Ava peamenüü

STS-51-L oli Space Shuttle'i programmi 25. missioon. Missiooni teenindanud kosmosesüstik Challenger startis 28. jaanuaril 1986 Kennedy kosmosekeskusest ja hävis 73 sekundit pärast starti. Katastroofis hukkusid kõik 7 pardal olnud astronauti. Õnnetust uurinud Rogersi komisjoni aruande kohaselt põhjustas Challengeri katastroofi parempoolse tahkekütuskiirendi tihendi purunemine, mille tagajärjel plahvatas Space Shuttle'i välispaak.

STS-51-L
Challenger explosion.jpg
Challenger veidi pärast plahvatust
Operaator NASA
Missiooni kestus 1 minut, 13 sekundit
Läbitud orbiite 0
Kosmoseaparaadi omadused
Kosmoseaparaat kosmosesüstik Challenger
Stardimass 121 778 kg
Meeskond
Meeskonna suurus 7
Meeskonna liikmed Francis R. Scobee
Michael J. Smith
Ellison Onizuka
Judith Resnik
Ronald McNair
Gregory Jarvis
Christa McAuliffe
Missiooni algus
Stardi aeg 16.38.00, 28. jaanuar 1986 (UTC)
Stardikompleks Kennedy Kosmosekeskuse stardikompleks 39
Missiooni lõpp
Maandumise aeg
Maandumispaik
Orbiidi elemendid
Taustsüsteem geotsentriline orbiit
Režiim Maa-lähedane orbiit
Perigee 285 km
Apogee 295 km
Orbiidi kalle 28,45 kraadi
Tiirlemisperiood 90,4 min
Epohh planeeritud
STS-51-L.svgChallenger flight 51-l crew.jpg
Vasakult: Onizuka, Smith, McAuliffe, Scobee, Jarvis, McNair, Resnik
STS-26 →

Challengeri pardal olnud õpetaja Christa McAuliffe oli esimene valitsuses mittetöötav tsiviilisik kosmosesüstiku pardal.

MeeskondRedigeeri

KatastroofRedigeeri

  Pikemalt artiklis Challengeri katastroof

Challengeri start oli tavapärane ja lennujuhid ega stardikontroll midagi ebatavalist ei märganud. 73 sekundit pärast starti Challenger plahvatas. Õnnetust uurinud Rogersi komisjon tegi kindlaks, et parempoolse tahkekütuskiirendi tihend oli purunenud ja kuumad gaasid pääsesid kiirendist välja. Lekkiv kiirendi põletas läbi väliskütusepaagi ja viimase plahvatamine saigi süstikule saatuslikuks.

NASA sattus pärast katastroofi ränga kriitika alla, sest nad olid teadlikud, et kiirendid on ohtlikud ja ilm on stardiks liiga jahe. Lisaks oli Roger Boisjoly, üks tahkekütuskiirendid ehitanud firma inseneridest, üritanud koos kaaslastega starti peatada, sest ta oli kindel, et kiirendid on külma ilma ja projekteerimisvea tõttu süstikule ohtlikud. Ülemused otsustasid Boisjolyt ja ta kolleege eirata ning see sai Challengerile saatuslikuks.

Meeskonna saatusRedigeeri

Mereväe tuukrid leidsid Challengeri meeskonnaruumi 7. märtsil. Järgmisel päeval kinnitati, et leitu on meeskonnaruum ja hukkunute säilmed olid endiselt seal. Kabiin oli veega kokkupõrke tagajärjel rängalt kannatada saanud ja kõik meeskonnaruumi aknad olid purunenud. Tuukrid eemaldasid meeskonnaliikmete surnukehad rusudest. Astronaute lahkasid mereväe kohtuarstid, aga ühegi meeskonnaliikme täpset surmapõhjust välja selgitada ei õnnestunud.

Uurimise ajal märkasid meeskonnaruumi uurinud spetsialistid, et mitmed piloodi juures asunud lülitid polnud tavapärases stardiaegses asendis. Katsed näitasid, et süstiku purunemine ja kokkupõrge ookeaniga ei saanud neid nihutada, ning neil olid peal katted, mis kaitsesid juhusliku lülituse eest. See asjaolu jättis alles versiooni, et piloot ise oli lülitused teinud, kui üritas asjatult voolu taastada. Lisaks olid 3 neljast ookeanist leitud astronautide avariihapnikupakist manuaalselt aktiveeritud. Seetõttu arvatakse, et kui kabiin ei dehermetiseerunud järsult, võis kogu meeskond või osa neist süstiku purunemise üle elada ja nad hukkusid alles kabiini merre kukkumisel. Eksperdid on kindlad, et meeskonnal polnud võimalik pärast süstiku purunemist eluga pääseda, sest süstiku kabiin liikus veega kokku puutumise ajal kiirusega ligikaudu 333 km/h.

Planeeritud missioonRedigeeri