Stephan Torre

Stephan Torre on USA päritolu filosoof.

Ta sai 2008 doktorikraadi Massachusettsi Amhersti Ülikoolist tööga ajafilosoofiast Phillip Brickeri juhendamisel. Ta õpetab Aberdeeni Ülikoolis.

Looming

Lahtine tulevik

Artikkel "The Open Future" vaatleb lahtise tulevikuga seotud küsimusi.

Me peame minevikku kindlaks määratuks, fikseerituks ja kinniseks, tulevikku aga kindlaks määramata olevaks, muudetavaks ja lahtiseks.

Võib-olla mineviku ja tuleviku asümmeetria on lihtsalt teadmises: me teame mineviku kohta palju rohkem kui tuleviku kohta. Teadmise asümmeetria on võib-olla küll lahtisuse asümmeetria järelm, problemaatiline on aga pidada asümmeetriat ainult episteemiliseks. Isegi juhtudel, kui me teame tuleviku ja mineviku kohta enam-vähem ühepalju (amneesia), on ikkagi usutav väita lahtisuse asümmeetriat. Ja isegi kui ma tean, mis mul homme hommikusöögiks on, tundub, et tulevik on selles asjas lahtine. Võib-olla asümmeetria on selles, kas kontingentsetel mineviku- ja tulevikuväidetel on tõeväärtus (Ned Markosian#Lahtine minevik). Siis bivalentsiprintsiip tuleviku kohta ei kehti; tuleviku lahtisust mõnikord selle kaudu defineeritaksegi. Aga kui me tahame tuleviku lahtisuse intuitsiooni selgitada, siis me ei saa sellest alustada (paljud väidavad, et bivalents on lahtise tulevikuga ühitatav; kui tuleviku lahtisus ongi tõeväärtuste puudumine, siis on tarvis selgitada, millist intuitsiooni nad tahavad säilitada). Võib-olla tuleviku lahtisust tuleb mõista nii, et tulevik on indeterministlik: maailma praegune olek ei tee maailma tulevast olekut noomiliselt paratamatuks. Ka see iseloomustus on problemaatiline. Esiteks, tundub, et lahtise tuleviku intuitsioon on suuresti sõltumatu sellest, kas pidada maailma deterministlikuks või indeterministlikuks: ka deterministlikus maailmas oleks lahtisuse asümmeetria. (Aga sel juhul võidaks öelda, et lahtisuse intuitsioon on väär.) Teiseks, kui maailm on indeterministlik, siis maailma praegune olek ja seadused on ühitatavad mitme tulevikuga, aga ka mitme minevikuga, nii et see ei seleta asümmeetriat (David Lewis, "Counterfactual Dependence and Time's Arrow" koos järelmärkustega). Torre arvab, et mineviku ja tuleviku asümmeetria lahtisuse suhtes on seotud asümmeetriaga selles, mida me saame mõjutada ja mille üle meil võimu on. Paljud väidavad, et teatud omadused on lahtise tulevikuga ühitamatud, väites, et neist järeldub, et meil ei ole võimu teatud tulevikusündmuste üle (Michael Tooley (Time, Tense and Causation), Joseph Diekemper ("Presentism and Ontological Symmetry"), Ned Markosian#Lahtine minevik). Sellepärast võib arvata, et selline võim konstitueeribki meie teooriaeelse arusaama lahtisusest.

Kas tulevik olemas? Üks loomulik vastus on, et praegu veel mitte, küll aga tulevikus. Enamik filosoofe on sellega niisuguses sõnastuses nõus. Vaieldavam on asi siis, kui küsida, kas tulevikuobjektid ja -sündmused on kõige laiemalt mõeldus olemasolukvantori ulatuses. Ned Markosian nimetab seda olemasolu ontoloogiliseks tähenduseks. Mõnede filosoofide arvates tulevik ei eksisteeri ontoloogilises tähenduses. Presentismi (Dean Zimmerman, "Persistence and Presentism", "Presentism and the Space-Time Manifold"; Ned Markosian, "A Defence of Presentism"; Thomas M. Crisp, "Presentism", "Presentism and Grounding"; Joseph Diekemper, "Presentism and Ontological Symmetry", "B-Theory, Fixity and Fatalism"; Craig Bourne, A Future for Presentism, Ross Cameron "Truthmaking for Presentists") järgi on olemas ainult praegu (olevikus) eksisteerivad objektid ja sündmused. Kasvava monoliidi teooria järgi tulevikuobjekte ja sündmusi ei ole olemas, küll aga on olemas minevikuobjektid ja -sündmused; reaalsus aina kasvab. On ka neid, kes peavad tulevikuobjekte ja -sündmusi olemasolevateks. Nendest ühtede ("monoliiditeooria" pooldajate: C. D. Broad, Scientific Thought; Michael Tooley, Time, Tense and Causation; Peter Forrest, "The Real but Dead Past: A Reply to Braddon-Mitchell"; John Earman, "Reassessing the Prospects for a Growing Block Model of the Universe") järgi on ainult üks tulevik, teiste ("harude teooria" pooldajate: Nuel Belnap, "Branching Space-Time", "Agents and Agency in Branching Space-times"; John MacFarlane, "Future Contingents and Relative Truth", "Truth in the Garden of Forking Paths"; Storrs McCall, A Model of the Universe) järgi on tulevikke mitu; st ühtede järgi on olevikusündmused aegruumiliselt seotud ühe tulevikuga, teise järgi mitme tulevikuga.

Kas on olemas üksainus määratud tulevik? Küsimust võib mõista ontoloogiliselt: kas üksainus määratud tulevik on olemas piiramatu olemasolukvantori ulatuses? Presentist ja kasvava monoliidi teooria pooldaja ütlevad "ei". Aga nad võivad siiski teatud mõttes väita, et teatud mõttes meil on üksainus määratud tulevik. Nad võivad väita, et tulevik läheb teatud määratud viisil, ilma et nad peaksid ütlema, et tulevikuobjektid ja -sündmused on olemas. Mida see tähendab? Torre pakub, et jutt on määratud tõest tuleviku kohta. Määratud tõed on näiteks, et Berliin on Madridist rohkem kui 100 km kaugusel ja Liibüa lipp on roheline. Vähem määratud väited on näiteks, et Barcelona on Madridi lähedal ja et Vabadussammas on roheline. Selle üle, kuidas niisuguse väite tõeväärtust mõista, vaieldakse palju. Mõned on pakkunud, et need väited on küll tõesed või väärad, kuid mitte määratult tõesed ega määratult väärad. Teised pole nõus, et väited saavad olla tõesed, kuid mitte määratult tõesed. Edaspidi mõistetakse siin üheainsa määratud tuleviku olemasolu tuleviku kohta käivate määratud tõdede kohta, jättes lahtiseks, kas tõesus erineb määratud tõesusest. Autor teeb ettepaneku mõista küsimust "Kas on olemas üksainus määratud tulevik?" küsimusena: "Kas kõigil kontingentsetel propositsioonidel tuleviku kohta on määratud tõeväärtus?" Presentist ja kasvava monoliidi teooria pooldajad võivad vastata jaatavalt, kuigi nad eitavad tuleviku ontoloogilist olemasolu. Tuleviku olemasolu pole tingimata tarvis. Enamik presentiste leiab, et paljud kontingentsed propositsioonid mineviku kohta on määratult tõesed, kuigi minevikuobjekte ja -sündmusi pole olemas. Paistab siis, et presentistid ja kasvava monoliidi teooria pooldajad võivad analoogselt väita ka tuleviku kohta. Ükskõik kuidas presentist seletab, kuidas kontingentsed propositsioonid mineviku kohta on tõesed või väärad, (olevikus eksisteerivad tõetegijad, ersatsajad, tõetegijaprintsiipide eitamine: John Bigelow, "Presentism and Properties"; Craig Bourne, A Future for Presentism, Thomas Crisp, "Presentism and Grounding"; Trenton Merricks, Truth and Ontology; Ross Cameron, "Truthmaking for Presentists") nad võivad sama taktikat kasutada ka selleks, et kaitsta väidet, et kontingentsed propositsioonid tuleviku kohta on määratult tõesed või väärad. Tundub, et kasvava monoliidi teoreetik tahaks väga eitada, et kõigil kontingentsetel tulevikulausetel on määratud tõeväärtus. Kui ta väidab, et tulevikuobjektid ja -sündmused on olemas, siis küllap ta rakendab seda ontoloogiat kontingentsete tulevikupropositsioonide tõesuse alusena. (Kui ta eristab tõesust ja määratud tõesust, siis ta võib öelda, et kontingentsetel tuleviku lausetel on lihtsalt tõeväärtus (Elizabeth Barnes ja Ross Cameron, "The Open Future: Bivalence, Determinism and Ontology").) Mida ütleks harude teooria pooldaja? Üks harude teooria variant väidab, et kõik harud on võrdväärsed. Sel juhul oleks üks võimalus kasutada supervaluatsionistlikku semantikat (Richmond Thomason, "Indeterminist Time and Truth-value Gaps"; John MacFarlane, "Truth in the Garden of Forking Paths"). Kontingentne tulevikuväide on tõene (väär) ajal t parajasti siis, kui see on tõene (väär) kõigis harudes, millesse kuulub aeg t. Kui kumbki ei pea paika, siis see pole ei tõene ega väär. Mida harude teooria pooldaja seda semantikat kasutades kontingentsete tulevikuväidete tõeväärtuse kohta ütleks? Üks loomulik mõte on, et "Homme on merelahing" ei väljenda üht kindlat propositsiooni, sest sõna "homme" osutus on määramata. Teine võimalus on möönda, et propositsioon on fikseeritud, kuid öelda, et tõeväärtus on määramata. Igatahes oleks tal imelik väita, et kuigi väitel on määramata tõeväärtus, väljendab ta kindlat määratud tõeväärtusega propositsiooni. Talle sobiks paremini eitada, et kõigil kontingentsetel tulevikupropositsioonidel on määratud tõeväärtus. Teine harude teooria variant eitab kõigi harude ontoloogilist võrdväärsust. Üks tulevikkudest on privilegeeritud, "peenikese punase joonena" märgitud (Nuel Belnap, Mitchell Green. "Indeterminism and the Thin Red Line"; Peter Øhrstrøm, "In Defense of the Thin Red Line", Andrea Borghini ja Giuliano Torrengo, "The Metaphysics of the Thin Red Line", Manuel Garcia-Carpintero. "Relativism, the Open Future and Propositional Truth"). ("Peenikese punase joone" teooria osutub siinse määratluse järgi monoliiditeooriaks, kui ainult ühel tulevikul on olevikuga aegruumiline seos.) Mõni selline teooria võib väita, et kõigil kontingentsetel tulevikupropositsioonidel on määratud tõeväärtus. Kontingentne tulevikuväide on tõene (väär) hetkel t parajasti siis, kui propositsioon, mida ta väljendab, on privilegeeritud harus tõene (väär). Seega on usutav väita, et peenikese punase joone teooria järgi on olemas üksainus määratud tulevik, nimelt see, millel on peenike punane joon ümber.

Lahtise tuleviku vaidluse keskmes tundub olevat küsimus: Kas lahtine tulevik on ühitatav üheainsa määratud tuleviku olemasoluga. "Lahtise tuleviku kompatibilistid" ütlevad "jah". "Lahtise tuleviku inkompatibilistid" ütlevad "ei". Paistab, et paljude intuitsioon soosib lahtise tuleviku inkompatibilismi: kui tulevikufaktid on praegu määratult tõesed või väärad, kas me pole siis juba sellesse tulevikku lukku pandud? Jan Łukasiewicz arutleb nii. Ma saan ilma vastuoludeta eeldada, et minu Varssavis viibimine järgmise aasta 21. detsembri keskpäeval ei ole praegu ei positiivselt ega negatiivselt määratud. On võimalik, kuid mitte paratamatu, et ma tol ajal seal viibin. Väide selle kohta pole seetõttu tõene ega väär, sest muidu oleks see vastavalt paratamatu või võimatu. Samamoodi arutlevad John MacFarlane ja Michael Tooley. Tooley ütleb: kui kellelgi on mingil hetkel võimalik p-d ära hoida, siis tundub loomulik öelda, et sel hetkel ei ole fakt, et p. Mida lahtise tuleviku kompatibilistil selle vastu öelda on? Üks loomulik vastuväide on, et on segi aetud see, mis tulevikus juhtub, ja see, mis peab juhtuma. Väide, et tulevik on lahtine, tähendab vähemalt osaliselt seda, et juhtub palju asju, mis pole vältimatud. Homme kas on merelahing või ei ole, ja praegu on kas tõene või väär, et homme on merelahing. Aga sellest ei järeldu, nagu oleks vältimatu, möödapääsmatu, fikseeritud või paratamati, et homme on (või ei ole) merelahing. Tuleviku lahtisus ja tulevikupropositsiooni määratud tõeväärtuse olemasolu praegu on ühitatavad. David Lewis ("Counterfactual Dependence and Time's Arrow") on monoliiditeooria pooldaja ning väidab, et mineviku ja tuleviku lahtisuse asümmeetria taandub mineviku ja tuleviku vahelisele asümmeetriale kontrafaktuaalses sõltuvuses. Tegelik tulevik ja paljud teised tulevikud johtuvad erinevatest kontrafaktuaalsetest oletustest oleviku kohta. Ainus tegelik minevik jääb kõigi nende oletuste silmis tegelikuks. Lewise järgi tuleb tuleviku lahtisus sellest, et tulevik sõltub kontrafaktuaalselt sellest, mida me praegu teeme, ja minevik on kinnine sellepärast, et ta sellest ei sõltu. Selleks et tulevik oleks mingi sündmuse suhtes lahtine, peab see sündmus olevikust kontrafaktuaalselt sõltuma. Lahtisuse seisukohast pole oluline mitte tõeväärtuse määratus, vaid õiget laadi kontrafaktuaalne sõltuvus. (On vaieldud selle üle, kas Lewise kontrafaktuaalidekäsitus võimaldab tõelist lahtisust: Jonathan Bennett, "Counterfactuals and Temporal Direction"; Ryan Wasserman, "The Future Similarity Objection Revisited").

Lahtise tuleviku kompatibilismi on mitmeti kritiseeritud. John MacFarlane'i arvates ei võimalda selle mitmed versioonid alternatiivsete tulevikkude tõelist võimalikkust. Ta väidab artiklis "Future Contingents and Relative Truth", et tuleviku lahtisuse intuitsioon nõuab harude teooriat, mille järgi harud on võrdväärsed. MacFarlane lükkab tagasi peenikese punase joone teooria ja ühe lahknevate maailmade teooria. MacFarlane'i järgi tähendab peenikese punase joone tõmbamine tuleviku lahtisuse väitest loobumist. Mingi võimaliku tuleviku mittelahtisus näitabki, et tegu pole oleviku jätkuga. Ta on võimalik ainult episteemilises mõttes. Samamoodi kritiseerib ta David Lewise vaadet. Aegruumilise seose asemel räägib Lewis kvalitatiivsest lahknemisest. McFarlane ütleb, et teistes võimalikes maailmades pole tegu meie tulevikuga, meil on ainult üks võimalik tulevik, ainult me ei tea, milline see on. Ja MacFarlane väidab, et niipea kui me räägime ainsast määratud tulevikust, ütleme me lahti lahtisest tulevikust, jäävad ainult episteemilised võimalikkused. Miks? Peenikese punase joone teooria ütleb umbes, et tulevikuharu on hetkel t võimalik parajasti siis, kui ta on üks tulevikest, mille ajalukku kuulub t. Lahknevate maailmade teooria ütleb, et alternatiivne tulevik on hetkel t võimalik parajasti siis, kui ta kuulub mõnda ligipääsetavasse, mis on kuni hetkeni t täpselt samasugune nagu tegelik maailm. MacFarlane lükkab need analüüsid tagasi. Need vastuväited tekitavad küsimuse, millist metafüüsilist teooriat oleks tarvis, et oleks tõeliselt võimalik, et ma söön homme putru. Üks võimalik on väita, et selleks ma pean tõeliselt olema selle tuleviku osa. Teine võimalus on väita, et piisab sellest, kui ma suudan kujutada end selle tuleviku osana. Esimest väidavad vähesed filosoofid. See oleks võimalik ainult modaalse realismi puhul, mis võimaldab maailmade osalist kattumist. Peaaegu kõik de re modaalsuse teooriad (kattumiseta modaalne realism, ersatsism) piirduvad kujutamise nõudega.

Publikatsioone

• De Se Knowledge and the Possibility of an Omniscient Being. – Faith and Philosophy, 2006, lk 191–200.
• Truth-Conditions, Truth-Bearers and the New B-Theory of Time. – Philosophical Studies, 2009, 142, lk 325–344.
• Tense, Timely Action and Self-Ascription. – Philosophy and Phenomenological Research,2010, 80, lk 112–132.
• Centered Assertion. – Philosophical Studies, 2010, 150, lk 97–114.
• The Open Future. – Philosophy Compass, 2011, 6/5, lk 360–373.
• Restricted Diachronic Composition and Special Relativity. – British Journal for the Philosophy of Science, 2015, 66. lk 235–255.
• (koos Manuel García-Carpinteroga). About Oneself: De Se Thought and Communication, Oxford University Press 2016.
  • De Se Thought and Communication—An Introduction.

Välislingid

• Koduleht