Saksi Ludolf

Saksi Ludolf (umbes 1295 – 1378), ka Ludolphus de Saxonia ja Ludolf Kartuuslane, oli katoliku teoloog, kes tegutses 14. sajandil.

Vita Christi esimene lehekülg illumineeritud käsikirjast, Jacques de Besançoni meister, 1474

Haudapanek. Käsitsi koloreeritud puulõige 1487. aastal ilmunud trükisest, esimene Antwerpeni puulõikemeister

Tema peateos oli 1374. aastal kirjutatud "Vita Christi" ('Kristuse elu'), mille esmatrükk ilmus 1470. aastatel. Sellel oli tähelepanuväärne mõju uuele usupraktikale, mis väärtustas vaga meditatsiooni kristlike teemade üle ja taotles süüvimist ning enese mõttes paigutamist evangeeliumi sündmustiku keskele, tehnikat, mis sai populaarseks devotio moderna kogukonnas ja mõjutas hiljem Ignatius Loyolat. Teose populaarsust näitab sellest tehtud käsikirjaliste koopiate suur arv, mida säilitatakse raamatukogudes, ja palju trükiväljaandeid, alates esimestest, mis ilmusid Strasbourgis ja Kölnis 1474, kuni viimaste Pariisi väljaanneteni 1865. ja 1878. aastal. Teos ilmus katalaani, kastiilia, portugali ja prantsuse keeles 15. sajandi lõpul, itaalia keeles 16. sajandil.

Teosed

• Psalmide kommentaar – tugines metoodiliselt eriti spirituaalse tõlgenduse osas kirikuisadele, nagu Hieronymus, Augustinus, Cassiodorus ja Petrus Lombardus. Kommentaar sai populaarseks eriti keskaegsel Saksamaal.
• "Vita Christi" – mitte lihtsalt biograafia, vaid pühakirja kommenteeriv jutustus, mis laenas materjali kirikuisade Kristuse elule pühendatud kirjutistest, dogmaatilistest ja moraalsetest traktaatidest, vaimulikest juhistest, meditatsioonidest ja palvetest; hõlmas ajavahemiku Kristuse sünnist tema ülestõusmiseni.
• Peetakse võimalikuks, et Ludolf kirjutas teose "Speculum humanae salvationis".
• Aeg-ajalt on peetud ka "Kristuse järgimisest" ("De imitatione Christi") Saksi Ludolfi kirjutatuks.