Rehren

Rehren (vene keeles Ререн) oli aadlisuguvõsa.

Rehrenid rüütelkonna matriklis

Matriklite koostamise ajal võeti suguvõsa 1741. aastal Saaremaa rüütelkonna matriklisse. 1896. aasta 31. jaanuaril (vkj) immatrikuleeriti Eestimaa rüütelkonna matriklisse Mädapea mõisaomaniku abikaasa Bernhard Nikolai Ludwig von Rehren (1864−1926) ja tema järeltulijad. 31. jaanuaril (vkj) 1905 võeti rüütelkonda Reinhold Theodor Johannes Edwin von Rehren (1865−1939) ja tema järeltulijad ning Marie Luise Emilie von Rehren (sündinud Hunnius) (1835−1920) ja tema tütar Ottilie Johanna Marie (Mary) von Rehren (1868−?).^[1]

Kindralmajor Johann Friedrich von Rehren (1775−1813)

Johann Friedrich von Rehren (1775−1813), kindralmajor, pataljoni- ja polgukomandör
Balthasar Friedrich von Rehren (1788−1851), kindralmajor, brigaadikomandör, Dünaburgi kindluse suurtükiväe ülem
Theodor von Rehren (1828−1888), kindralmajor
Bernhard Nikolai Ludwig von Rehren (1864−1926), põllumees

Eestimaa:
- Mädapea (Mettenpäh) (1892−1903)
Saaremaa:
- Eikla (Euküll) (XVII sajandil, rendivaldus), Jõiste (Joiste) (1750ndad, rendivaldus), Kaunivere (Kaunifer) (alates 1785), Kuusnõmme (Kusenöm) (kuni 1731, pandivaldus), Laugu (Laugo) (1653−1692 ja 1824−1843), Leisi (Laisberg) (1730ndad−1750ndad, rendivaldus), Lihasoo (Lihasoo) (XVII sajandi algus), Lõo (Leo) (1834−1880), Metsküla (Metzküll) (1653−1781), Nurme (Nurms) (1653−1692 ja 1824−1843), Praakli (Brackelshof) (kuni 1653), Saare (Holmhof) (XVIII sajandil, rendivaldus), Tahula (Tahhul) (1750ndad−1760ndad, rendivaldus)

↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 189.

EAA, f. 1674, n. 2, s. 160 (Rehreni suguvõsa).
Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 396, 397.
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 189-191 [1].
Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 298-308 [2].
Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd XI. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 2000. Lk 262.
Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 226-227 [3].