Sinialliku linnamägi
Sinialliku linnamägi on linnamägi Viljandi maakonnas Viljandi vallas Sinialliku järve ääres. Hinnanguliselt 11. sajandi teisel poolel rajati sinna Kalevipoja sängi tüüpi linnus, mille kasutamise osas 13. sajandi alguse ristisõjas lähevad aga uurijate arvamused lahku. Raudtee ja maantee ehitamise käigus pinnase lõhkumise tõttu on tänaseks osa kunagisest linnamäest hävinenud.
| Sinialliku linnamägi | |
|---|---|
 Linnamägi pildistatuna loodest | |
| Asukoht | Viljandi vald |
| Koordinaadid | 58° 18′ 26″ N, 25° 33′ 7″ E |
| Tüüp | Kalevipoja säng |
| Ajalugu | |
| Rajatud | 10. sajand |
| Maha jäetud | 12. sajand |
Linnamäe seisukord tänapäeval muuda
Tänapäeval on pealinnuse pikkus koos otsavallidega 106 m. Kolmnurkse kujuga õueala pindala on 1600 m², pikkus 89 m ja laius 25 m. Kaguvallist on säilinud ainult 1 m kõrgune kühm. Loodevall kujutab endast 20 m pikkust ja 26 m laiust küngast, mille kõrgus õuepinnalt on 4,19 m, välisjalamilt 5,19 m. Eeslinnuse õue pikkus on 20 m, laius kuni 20 m ja pindala kuni 400 m². Vall on säilinud 12,5 m pikkuselt ja kuni 15 m laiuselt, kõrgus kuni 1,83 m.[1]
Linnamäe rikkumine muuda
Linnamäe algne pindala võis veel 19. sajandi keskel olla 4000 m². 19 sajandi lõpus kaevati Pärnu–Mõisaküla–Viljandi raudtee ehitamiseks linnamäe küljest maha kogu idapoolne külg ja kagupoolne otsavall, millest on säilinud väga väike nurk. 1962. aastal lõhuti linnamäe järvepoolne külg, sealhulgas ka eeslinnuse osa autotee rajamiseks.[viide?]
Arheoloogilised uuringud muuda
Arheoloogilised kaevamised toimusid Elmo Raadiku juhtimisel aastatel 1947–1948 ja Jüri Seliranna juhtimisel 1967–1969. Uuriti peamiselt pealinnuse loodevalli ja sellega külgnevat siseõue kokku 344 m² ulatuses. Kaevamiste ajal leiti loodevallist kunagiste puitkonstruktsioonide põlenud palgijäänuseid, lisaks ka elamujäänukeid, "koerakaela" stiilis ühendatud aluspalke ja rõhtpalkehitiste rususid. Kas Sinialliku linnamägi oli kasutusel ka 13. sajandil muistse ristisõja ajal, selle kohta tõendeid (nt ammunoolteteravikke) leitud ei ole.[2]
Muinasaegne linnus muuda
Heiki Valgu hinnangul rajati Siniallikule linnus 11. sajandi teisel poolel. Kuna see asus lähedal Viljandi linnusele (sellest 5 km lõuna pool) ja Naanu linnusele, siis pidid nende tagamaad ja huvisfäärid Valgu meelest paratamatult kattuma. Tema arvates oli tegu konkureerivatele suguvõsadele või nende liitudele kuulunud kindlustustega. Võimalust, et Sinialliku oli Viljandi linnuse tütarlinnus, sõjaline tugipunkt teel lõunasse, ei pea Valk usutavaks, kuna mõlemad olid enam-vähem ühesuurused, Sinialliku linnust ei mainita Henriku Liivimaa kroonikas ja seal puuduvad ristisõja ajale osutavad ammunooleotsad. Kahel viimasel põhjusel arvab Valk, et Sinialliku linnus jäi võimuvõitluses Viljandile alla ja oli 13. sajandi ristisõja alguseks lakanud eksisteerimast (nagu ka Naanu linnus).[3] Samas Jüri Selirand on pidanud linnuse kasutamist ka 13. sajandi alguses väga tõenäoliseks.[1]
-
Linnamäe kagunõlv -
Linnamägi pildistatuna kagust -
Linnamäe jalamil asunud kivihoone varemed
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 J. Selirand, 1972.
- ↑ Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad, muinasaja teadus 20. Tartu-Tallinn 2008. Lk 277-279
- ↑ Heiki Valk (2015). Viljandi muinasaeg. Kogumikus: "Viljandi ordulinnus ja Lossimäed läbi aja / The Teutonic Order's Castle and Castle Hills in Viljandi through Time" (lk 5−23). Viljandi Muuseum. (Viljandi Muuseumi Toimetised; V). Lk 19–20
Välislingid muuda
Sinialliku linnamägi – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis