsivates mõttekäikudes tõstatas töö väärtuse küsimuse.[3]
Thomas Aquinas (1225–1274), itaalia dominikaani vaimulik ja filosoof väitis teoses „Teoloogia summa“: „…töö, mis on kulutatud kaupade tootmiseks või nende parendamiseks, võib, peab ja peaks suurendama nende väärtust“.[4]
Ibn Khaldun (1332–1406), tuneesia/hispaania majandusteadlane ja matemaatik kirjeldas oma teoses „Muqaddimah“ tööjõudu väärtusloome allikana, mis on vajalik nii tulu teenimiseks kui ka kapitali kogumiseks. Ta lisas veel, et „kui tulu tekib muust kui käsitööst, sisaldab saadud kasu või omandatud kapital siiski töö väärtust, mis selle lõi. Ilma tööjõuta poleks see tekkinud“.[5]
William Petty (1623–1687), inglise majandusteadlane ja filosoof hindas oma teoses „Treatise of Taxes“ rahvuslikku rikkust ja valitsuse tuluallikaid. Ta võrdles rahvuslikku kogutulu riigis olemasoleva vara (maa, hooned, laevad jm eraomand) koguväärtusega ning eristades nendest tekkivaid tuluvoogusid leidis inimtööst tekkiva väärtuse (417 miljonit naelsterlingit, 63% kogutulust).[6]
John Locke (1632–1704), inglise filosoof väitis oma teoses „Teine traktaat valitsemisest“, et „majandusliku väärtuse allikaks on töö(jõud)“, kinnitades seda oma loomuõigusest lähtuvate mõttekäikudega järgmiselt: „27. …Kui inimene muudab mis tahes asja looduslikku olekut, siis on ta pannud sellesse oma tööd ja lisanud sellele asjale midagi, mis on tema oma, tehes sellest niimoodi enda omandi. 28. … See töö eristas need viljad ühistest viljadest; töö lisas neile juurde veel midagi peale selle, mida oli neile andnud loodus — see kõige oleva ühine ema. 40. … just töö on see, mis annab igale asjale erineva väärtuse. 42. … Neist toiduainete ja rõivaesemete paaridest on ühed seda laadi asjad, millega loodus meid ilma meiepoolse panuseta varustab, teised aga seda laadi asjad, mida annab meile meie endi töökus ja vaev — kui keegi oleks välja arvutanud, kui palju ületavad teised oma väärtuselt esimesi, siis ta näeks, kui palju suurema osa moodustab töö nende asjade väärtusest, mida me siin maailmas naudime.“[7]
Adam Smith (1723–1790), šoti majandusteadlane ja filosoof leidis, et töö on kaupade vahetusväärtuse tõeline või tegelik näitaja. Oma raamatu „Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest“ I köite 5. peatüki alguses väitis ta, et „Iga asja väärtus inimese jaoks, kes on selle omandanud ja kes tahab seda müüa või vahetada millegi muu vastu, on see töö ja vaev, mida see võimaldab inimesel säästa ja mida ta võib peale sundida teistele inimestele. See, mis on ostetud raha või kaupade eest, on ostetud töö eest2 samal määral kui see, mille me oleme omandanud omaenda kehaga tehtud töö läbi. See raha või need kaubad säästavad meid tegelikult sellest tööst. Nad sisaldavad teatava hulga töö väärtust, mille me vahetame millegi vastu, mis eelduse kohaselt parajasti sisaldab sama suure hulga töö väärtust. Töö oli esimene hind, algne osturaha, mida maksti kõigi asjade eest. Mitte kulla või hõbedaga, vaid töö abil on algselt ostetud kogu maailma rikkus; ja selle väärtus nende jaoks, kes seda omavad ja kes tahavad seda vahetada mingite uute toodete vastu, on täpselt võrdne töö hulgaga, mida see võimaldab neil osta või kasutada.“ Hiljem täpsustab ta veel, et „Tööjõuga määratud kauba väärtus jaguneb tulude poolel palgatuluks, kasumituluks ja põhirendiks (mille maaomanikud saavad).“[8]
David Ricardo (1772–1823), inglise majandusteadlane, klassikalise majandusteaduse rajaja leidis, et kauba tootmisekulu struktuuris kahaneb otsese tööjõu kulu ja kasvab kapitalikulu osakaal, s.t kaudne materjali ja tööjõukulu, mis kanti tootmistegevuse käigus kasutatavate masinate valmistamise käigus. Lisaks märkis ta, et „Kauba väärtus sõltub selle tootmiseks kulunud tööjõu hulgast, mitte selle kasutamise eest makstud hüvitisest“ (26s) Probleemiks jäi siiski see kuidas selgitada seda, et veini pikemaajalisel laagerdumisel tõuseb tema väärtus ebaproportsionaalselt ning see ise muutub luksuskaubaks. Selle selgitamiseks sõnastas ta subjektiivse väärtusteooria, mille järgi kauba turuväärtuse määrab nõudlus, mitte see kui palju selle valmistamisel tarbiti tööjõudu.[9][10]
Josiah Warren (1798–1874), ameerika individualistlik anarhist, leiutaja ja ettevõtja tutvustas oma lugejatele ajalehes „Peaceful Revolutionist“ töö väärtusteooriat ning katsetas seda ka praktikas erinevates projektides (Cincinnati Time Store, Utopia, Modern Times), võttes kasutusele ajaraha, mille väärtusühikuks oli töötund.[11] Kõige parema ülevaate nende projektide olemusest andis 1852. aastal ilmunud Stephen Pearl Andrews’i raamat „The Science of Society“.[12]
Karl Heinrich Marx (1818–1883), saksa-juudi filosoof ja majandusteadlane vastustas tööjõule üleloomuliku loomevõime omistamist. Ta väitis, et „Töö ei ole kogu rikkuse allikas. Looduslikus allikas on samuti kasutusväärtus ja see loob materiaalset rikkust ilma inimtööta. Ja ka inimtöö ise on vaid loodusjõudude ilming.“ Selle mõttekäiguga tahtis ta eristada üksteisest vahetusväärtust ja kasutusväärtust.[13] Marx lähtus antud teema käsitluses, erinevalt oma eelkäijatest, ühiskondlikust vaatenurgast ja tõi kasutusse mõiste „sotsiaalselt vajalik tööaeg“. Ta väitis, et „sotsiaalne tootmine“ hõlmab keerukat, spetsialiseerumisel ja tööjaotusel põhinevat tootmisprotsessi, milles inimeste ellujäämine ja majanduse õitseng sõltub inimeste koostöövõimest. Abstraktne sõna „töö“ viitab kauba tootmises osalevale tööjõule, kuid ei arvesta selle eripära. Mõiste „sotsiaalselt vajalik“ tööjõud tähistab kauba tootmiseks vajalikku kogust teatavas ühiskondlikus olukorras, teatud sotsiaalses keskkonnas, määratud keskmise intensiivsuse ja hõivatud tööjõu keskmise oskuse olukorras“.[14] Sellega üritas ta selgitada, miks tehnoloogiline areng langetab toorainete hindu ja muudab ettevõtted, mis ei suuda kaasas käia tehnoloogilise progressiga, konkurentsivõimetuteks.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Hunt, E. K. History of economic thought : a critical perspective. Lautzenheiser, Mark, 1968– (3rd ed. 2011).
- ↑ Armonk, N.Y.: M.E. Sharpe. ISBN 978-1-317-46859-2.
- ↑ MacIntyre, A. (1988). Whose Justice Which Rationality. Notre Dame: University of Notre Dame. p. 199. ISBN 978-0-268-01942-6.
- ↑ Jaffe, Austin J.; Lusht, Kenneth M. (2003). "The History of the Value Theory: The Early Years". Essays in honor of William N. Kinnard, Jr. Boston: Kluwer Academic. p. 11. ISBN 978-1-4020-7516-2.
- ↑ Oweiss, I. M. (1988). "Ibn Khaldun, the Father of Economics". Arab Civilization: Challenges and Responses. New York University Press. ISBN 978-0-88706-698-6.
- ↑ Parrington vol 1 ch 3 Archived 2019-10-24 at the Wayback Machine. [1]
- ↑ Locke, John. Teine traktaat valitsemisest. Akadeemia väljaanne. 2007.
- ↑ Smith, Adam, Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest I köide. Ilmamaa, Tartu 2005, ISBN 9985771680
- ↑ Whitaker, Albert C. Albert C. Whitaker, History and Criticism of the Labor Theory of Value
- ↑ Gordon, Donald, F. (1959). "What Was the Labor Theory of Value?" (PDF). American Economic Review. 49 (2): 462–472. Archived from the original (PDF) on 2006-11-07. Retrieved 2006-08-08. [2]
- ↑ Riggenbach, Jeff (2011-02-25) Josiah Warren: The First American Anarchist, Mises Institute. [3]
- ↑ Charles A. Madison. „Anarchism in the United States“. Journal of the History of Ideas, Vol. 6, No. 1. (Jan., 1945), pp. 53.
- ↑ Marx, Karl (1875). "1". Critique of the Gotha Program. Marxists.org. [4]
- ↑ Marx, Karl (1865). Value, Price and Profit. [5]