René Schick Gutiérrez (23. november 1909 León3. august 1966 Managua) oli Nicaragua advokaat, diplomaat ja poliitik, Nicaragua president aastail 19631966.[1]

René Schick Gutiérrez sündis Leónis, olles isa poolt Austria immigrantide järeltulija, tema ema oli aga Angélica Gutiérrez.[2] Tema ema töötas kaevanduse juures pesunaisena ja kohtas seal tulevase presidendi isa kaevandusinsener Federico Schicki, kelle isaks oli Jacobo Schick ja emaks Margarita Renguer, mõlemad juudid.[3] Frederico suri aastal 1911, tema abikaasa ja laps jäid aga vaesusse. Nooruses teenis René Schick kooli kõrvalt lisaraha kingsepatöödega.

Keskkooli ajal jäi nooruk silma insener J. Ramón Sevillale, kes asus tema haridusteed toetama. Aastal 1937 sai Sevillast Anastasio Somoza García valitsuse minister, koos temaga sattus Somozadega seotud ringkondadesse ka Schick. Nii sai temast poliitilistelt vaadetelt liberaal. Samal aastal abiellus Schick Carmen Reñazcoga.[4] Noormees asus Managua ülikoolis õigusteadust õppima, hiljem sai temast sama ülikooli professor, notar ja riigikohtu liige. Õpingute ajal liialdas Schick alkoholiga, ent viimaks liitus ta selle probleemiga tegelemiseks Anonüümsete Alkohoolikutega.

Aastal 1941 sai temast Nicaragua raudteekompanii teenistuses olev tsiviiladvokaat, ka töötas ta advokaadina oma kodulinnas Leónis. Aastal 1946 liitus ta diplomaatilise korpusega, kus temast sai Nicaragua Washingtonis asuva saatkonna asjur, seejärel aga Nicaragua saadik USA-s, Ameerika Riikide Organisatsiooni juures ja ÜRO juures, hiljem lühikest aega ka Venezuelas. Aastal 1957 sai temast haridusminister ja aastal 1961 välisminister.[5]

Aastal 1962 otsustas ta kandideerida Nicaragua presidendivalimistel, kus võitis. Ametivande andmisel ütles ta, et tema valitsus on suunatud sotsiaalse õigustunde ja liberaalse humanismi teenimisele, olles suunatud laiade rahvamasside hüvangule. Kuigi oma ametiaja vältel oli ta sisuliselt diktaatorite eelmise presidendi Luis Somoza Debayle ja selle venna, rahvuskaardi juhi Anastasio Somoza Debayle kontrolli all, tegutses ta siiski oma ametivandele vastavalt. Ametivande andmise päeval jagas ta suure osa oma varast vaestele ja algatas programmi, millega riigi väikese sissetulekuga pered said omale väikese maalapikese ning sellele ehitati riigi kulul maja. Ka armastas ta lõunatada avalikes söögikohtades või turuplatsidel, lihtrahva keskel, mistõttu teda nimetati sageli populistiks.

Oma ametiajal kindlustas ta Nicaragua rahvuspanga finantsilist seisukorda ja lasi rajada selle peahoone, mis oli esimene kõrghoone Managuas Samuti õnnestus tal stabiliseerida riigi majandust. Tema eestvedamisel rajati Chinandega, Juigalpa ja Matagalpa linna kõrgemad põllumajanduslikud õppeasutused.[6] Ka alustati tema ametiajal Nicaragua Ruben Dario nimelise rahvusteatri ehitustöid. Ta tühistas Emiliano Chamorro Vargase sõlmitud lepingu, millega USA sai õiguse ehitada läbi Nicaragua territooriumi kanal. Samas lubas ta Kuuba kriisiga seoses riigi territooriumile paigutada USA raketid.

Viited muuda

Eelnev
Luis Somoza Debayle
Nicaragua president
1. mai 19633. august 1966
Järgnev
Orlando Montenegro Medrano