Sööt (ka jäätmaa) on mõnda aega üles harimata põllumaa, mida kasutatakse enamasti karjamaana.[1]

Sööt viljelusmaa tähenduses on lääne- ja saarte murdes veel kare[2], kirde- ja idamurdes kelu[3].

Ajaloost

muuda

Põlluharimise algaegadel oli metsavaestel aladel maa sööti jätmine mullaviljakuse taastamise peamine moodus, Eestis kuni 1. aastatuhande keskpaigani pKr. Söödiviljelust arendati kuni 19. sajandini peamiselt külade ääremaadel, Lõuna-Eestis ka võsamaadel, kus külvikorraväliseid põllutükke hariti 4–5 aastat järjest ilma väetamata ning jäeti siis need 10–15 aastaks sööti.

Põhja-Eestis kasutati tihti nn kaeramaid, kus mõneaastase söötisoleku järel kasvatati ühel aastal rukist või kaera. Lääne-Eestis ja Saaremaal kasutati ka söödi hapendamist, kui maad kobestati kündes ja äestades 2–3 aastal järjest ning alles seejärel kasvatati sellel paar-kolm aastat vilja. Pärast seda jäeti maa uuesti sööti.[4]

19. sajandi teisel poolel põlluharimine tõhustus ning vanad söödimaad muudeti pärispõlluks.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 205.
  2. Murdekaart. Vaadatud 11. veebruaril 2022.
  3. Murdekaart. Vaadatud 11. veebruaril 2022.
  4. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 295.

Kirjandus

muuda
  • Herbert Ligi, Põllumajanduslik maakasutus Eestis XVI-XVII sajandil. Tallinn, 1963, 81–85.

Välislingid

muuda