Ava peamenüü
Ristkaarfriis Jerichow' kloostrikirikul. Joonistus raamatust Mittheilungen der kaiserl. königl. Central-Commission zur Erforschung und Erhaltung der Baudenkmale[1]
Darguni kloostrikiriku löövi detail, Mecklenburg-Vorpommern
Ristkaaremotiiviga raidkivisillus, Rotonda di San Tomè
Ristkaar-petikarkaad Canterbury katedraalis

Ristkaarfriis (saksa keeles Kreuzbogenfries[2][3], inglise keeles interlaced arches[4][5]) on eriti tellisehitistele omane friis või ehisvööt, mis moodustub kahest põimuvast ümarkaarte reast nii, et kaarte ristumiskohtades moodustub teravkaar.

Motiiv esineb esmakordselt 10.–11. sajandi mauri arhitektuuris[6] ja jõuab oletatavasti palverändurite või sõjakäikude vahendusel Põhja-Itaaliasse, kus ta esineb Lombardia romaani ehitistel ümarkaarfriisi kõrval juba 12. sajandi algul. Kaared võivad olla moodustatud nii vormidetailidest kui lihtsalt kaarekujuliselt laotud tavalistest tellistest. Vahel on kaarte kulg esile tõstetud valgekskrohvitud tausta abil. Väga levinud friisitüüp peale Itaalia ka Saksamaa tellisromaanikas. Kiviehitistel esineb kaarfriis raiddekoorina. Inglismaa romaani arhitektuurile on iseloomulikum ristkaare esinemine koos sambakestega petikarkaadis.

Ristkaarfriis võib olla ka gootikat ennetades kergelt teravkaarne, nagu Sitsiilia mauri-normanni stiilis ehitistes Cefalùs, Monreales ja mujal. Vähesel määral esineb terav- või kiilkaarset ristkaarfriisi gooti arhitektuuris, sageli ehisraamistikfriisiks kujundatuna. Itaalia gootikas leiab dekoratiivne ristkaarestikku meenutav ehisraamistik kasutamist arkaadides paleefassaadidel.

Sisukord

PildidRedigeeri

Mauri ning romaani ristkaarfriisidRedigeeri

Hilisemad ristkaarfriisidRedigeeri

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri