Kaarfriis, ümarkaarfriis (saksa keeles Rundbogenfries, Bogenfries[1], prantsuse keeles bande lombarde, inglise keeles lombard band[2], Lombardy frieze[3], itaalia keeles archetti pensili 'rippkaarekesed') on keskaja arhitektuurile iseloomulik friisitüüp. See kujutab endast horisontaalset seinadekoori, mis koosneb reana paiknevatest väikestest ümarkaartest. Kaared on muu seinapinna suhtes rohkem või vähem eenduvad ja nende kannad toetuvad väikestele konsoolidele.

Kaarfriis koos selle kohal asuva sakkfriisiga ja täringfriisiga
Ümarvöödi, rullik-, kuul- ja koerahambaornamendiga kaunistatud kaared Maria Laachi kloostrikiriku eeskoja kaarfriisil
Liseene ühendav ümarkaarfriis Milano San Lorenzo kiriku apsiidil
Kaarfriise Inglismaa keskaegsetelt ehitistelt – joonised 3, 7, 8, 9, 10
Kaarfriisid apsiididel ja markeerimas torni korruseid. Taüll, Sant Climent, Kataloonia

Nagu kõik keskaja friisi- ja ehisliistutüübid, on ka kaarfriis mõeldud ehitiste lageda seinapinna kaunistamiseks ja liigendamiseks. Romaani arhitektuuris ühendab ümarkaarfriis sageli välismüüre liigendavaid liseene, harvem poolsambaid. Sage on ka kaarfriisi asetus vahekarniisi või katuseräästa all, ehtimas hoone fassaadi, pikiseinu või apsiide. Pikiseina kaunistusena on mitu kaarfriisi mõnikord paigutatud ülestikku nii, et iga kõrgem eendub madalamal asuvast.

Kolmnurkset viilu ääristav kaarfriis võib paikneda fassaadil kahel erineval viisil. Ühel juhul on kaarte keskjooned maapinnaga risti ning konsoolid asuvad eri kõrgustel vastavalt viilu kaldele. Teisel juhul on kaarte keskjooned perpendikulaarsed viilu servaga, kuid maapinna suhtes nurga all.

Nagu sakkfriis, võib ka kaarfriis markeerida romaani kirikute tornide korruseid. Sageli on ta kombineeritud veel mõne muu friisitüübiga, näiteks sakkfriisiga, täringfriisiga või begunetsiga (vene бегунец, saksa Winkelfries), mis paikneb kaarfriisi kohal. Kaarfriisi kaared võivad omakorda olla kaunistatud mõne ehisvöödiga, raidmotiive võib olla paigutatud kaarte sisse või on kaarekandu toetavad konsoolid kujundatud raidekooriga.

Sõnavara muuda

Enamasti mõistetakse kaarfriisi alla kitsamalt ümarkaarfriisi, mis on kõige vanem ja kõige enam levinud kaarfriisitüüp, eriti romaani keeli rääkivates maades.
Ristkaarfriis esineb sõltumatult tekkinuna Itaalia romaani arhitektuuris küllaltki varakult ümarkaarfriisi kõrval.

Ingliskeelses vanemas arhitektuurikirjanduses kasutatakse kaarfriisi tähistamiseks väljendit arched corbel-table 'kaartega konsoolkarniis'[4]. Ka prantsuskeelne vanem arhitektuurikirjandus käsitleb kaarfriisi koos konsoolidele toetuva karniisiga, mitte ei vaatle seda eraldi dekoorielemendina[5].

Kaarfriisi päritolu ja ajalugu muuda

Kaarfriisi oletatav eelkäija on petikarkaad, mis esineb juba Vana-Rooma ja Bütsantsi ehitistes. Esimesed ümarkaarfriisid ilmuvad hoonetele 11. sajandi algul Põhja-Itaalias Lombardias (mitmes Euroopa keeles nimetatakse kaarfriisi lombardia friisiks või lombardia kaarteks) ja sealt levib see friisitüüp kiiresti Lõuna-Prantsusmaa ja Kataloonia romaani arhitektuuri[2], seejärel aga 11.–12. sajandi jooksul üle kogu Euroopa.

Gooti arhitektuurile iseloomulikud kaarfriisid on teravkaarsed või kolmiksiirkaarsed. Üldiselt tuleb gootikas kaarfriisi ette tuntavalt harvem kui romaanikas ning enamasti on see iseloomulik Saksamaa ja Põhjamaade tellisgootikale.

Renessanssarhitektuuris ja renessansile järgnenud stiilides kaob kaarfiis täiesti ning ilmub uuesti 19. sajandi historitsismiperioodil, keskaegsest arhitektuurist inspireeritud uusromaanikas ja uusgootikas.

Kaarfriisi tüübid muuda

Pildid muuda

Ümarkaarfriis muuda

Muud kaarfriisid muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

Välislingid muuda