Tõmmulendlane

Tõmmulendlane (varem Brandti lendlane; Myotis brandtii Eversmann) on käsitiivaline perekonnast lendlane.

Tõmmulendlane
Myotis brandti.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Käsitiivalised Chiroptera
Sugukond Nahkhiirlased Vespertilionidae
Perekond Lendlane Myotis
Liik Tõmmulendlane
Binaarne nimetus
Myotis brandtii
(Eversmann, 1845)
Myotis brandtii range map.png
Talvituvad tõmmulendlased

MõõtmedRedigeeri

Kehakaal 5–7 g, tüvepikkus 37–51 mm, küünarvarre pikkus 33–38 mm, tiibade siruulatus 190–250 mm.

VälimusRedigeeri

Väike nahkhiir, kelle selgmine karv on pruun või hallikaspruun. Karvade tipud sageli kollaka läikega. Kõhtmine külg selgmisest heledam, hallikaspruuni või beežika värvusega. Üleminek kõhtmise ja selgmise värvuse vahel on hajus. Nägu, kõrvad ja lennus on pruunid, kuid noortel loomadel on need peaaegu mustad. Kõrvad pikad ja ahenenud tipuga, traagus on pikk ja peenike ning selle tagumine serv veidi kumer. Kõrva seesmise poole ja traaguse alumine osa on ülejäänust selgelt heledam. Peenis on otsast jämenenud (nuiakujuline). Hambaid on 38 (I 2/3, C 1/1, P 3/3, M 3/3).

Tõmmulendlane on väga sarnane meil samuti esineva habelendlasega. Neid kahte liiki on teineteisest võimalik usaldusväärselt eristada näiteks hammaste järgi. Hambatunnuseid tuleb vaadata luubiga. Erinevalt habelendlasest on tõmmulendlasel ülemise eespurihamba P4 eesmisel küljel leiduv köber tugevasti arenenud ja ulatub eespurihamba P3 tipust tavaliselt kõrgemale ning P3 ja P2 on peaaegu sama suurusega. Alalõuas on eespurihammas P3 peaaegu sama suur kui P2. Habelendlasel on alalõuas eespurihammas P3 märgatavalt väiksem kui P2.

LevikRedigeeri

Levila ulatub Atlandi ookeani rannikust Euroopas ning ulatub ida poole, vahepeal katkedes, Ohhoota mereni Aasias[1]. Põhja-lõuna suunas on levinud Kesk-Soomest Põhja-Aafrika ja Põhja-Hiinani[1]. Läänes ulatub levila Kirde-Prantsusmaa ning Suurbritanniani, üksikuid leide on teada ka Iirimaalt. Vahemere piirkonnas on ta haruldane, teada on vaid üksikuid leide, põhjas on levinud Kesk-Soome ning -Rootsini. Eestis on hajusalt levinud nii mandril kui ka Saaremaal ja Hiiumaal, Kesk-Eestis on haruldasem[1].

ElupaikRedigeeri

Elualad on nii meil kui ka mujal seotud metsade ning veekogudega. Teda võib kohata nii sega-, okas- kui ka lehtmetsades, toitumisalad võivad paikneda ka väljaspool metsa; sageli kasutavad nad toitumiseks metsade, hekkide, alleede ja muude puistute servi. Piki servaalasid lennates hoidub tavaliselt puude lähedale. Eestis on teda kohatud ka parkides, Kesk- ja Lääne-Euroopas asustab ka hoove.

Eluviis ja käitumineRedigeeri

Öise aktiivsusega loom, kes läheb päevaks varjepaikadesse. Need asuvad tavaliselt hoonetes, puuõõntes, lahtise koore all või nahkhiirte varjekastides. Eestis on kolooniaid leitud metsade läheduses asuvate maamajade voodrilaudade tagant ja katusepragudest. Ühte varjepaika võib koguneda 20–200 isendist koosnev poegimiskoloonia, isasloomad veedavad suve üksikult. Varjepaiku võidakse jagada kääbus- ja pargi-nahkhiirega.

Aktiivne ainult soojal ajal. Talve elab üle talveunes, mis algab Eestis septembris-oktoobris ja lõpeb aprillis-mais. Talvituspaigad on mitmesugused maa-alused ruumid, millest olulisematena on Eestis teada mahajäetud kaevanduskäigud ja maa-alused kaitserajatised, vahel võib talvituda suurtes mõisakeldrites.

Tõmmulendlane on paikne liik, tema aastased liikumised jäävad tavaliselt mõne kuni mõnekümne kilomeetri piiridesse. Eestis on pikim teadaolev läbitud vahemaa 30 km (Ülgaselt Pillapalusse).

ToitumineRedigeeri

Saakputukatest hõlmavad suurema osa ööliblikad, kahetiivalised ja ämblikud. Suudab saaki püüda ka seda pindadelt noppides; paiguti võivad suurema osa saagist hõlmata mittelendavad lülijalgsed, nagu koibikud, ämblikud ja nahktiivalised.

Sigimine ja arengRedigeeri

Paarituvad sügisel parvlemispaikades ja talvel talvituspaikades. Viljastumine toimub kevadel pärast talveunest ärkamist. Tiinuse ja poegade kasvatamise ajaks kogunevad emasloomad poegimiskolooniatesse, mis asustavad tavaliselt puuõõsi ja metsa läheduses paiknevaid hooneid. Eestis on poegimiskolooniaid leitud peamiselt metsade läheduses paiknevatest hoonetest. Tavaliselt 20–60 isendist koosnevad kolooniad kogunevad mais. Järglased sünnivad juunis või juuli alguses ning neid on tavaliselt 1. Pojad lennuvõimestuvad ja iseseisvuvad 3–4-nädalaselt, seejärel kolooniad hajuvad. Suguküpsus saabub 2. eluaastal.

Koht ökosüsteemisRedigeeri

Mitmel pool Euroopas tavaline liik; Eestis vajab tema ohustatus täpsustamist. Ohuteguritena võib esile tuua poegimiskolooniate häirimise ehitustööde käigus, loomade häirimise talvituspaikades ja talvituspaikade hävinemise.

StaatusRedigeeri

Kuulub Eesti looduskaitseseaduse järgi kaitsealuste liikide II kategooriasse, Euroopa loodusdirektiivi IV lisasse, Berni konventsiooni II lisasse ning Bonni konventsiooni II lisasse. Ühtlasi on kaitstud Euroopa nahkhiirte kaitse lepinguga (EUROBATS).

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 TÜ MRI loodusteaduste didaktika lektoraadis valminud õppematerjal. [1] (vaadatud 28.06.2012)

VälislingidRedigeeri