Rudolf Saago
Rudolf Saago (30. mai 1914 Vologda, Venemaa – 6. aprill 1973 Tartu) oli eesti vabadusvõitleja ja luuraja.
Elulugu muuda
Ta lõpetas 1933. aastal Tartu Poeglaste Gümnaasiumi. Aastatel 1933–1934 teenis ta aega Tartus 2. diviisis suurtükiväelasena. Pärast seda õppis allohvitseride koolis Petseris, saades noorem-allohvitseri aukraadi.
1934. aastal demobiliseerus, asus õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, mille lõpetas 1940. aastal. Akadeemiliselt oli ta EÜS-i liige, sealhulgas majaisa ja viimane vanamees enne 1940. aasta riigipööret.[1]
Juulis 1940 osales ta Jaan Tõnissoni organiseeritud eestimeelsete ringkondade vastaskandidaatide ülesseadmisel Riigivolikogu valimistel. Tema funktsioon oli maakondadega suhtlemine, kandidaatide leidmine, telefoniühenduse ja transpordi korraldamine.[2][3][4]
Sügisest 1940 võttis ta osa illegaalse EÜS-i eestseisuse tööst, oli üks nn Tervishoiu Muuseumi Grupi juhtidest koos Karl Auna, Harald Tammuri, Lembit Kriisa ja teistega. Töötas alates 1941. aastast Tallinna Sanitaarhariduse Maja (Nõukogude okupatsiooni ajal reorganiseeritud Eesti Tervishoiu Muuseumi) asjaajajana. Sõja puhkedes tegeles esmaabipunktide loomise ja haldamisega, oli seetõttu armeeteenistusest vabastatud.[4]
Sügisest 1941 kuulus ta Tervishoiu Muuseumi Grupi liikme Voldemar Randmäe organiseeritud "Suur-Soome" gruppi (Randmäe – üldjuht, asetäitjad Rudolf Saago ja Valter Vasila).[5] Selle rühmituse eesmärk oli Eesti Vabariigi taastamine või (tagavaravariandina) Eesti ühinemine Soome Vabariigiga. Rudolf Saago tegeles relvade hankimise ja inimeste üleveo korraldamisega Soome ning oli seotud ka Tartu rahvusliku vastupanuliikumise info saatmisega Aleksander Warmale Soome.[5] Septembris 1942 arreteerisid sakslased Saago, kuid vabastasid ta asitõendite puudumisel. Teist korda arreteeriti ta märtsis 1943, kuid tal õnnestus põgeneda Soome.
Saago astus Soome armeesse (auastmelt nooremseersant), sõdis Karjalas Vallila pataljonis. Veebruarist juunini 1944 õppis ta Soomes ohvitseride koolis ning värbas Eestist läinud poisse 200. jalaväerügementi.
Septembris 1944 ei lubanud sakslased Saagot koos teiste soomepoistega Eestisse. Ta vabastati armeeteenistusest 18. septembril 1944 ja ta läks Rootsi.[1][6]
Sügisel 1946 tuli Saago luureülesannetel illegaalselt Eestisse. Ta arreteeriti 13. detsembril 1946 Saaremaal ja talle mõisteti 20 aastat vangistust.
Ta vabanes vangistusest Magadanis 1956. aastal. Tartus oli ta tagasi 1962. aastal.[7] Rudolf Saago suri 6. aprillil 1973 Tartus pahaloomulisse kasvajasse.[8]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 ERAF.136SM.1.24570
- ↑ "Rudolf Saago saatus".
- ↑ "Marta Saago mälestused".
- ↑ 4,0 4,1 Harald Tammur, "Mälestused eesti rahvuslikust vastupanuliikumisest 1940-1944", Tuna 1/2007
- ↑ 5,0 5,1 ERAF.129SM.1.4325
- ↑ Ülo Jõgi, "Kas nad olid bandiidid?" 1995, Stockholm, Välis-Eesti & EMP
- ↑ Tartu Ülikooli muuseum, ÜAM 1413:54
- ↑ Eesti kommunismiohvrid 1940–1991