Soomustransportöör

Soomustransportöör (Armored Personnel Carrier – APC) ehk sotra on kergelt soomustatud, ratastel või roomikul liikuv, isikkoosseisu transpordiks või relvasüsteemi kandmiseks valmistatud universaalkerega ja maastikuläbimisvõimega soomuk.

USA soomustransportöör M113

Vene soomustransportöör BTR-80

Soome soomustransportöör Sisu XA-180 ehk Pasi

II maailmasõja aegne Saksa soomustransportöör SdKfz 251 muuseumis. Tagaplaanil samaaegne USA soomustransportöör

Pindad Panser Indonesia - ANOA 6X6 APS UN

APC Indonesia Pindad Panser - ANOA 6X6 APS

Iseloomustus

Soomustransportööri põhiülesandeks on kaitsta veetavat allüksust (dessant) või relvasüsteemi meeskonda kuulide ning mürsu- ja miinikildude eest, tagades ühtlasi veetava allüksuse/süsteemi mobiilsuse. Neid kasutatakse põhiliselt järgmistel eesmärkidel (modifikatsioonidena):

• jalaväe või muu lahinguväeliigi (relvaliigi) jao transpordivahendina – põhiline kasutusala;
• liikuva välijuhtimispunktina või sidesõlmena;
• relvasüsteemi veduki või kandemasinana (platvormina);
• meditsiinisõidukina;
• lahinguluureallüksuse masinana;

Enamik soomustransportööre on amfiibsed ja kergelt relvastatud. Relvaks on tavaliselt kuulipilduja või automaatkahur. Vahetus lahingutegevuses kasutatakse soomustransportööre tänu nõrgale soomuskaitsele harva ja jalastunud lahinguallüksuse kaitse all. Rünnakul või kaitselahingus kasutatakse soomustransportööri pardarelvastust võimalusel tuletoetuseks eemalt sobivalt tulepositsioonilt.

Ajalugu

Soomustransportöörid võeti kasutusele enne II maailmasõda uue soomusvägede taktika väljatöötamise käigus. Uus taktikaline lähenemine nägi ette soomusvägede kontsentreeritud ja kaugele vaenlase positsioonide sügavusse ulatuvaid lööke. Soomusvägede pealetungi toetamiseks oli ühtlasi vajalik kaasata manöövrisse jalaväelasi, kes saaksid pidada tankidega sammu. Kuna tavalised veoautod ei taganud jalaväelasele piisavat kaitset ega olnud piisava maastikuläbivusega ning selleaegsed soomusautod ei mahutanud kuigi suurt meeskonda, töötati välja spetsiaalsed jalaväejao soomussõidukid. Maastikuläbivuse suurendamiseks tehti need algul põhiliselt poolroomikveermikega. Sõja käigus tõestasid taolised jao soomusmasinad end igati, eriti aga suuremastaapsetel pealetungioperatsioonidel.

Pärast sõda jätkati soomustransportööride arendamist sõjakogemusi arvesse võttes. 1950.–1960. aastail töötati soomustransportööride eeskujul välja raskemini relvastatud ja roomikutel liikuvad jalaväe lahingumasinad, mis vastasid paremini kaasaegses lahingutegevuses osalemise nõetele. Soomustransportöörid arendati aga peamiselt 4- või 3-teljelisteks spetsiaalkerega ratassoomusveokiteks, mille põhiülesandeks ei olnud enam koos veetava allüksusega otsesesse lahingusse astuda. Selle asemel pandi rõhku roomiktehnikast paremale mobiilsusele, ökonoomsusele, lihtsusele ja väiksemale kaalule.

Esimesi tänapäevaseid soomustransportööre oli Nõukogude Liidus valmistaud BTR-60. USA konstruktorid roomikutest rataste vastu siiski ei loobunud, vaid tegid oma peamise esimese sõjajärgse soomustransportööri M113 roomikmasinana. Üks esimesi sõjajärgses Euroopas valmistatud tänapäevase ehitusega soomustransportööre oli Saksamaa Liitvabariigis toodetud TPz Fuchs.

Vaata ka

• Soomusauto
• Jalaväe lahingumasin