Skopetsid (vene keeles скопцы skoptsõ, 'kohitsetud') olid 18. sajandil hlõstlusest välja kasvanud hereetiline sekt Venemaal. Sekt likvideerus Nõukogude Liidu repressioonipoliitika tõttu 20. sajandi keskpaigaks.

Kastreerimist praktiseeriti mingil määral juba hlõstide seas. Kuid neil ei olnud see usuliseks normiks. Isegi 19. sajandi alguses polnud piirid hlõstide ja skopetside vahel sugugi selged. Alles 19. sajandi teisel veerandil toimus nende kahe usulise liikumise lõplik eraldumine ning ka teatud konkurentsi kujunemine nende vahel. Skopetsitel oli teiste Vene sektidega võrreldes ka elavam kirjandustegevus.[1]

Kondrati Selivanovi kultus muuda

 
Kondrati Selivanov

Kõige varasem dokumenteeritud skopetsluse juhtum pärineb aastast 1772. Siis avastati Orjoli kubermangus rühm ennast religioossetel motiividel kastreerida lasknud inimesi. Nende üle mõisteti kohut ning neid karistati. Nende üks juhte oli Kondrati Selivanov, kes algul suutis küll põgeneda, kuid hiljem tabati ja sai karistuseks ihunuhtlust ning saadeti Siberisse asumisele. Hiljem tõlgendasid ta pooldajad neid kannatusi messiaanlikult ja teda hakati jumalikustama. 18. sajandi lõpul naasis Selivanov Venemaa Euroopa ossa ja asus peagi elama pealinna Peterburisse. Siin leidis ta mõjukaid ja valitsusringkondades tuntud eestkostjaid. 19. sajandi algupoole olevat ta üldse nii riigivõimu kui ka riigikirikuga hästi läbi saanud. Tema radeenijetes osales mitte ainult ühiskonna madalam kiht, vaid ka kõrgkihi esindajaid. Tema toetajate seas oli ka palju riigikiriku liikmeid. Skopetside hulgas kujunes aga välja eriline Selivanovi kultus. Teda ei peetud mitte ainult prohvetiks, vaid ka taastulnud Kristuseks, Lunastajaks. Selivanov kasutas enese kohta tiitlit "tsaaride tsaar". Ta ise ja ta pooldajad pidasid teda ka tsaar Peeter III-daks ehk siis keiser Paul I-se isaks (on teada kokku 7 isehakanut, kes on end Peeter III-ks pidanud, sh Jemeljan Pugatšov). Skopetside arvates tundis keiser Paul I Selivanovis ära oma kunagi tapetuks kuulutatud isa. Juttude kohaselt olevat ta kohtunud ka Venemaa tsaaride Paul I ja Aleksander I-ga, mis võib ka tõele vastata. 1820. aastal saadeti Selivanov-Lunastaja-Peeter III ühte kloostrisse, kus teda hoiti isoleerituna kuni surmani aastal 1832. Aega, mil Selivanov tegutses populaarse religioosse juhina Peterburis, on peetud skopetsluse kuldajastuks.

Katharina von Buxhöwdeni rühm ja tagakiusamine muuda

19. sajandi algul tegutses Peterburis veel teinegi skopetidega seotud rühm, mida juhtis luterlasena sündinud polkovnikuproua Katharina von Buxhöwden ehk Jekaterina Tatarinova ja mis tõmbas enda sekka hulga kõrgema seltskonna liikmeid, kellest kuulsam ja mõjukam oli hariduse ja kultusasjade minister vürst Golitsõn. On teateid, et isegi tsaar olla sellest koosviibimisest osa võtnud. Riigivõim ja ka kiriku juhtkond teadsid sellistest usulistest harrastustest pealinna kõrgklassi hulgas. Aleksander I ajal suhtuti neisse üsna soosivalt, kuid Nikolai I ajal likvideeris politsei selle ringi ning aastal 1837 suleti proua Tatarinova kloostrisse. Hiljem, kui ta oli tõotanud enam mitte niisuguste harrastustega tegeleda, lubati tal asuda elama Moskvasse.

Keiser Nikolai I ajal läks skopetside elu palju raskemaks, nii nagu teistelgi riigikirikust väljaspool tegutsevatel usulistel liikumistel. Sajandi teisel poolel saadeti suurem osa skopetse asumisele Jakuutiasse, kus nad moodustasid omaette külasid.

Nii keiserlikul Venemaal, kui ka Stalini NSV Liidus süüdistati skopetse salajases poliitilises võimuihas. Tegelikult olid nad võimudele üsna kuulekad, kelle peamine tähelepanu oli pööratud iseenda päästmisele. "Skopetsite vandenõu" taga võib olla üks juhtum, mil keisri kammerhärra Aleksei Jelenski (Jeljanski) 19. sajandi alguses esitas keiserlikule valitsusele projekti terve Venemaa ümberkorraldamiseks. Selle plaani kohaselt pidi kogu riigi valitsemist kontrollitama eriliste volinike kaudu, kelleks oleksid skopetsid. Selle ettepaneku järel saatis tsaar Jelenski hullumajja. Etkind peab seda projekti utoopiate ajaloo kõige totalitaarsemaks projektiks. Tema väitel ei ole isegi 20. sajandi antiutoopiad söandanud nii kaugele minna.[2]

Nimelt esitas kammerhärra keiserlikule valitsusele projekti terve Venemaa radikaalseks ümberkorraldamiseks. Selle plaani kohaselt pidid kogu riigi valitsemist spetsiaalsete volinike kaudu kontrollima skopetsid. See plaan pidi autori meelest tagama Venemaale maailmavalitsemise. Venemaa valitsejad aga ei osanud niisugust projekti hinnata – seda ei rakendatud ellu ja selle autor aadlimees Jelenski saadeti nõdrameelsete hooldepaika.

Kui bolševikud võimule tulid, suhtuti esialgu skopetsitesse üsna sallivalt, sest neis nähti kaasvõitlejaid vihatud riigikiriku vastu. Kuid hiljem, kui õigeusu kirik oli allutatud, siis hakati 1920. aastate lõpus ka neid taga kiusama ja represseerima.

Lõhe skopetsite seas ja rätsep Kuzma Lissin muuda

Osa skopetse asus 19. sajandil tagakiusamise eest põgenedes elama väljapoole Venemaa impeeriumi piire, eriti just Moldovasse, eriti Iaşi linna, kus 1870. aastate algul toimus sealsete skopetside seas reformiliikumine, mis tõi endaga kaasa nende lõhenemise. Reformijad heitsid skopetsidele ette liigset enesega rahulolu ja materiaalsust. Kastratsiooni kõrval olevat tähtis ka sisemine vaimsus ja moraal. Reformijate eesotsas oli rätsep Kuzma Lissin, kes rajas kogudusi ka Lõuna-Venemaal. Ta ise ja ta pooldajad pidasid teda uueks ehk teiseks Lunastajaks. Ka teda peeti sealjuures tsaar Peeter III taaskehastuseks.

Meeste ja naiste kastreerimise praktika muuda

 
Kastreeritud skopetsi mees ja äralõigatud rindadega naine

Skopetsid on peamiselt tuntud oma praktikaga, kus mehi kastreeriti ning naistel lõigati ära rinnad ja välised suguelundid, sest pooldati äärmist sugulist askeesi. Selle toiminguga kaasnevat valu pidasid skopetsid Kristuse ristikannatuste järgimiseks. Ainult kannatuste läbi saavutatakse õndsus. Nad uskusid, et ka Kristus oli kastraat ja seda kinnitavat Piibli lugu Jeesuse "tulega ristimisest", mis tähendavatki kastreerimist. Kastreerimist mõisteti ka kui inimese ümber- või uuekssündi, kui tema olemuse radikaalset muutumist, kui vaimse võitu loodusliku või täpsemalt inimeses peituva loomse alge üle. Kastreerimine tähendas lahtiütlemist sellest maailmast. Sellise maailmavaatega on seotud ka skopetside huvi puudumine maailma muutmise vastu.

Meeste kastreerimine seisnes kahes "pitseris". "Väike pitser" oli ainult munandite kastreerimine, "suur pitser" kätkes endas ka peenise eemaldamist. Meeste kastreerimisega kaasnes täielik sigimisvõimetus, kuid naistel võis see siiski säilida. Naistel lõigati enamasti ära välised suguelundid, rinnanibud või rinnad tervenisti.[3]

Siiski mitte kõik skopetsid ei pidanud füüsilist kastreerimist vältimatuks tingimuseks hinge päästmiseks. Mõnedes kogukondades oli olulisem nn vaimne kastreerimine, samuti heategevus jmt.

Arv muuda

Vene valitsuse ametlike andmete järgi olevat Venemaal 19. sajandi lõpul olnud ligikaudu 6000 skopetsi. Ajavahemikus 1805–1871 avastati Venemaal 5444 skopetsi. Tõenäoliselt moodustasid need võimude poolt tabatud skopetsid siiski väikese osa nende üldarvust.

Skopetsid tänapäeval muuda

Alates eelmise sajandi 70. aastatest on skopetside tegevust taas märgatud, eriti just Venemaa lõunapiirkondades ja Siberis. Tänapäeval on teada arvestatavate koguduste olemasolu Moskva ja Tuula oblastis.

Viited muuda

  1. http://kjt.ee/2013/02/vene-sektid-1-osa-hlostid-ja-skopetsid/
  2. http://kjt.ee/2013/02/vene-sektid-1-osa-hlostid-ja-skopetsid/#_ftn24
  3. "Arhiivikoopia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 25. juuni 2018. Vaadatud 25. juunil 2018.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)