Stelleri meriõhv
Stelleri meriõhv (Hydrodamalis gigas) oli meriveiseliste seltsi kuuluv liik. Liigi avastas Kamtšatka poolsaare lähedal 1741. aastal Vitus Beringi ekspeditsioonil Saksa loodusteadlane Georg Wilhelm Steller.
| Stelleri meriõhv | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Meriveiselised Sirenia |
| Sugukond |
Dugonglased Dugongidae |
| Alamsugukond |
Meriõhvlased Hydrodamalinae |
| Perekond |
†Hydrodamalis |
| Liik |
†Stelleri meriõhv |
| Binaarne nimetus | |
|
†Hydrodamalis gigas (Zimmermann, 1780) | |
Stelleri meriõhv elas toona ainult Komandorisaarte rannikuvetes, kuigi tänapäevased paleontoloogilised tõendid näitavad, et muinasajal oli tema asuala palju laiem. 1768. aastal suri liik välja liigse küttimise tagajärjel.[1]
Välimus
muudaStelleri meriõhv võis kasvada kuni 10 m pikkuseks ja kaaluda kuni 4 tonni. Ta oli pikaldase eluviisiga, tegutses valdavalt kalda lähedal, mistõttu ta ei saanud sukelduda.
Toiduks tarvitas ainult merevetikat, peamiselt pruunvetikat lehtadru (Laminaria spp.). Stelleri meriõhv praktiliselt ei häälitsenud ning tal oli väga hea kuulmine, mida näitas hästi arenenud sisekõrv. Selle liigi käitumist iseloomustas aeglus, apaatia ning see, et nad ei peljanud inimesi. Need tegurid paraku aitasid kaasa loomaliigi kiirele hävitamisele inimese poolt. Stelleri meriõhva avastamise ajal hinnati liigi arvukuseks umbes kaks tuhat isendit.
Meriõhva nahk oli väga paks. Värv varieerus hallist kuni tumepruunini, mõnikord valkjate täppidega ja triibuga. Üks Saksa teadlane, kes uuris meriõhva säilinud nahatükki, leidis, et tugevuse ja elastsuse poolest on see kaasaegsete autode rehvimaterjali sarnane. Võimalik, et see naha omadus oli kaitsemehhanism, mis hoidis looma end rannikuvete kivide vastu vigastamisest.
Soolise dimorfismi esinemine Stelleri meriõhval on endiselt ebaselge, kuid isasloom oli ilmselt mõnevõrra suurem kui emasloom.[2]
Käitumise tunnusjooned
muudaSuure osa ajast Stelleri meriõhvad toitusid, ujudes aeglaselt madalas vees. Nad ei sukeldunud ja nende seljad paistsid pidevalt veest välja. Üldiselt hoidsid meriõhvad suurtesse karjadesse, kus noored liikusid keskel. Loomade kiindumus teineteisesse oli väga tugev. Kui isasloom suri, siis tema kaaslane hoidis mõned päevad veel isase lähedusse. Steller kirjutas, et meriõhvad on monogaamsed ning paaritumine toimub ilmselt kevadel.[3]
Ökoloogilised suhted
muudaMärkimisväärne oli nende loomade roll ökoloogilises tasakaalus, peamiselt seetõttu, et nad tarbisid suurel hulgal vetikaid. Kohtades, kus meriõhvad sõid vetikaid, suurenes merisiilikute arv, kes olid omakorda kalaanide toiduks. On võimalik, et vetikatest toitumisega hõlbustasid nad ka Stelleri kormorani kalapüüki, mistõttu on võimalik, et Stelleri meriõhva kadumine oli kaudselt seotud selle linnu liigi väljasuremisega.
Kui meriõhvad hävisid, moodustasid suured vetikad Komandorisaarte rannikuvööndis ühtlase tiheda kihi. See on kaasa toonud rannikumere stagnatsiooni, mere "õitsemise" ja punased looted, mille punane värvus on tingitud vees intensiivselt arenevatest ainuraksetest vetikatest, diniflagellaadidest. Diniflagellaadide toodetud toksiinid võivad koguneda limustesse ja muudesse selgrootutesse ning jõuda toiduahela kaudu kaladesse, merisaarmastesse ja merelindudesse, ning põhjustada ka nende surma.[4]
Hävitamine
muudaTöösturid ja teadlased, kes tulid saartele, küttisid seal saarmaid ja meriõhvu. Meriõhva tapmine oli lihtne, sest nad olid passiivsed, ei suutnud sukelduda ega pääsenud inimeste käest, kes neid paadist küttisid. Tavaliselt kütiti stelleri meriõhvu harpuuni abil ning mõnikord ka tulirelvadega. Suur osa hukkuski just kuulitabamusest.[5]
Viimane Stelleri meriõhv püüti kinni 1768. aastal
Viited
muuda- ↑ JACOB MIKANOWSKI. "The Giant Sea Mammal That Went Extinct in Less Than Three Decades".
- ↑ Elaina Zachos. "Enormous Extinct Sea Cow Fossil Found on Russian Island".
- ↑ Daryl P. Domning James Thomason Debra G. Corbett. "STELLER'S COW IN THE ALEUTIAN ISLANDS".
- ↑ А.А. Каздым. "Истреблённые человеком…. Стеллерова корова".
- ↑ Tiiu Speek. "Merisaarmad pidid maksma ränka hinda".