Ava peamenüü

Reinhard Wittram (9. august 1902 Riia16. aprill 1973 Merano) oli baltisaksa päritolu saksa ajaloolane.

Wittram õppis esialgu Riia Saksa gümnaasiumis, seejärel siirdus Saksamaale, kus õppis Jena ja Tübingeni ülikoolides geograafiat ja religiooniajalugu. Hiljem tegi ta doktoritöö 19. sajandi baltisaksa liberaalidest. Aastatel 19281938 töötas ta Riias Herderi Instituudis. Seejärel siirdus ta ümberasujana Saksamaale, kus tast sai silmapaistvamaid natsionaalsotsialismi õigustavaid ajaloolasi. Ta oli üks Poseni (Poznańi) saksa ülikooli taastajaist. 1945 lahkus ta sealt ning asus ümber Göttingeni. Pärast natside lüüasaamist loobus ta natsionaalsotsialismi õigustamisest ning vaatles järgnevalt ajalugu konservatiivselt positsioonilt. 1947. aastal korraldas ta koos Paul Johanseni ja Georg von Rauchiga esimesed baltisaksa ajaloolaste päevad (Historikentreffen). 1951. aastal oli ta üks Batli Ajaloo Komsjoni (Baltische Historische Komission) asutajaid ning selle esimene esimees kuni surmani. Wittrami professorikarjäär jätkus Göttingenis kuni 1970. aastani, mil ta pensionile läks. Sõjajärgsetel aastatel oli ta pigem konservatiivide kui natside pooldaja. Tema põhiteoseks võib pidada 1939. aastal välja antud baltisakslaste ajalugu, mille täiendatud trükid ilmusid 1954. ja 1973. aastal.

Eelnev:
uus amet
Balti Ajaloo Komisjoni esimees
19511973
Järgnev:
Georg von Rauch