Rooshibisk
Rooshibisk (Hibiscus rosa-sinensis; hibiskus ei ole kirjakeelne nimetus) on troopilistelt Ida-Aasia aladelt pärinev suurde, 300-liigilisse hibiskide perekonda kassinaeriliste sugukonda kuuluv õitsev taim.
| Rooshibisk | |
|---|---|
 Rooshibiski õis | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Kassinaerilaadsed Malvales |
| Sugukond |
Kassinaerilised Malvaceae |
| Perekond |
Hibisk Hibiscus |
| Liik |
Rooshibisk Hibiscus rosa-sinensis |
Rooshibisk on Malaisia rahvustaim. Eestis on levinud peamiselt punane täidisõieline rooshibisk.[1]
Nimetus muuda
Liigile pani ladinakeelse nime Carl von Linné oma 1753. aastal ilmunud taimeliikide raamatus ("Species Plantarum"). Nimi Hibiskus tuleneb Vana-Kreeka sõnast hibiskos. Eesti keeles on rooshibisk rahvasuus tuntud ka kui toakask, Hiina roos ja Hiina kask.
Välimus ja iseloomustus muuda
Rooshibisk on laia võraga ja võib looduses kasvada kuni 5 m kõrguseks, kuid toas kasvab ta tavaliselt kuni 1,5 m kõrguseks. Rooshibisk on üsna kiirekasvuline ja vajab seega kasvamiseks palju ruumi.
Rooshibiski õied on suured lehtrikujulised, õite läbimõõt on kuni 15 cm ja taim õitseb rikkalikult peaaegu aastaringi, kuid üksiku õie eluiga on lühike – umbes üks päev, see avaneb vara hommikul ja närtsib pärastlõunal[2]. Nende tolmukad ja emakasuue on pikaks toruks kokku kasvanud, aretatud on mitmeid sorte ja nende õisi on valget, kollast, roosat, oranži ning punast värvi, nii rippuvate kui ka püstiste õitega, liht- ja täidisõielisi.
Lehed on läikivad, lehti esineb munajast kuni südaja kujuni ja enamasti on need hambulise servaga. Lehed on peamiselt tumerohelised, mõned rooshibiskid on ka kirju lehestikuga.[1]
Õitsemisaeg muuda
Rooshibisk on toitainetenõudlik taim, õitseb rikkalikult peaaegu aasta ringi, pidades veidi vahet vaid kõige pimedamatel talvekuudel. Toas õitseb juunist-juulist novembrini. Õitsemise eeltingimused on valgusküllane kasvukoht, rikkalik kastmine ja tagasilõikamine/kärpimine varakevadel. Kasvuperioodil tuleb kasta rikkalikult, talvel (oktoobrist veebruarini) tagasihoidlikult. Muld ei tohiks läbi kuivada. Aluselt tuleks pärast kastmist liigne vesi ära võtta. Võib piserdada (mitte õisi), eriti kui õiepungad on moodustunud ja taim on keskküttega ruumis, kus õhk on kuivem. Õitsemise ajal ja aktiivsel kasvuperioodil märtsist oktoobrini peaks teda kord nädalas õitsvatele taimedele sobiliku väetiselahusega väetama. Suvekuudel tuleks taime rikkalikult kasta ja piserdada, talvel teha seda mõõdukalt. Taim kipub õitsemise ajal kuivama. Üks rooshibiski õis on ilus ühe päeva.
Kasvukoht peab olema valge (talub ka hajusvalgust) ja õhurikas. Talvel võib anda lisavalgust. Suvel vältida keskpäevast päikesevalgust. Kui panna ta aknast kaugele, ei pruugi taim õitsema hakata.[3]
Paljundamine ja kärpimine muuda
Rooshibiski õigeaegne kärpimine soodustab uute võrsete tekkimist ja seega ka õitsemist. Tagasilõikamist ehk kärpimist vajab rooshibisk sellepärast, et noortel võrsetel tekib rikkalikumalt õiepungi võrreldes vanade puitunud okstega. Sobilik kärpimise aeg on kevadel enne kasvu algust märtsis-aprillis, vahetult peale ümberistutamist, kuid kärpida võib vastavalt vajadusele korduvalt suve jooksul. Liiga sage ja tugev kärpimine ei lase õiepungadel tekkida, sest õied moodustuvad just noorte, üheaastaste võrsete tippudes. Nii pügatud taim näeb küll välja kena ja korrektne, kuid ei rõõmusta meid oma kaunite õitega. Mõistagi ei pea hibiski ilmtingimata kärpima, kuid toatingimustes on see siiski tavaliselt vajalik. Kärpimisega saab hibiski võra kujundada tihedamaks ja kompaktsemaks. Pistikute tegemisel tuleb lähtuda sellest, et taime võra ei saaks rikutud. Sobiv pistiku pikkus on 10–15 cm. Peale pistiku lõikamist on hea lehepinda vähendada, lehti tagurpidi V-tähe kujuliselt lõigates. Muidu aurub lehest liigselt vett ja juurdumine on vaevalisem. Pistikule tekivad juured 2–3 nädala jooksul. Kui juured on 5–7 cm pikkused, istutage oks kergesse mulda. Kohe ei maksa liiga rammusasse mulda õrnade noorte juurtega taime istutada, juured saavad kannatada. Mõne kuu möödudes võib taime suuremasse potti ja rammusamasse mulda ümber istutada. Juurdumise ajal ärge hoidke anumat pistikutega päikese käes, vaid valges otsese päikesekiirguse eest kaitstult. Ruumi temperatuur peaks olema juurdumise ajal 20–25 °C. Pistikud võib juurduma panna ka liiva-turba segusse (1:1). Talviste õiepungade arengupeetuse põhjus on pimedus. Lisavalgustage taime. Alates märtsist pole see enam vajalik. Noorte lehtede rullumise põhjus on liiga kuiv toaõhk, ka jahedus või kedriklesta massiline kahjustus. Kui lehed varisevad rohelisena, on põhjuseks liiga jahe ruum. Hämaras toas saab hibiski kasvatada küll, kuid õitsemine on siis tagasihoidlikum. Kastmine sõltub ruumi temperatuurist, kuid üldreegel on, et mida suuremate lehtedega taim ja mida lopsakam, seda suurem veetarve. Parim viis kastmisvajaduse kindlakstegemiseks on sõrmega mulda katsuda, kui pole vilumust taimele peale vaadates kastmisvajadus kindlaks teha.[4]
Kasvukoht muuda
Rooshibisk kasvab looduses nii troopilistel ja lähistroopilistel aladel kui ka muudes piirkondades, kus on aastaringselt soe.[5]
Kahjurid ja haigused muuda
Rooshibiski peamised kahjurid on kasvuhoonekarilased, punane kedriklest, lehetäid, villtäid, kilptäid. Lisaks võib haigusena esineda ka hahkhallitust. Kahjurputukaid aitab eemal hoida taime piserdamine. Kasvuhoonekarilane on valge vahakirmeliste tiibadega putukas, kes elab taime tipmiste lehtede alumisel küljel. Kahjurivastsed imevad taimemahla, mille tagajärjel taime lehed koltuvad ja varisevad. Taime liigutamisel tõusevad kasvuhoonekarilased lendu. Talvel võivad liigniiskusest hakata mullas arenema ka valgeliimuklased ehk mullaussid, mis kogunevad ka lillepoti alusele. Sel juhul tuleks vähendada kastmist ning raputada mullale tubakapuru. Samuti võib tõrjeks asetada ööseks mullale seest õõnestatud pooliku kartuli. Ussid kogunevad siis kartulisse ning nii saab kahjurid hõlpsasti minema visata. Vajadusel tuleks protseduuri korrata. Ussitõrje ajal tuleks taime kasta heleroosa kaaliumpermanganaadi lahusega. Lillepoti alust tuleks iga päev pesta sooja veega.[6]
Kasutamine muuda
Õisi kasutatakse eri maades mitmel otstarbel, näiteks kingaläike või salati koostisainena. Samuti kasutatakse rooshibiski õisi juuksehooldusvahendites. [5]
Rahvameditsiin muuda
Rooshibisk on suure C-vitamiini sisaldusega teetaim. Hiina meditsiinis on teda aegade vältel kasutatud kõrge vererõhu ja maksavaevuste korral. Hibiski- ehk karkadetee tugevdab kapillaare, aitab langetada vererõhku, alandab kolesterooli taset, on antibakteriaalse toimega, mõjutab soodsalt maksa ja kõhunäärme talitlust, omab allergiavastast toimet. Hibiskis sisalduv kvertsitiin parandab nägemist, võtab silmadelt väsimuse, aitab organismil puhastuda, väljutades mittevajalikud ainevahetusjäägid. Stimuleerib ka sapi tootmist, suurendab maksa kaitsevõimet, parandab ainevahetust, täidab organismi elujõu ja toonusega, suurendades selle vastupanuvõimet nakkushaiguste suhtes. Seepärast kutsuvad araablased hibiskiteed reipuse ja pikaealisuse joogiks. Jooki soovitatakse igas vanuses inimestele, sest see kustutab janu, reguleerib söögiisu ja parandab seedimist. On täheldatud, et külm jook alandab, kuum jook aga kergitab vererõhku. Vastunäidustatud on see tee vaid neeruhaiguste korral oblikhappe sisalduse tõttu. Hiinas on tehtud ka kliinilisi katseid, tõestamaks taime võimalikku abistavat rolli südamehaiguste ennetamisel. Ravitoime põhineb peamiselt suurel P-aktiivsete ainete ja antitsüaanide sisaldusel.[5] [7]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Greiner, K. ja Weber, A. “Toataimed. Üle 200 armastatud taime sõnas ja pildis”, Tallinn: Varrak, 2011. Lk 105. ISBN
- ↑ Ingram, D. L. ja Rabinowitz, L. "Hibiscus in Florida". Kasutatud 29.10.2017
- ↑ Laansoo, U. "Krüsanteem, gerbera ja rooshibisk". 2011. Kasutatud 28.10.2017
- ↑ Laansoo, U. "Rooshibisk". 2006. Kasutatud 26.10.2017
- ↑ 5,0 5,1 5,2 The flower expert. "China Rose". Kasutatud 29.10.2017. Inglise.
- ↑ Vaniko, M. "Hibisk (Hibiscus)". 1997. Kasutatud 28.10.2017
- ↑ Ross, I. A. "Hibiscus rosa-sinensis". 2003. Kasutatud 26.10.2017. Inglise.