Reformatsioon Itaalias
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuli 2020) |
Protestantlik reformatsioon algas Itaalia linnriikides varakult, juba enne 15. sajandit, ja varises kokku 17. sajandi alguses. Selle arengut takistasid inkvisitsioon ja reformatsioonivastased meeleolud.[1]
Itaalia reformatsiooni ajalugu
muudaItaalia enne reformatsiooni
muuda12. ja 13. sajandil sugenes Loode-Itaaliasse ja Rooma suur hulk usulisi teisitimõtlejaid (nagu näiteks patareenid, dulcinianid ja Arnaldo da Brescia), ent nad kõik kõrvaldati. Ainult üks väike 12. sajandil alguse saanud rühmitus – valdeslased – oli erand. Valdeslased elasid Lääne-Alpide ligipääsmatutes orgudes, kus nad tänu oma tõhusale kaitsele said (peale luterlusele üleminekut umbes aastal 1532) aastal 1561 vähendatud usuvabaduse.[viide?]
Martin Lutheri eelkäijaks Itaalias peetakse dominikaani munka Girolamo Savonarolat (1452–1498).[2] Ta laitis katoliku vaimulike liiderlikkust ja võimu ärakasutamist, nõudis "moraalset taassündi" ning kirikutes piltide ja kujude hävitamist. Erinevalt Lutherist ei saavutanud Savonarola mõjukate patroonide toetust ja tema tegevus on lühiajaline, lisaks piirnes see vaid Firenzega. Varsti põletati Savonarola tuleriidal.[viide?] Savanarola Firenzes elavad kaasaegsed Marsilio Ficino ja Giovanni Pico della Mirandola proovisid ellu viia niinimetatud "hermeetilist reformatsiooni"[3], kuid nende hermeetilise ja neoplatoonilise õpetuse tulemusel ei tekkinud protestantlikku usulahku.
Professor dr. Emidio Campi kirjutab, et Itaalia reformatsiooni ajalugu ei ole veel põhjalikult uuritud.[4] Napoli oli üks oluline reformatsioonikeskus. Seal moodustati 15. sajandi lõpus evangelistlik rühmitus, mis koondus hispaania immigrant Juan de Valdési ümber, kes propageeris kristlikku müstikat. 16. sajandil olid Veneetsia ja selle valdus Padova ajutiselt Itaalia protestantidele ohutud paigad. Need linnad koos Luccaga olid olulised Itaalia reformatsioonikeskused, sest puutusid kokku põhja poolt saabuvate usuideedega. Sellest hoolimata hävitas inkvisitsioon Itaalia protestantluse kiiresti. Sealsed protestandid põgenesid peamiselt Saksa vürstiriikidesse ja Šveitsi.
Itaalia reformatsiooni põhimõtted
muudaItaalia reformatsiooni põhjused olid mitmekesised: humanismi teke, mis oli seotud Itaalia kultuuri taassünniga; võõrvõimude vallutused Itaalias (nt Hispaania Lõuna-Itaalias ja Saksa-Rooma riik Põhja-Itaalias), mis propageerisid seal Itaalia traditsioonidega vastuolus olevaid katoliikluse eri vorme; vajadus sügavama ja isiklikuma suhte Jumalaga järele; Itaalia demokraatlike ja vabariiklike traditsioonide vastandumine Saksa ja Hispaania absolutistike monarhiatega; rahva reaktsioon katolike vaimulike suurejoonelisele rikkusele ja ebamoraalse käitumisele, eriti paavst Aleksander VI-le, kes toetas avalikult korruptsiooni ja onupojapoliitikat.[5] Paavstlust süüdistati tihti Itaalia poliitilises lõhenemises, teiste seas tegi seda ka Niccolò Machiavelli.
Protestantismi kasv Itaalias
muudaLuterluse tõus
muuda1520. aastail, varsti pärast esimeste Martin Lutheri kirjade avaldamist, kerkisid esile mõned esimesed Itaalia luterlased (nt Pier Paolo Vergerio, Aonio Paleario). Siiski oli luteri kiriku mõju väga väike, sest Luther kirjutas saksa keeles ja suunas oma missiooni peamiselt sakslastele ning kiriku tsensuur Itaalias oli väga tõhus.
Bartolomeo Fonzio tõlkis arvatavasti esimesena Lutheri kirjutise "An den christlichen Adel" itaalia keelde. Hiljem oli ta Itaalias luterluse aktiivne edendaja, kuid 1558. aastal mõisteti ta surma ja uputati.[6] Teised olulised reformaatorid olid Albonast pärit Baldo Lupetino Istrias ja Baldassare Altieri, kes elas Aquilas Napoli territooriumil.
Kõik luteri kiriku mainimised hävitati kohe: 1530. aastal pagendati Antonio Bruccioli Firenzest, sest ta viitas Lutheri ja Martin Buceri teostele. Hiljem tegi ta palju reformatsiooni kasuks, seletades ja trükkides Piibli kirjutisi itaalia keeles. Tema üle mõisteti mitu korda kohut ja ta suri vanglas aastal 1566. 1531 arutleti Padova ülikoolis Lutheri teeside üle. Teadaolevalt on see ainus sellise akadeemilise arutelu juhus Itaalias.
Kalvinismi, anabaptismi ja nontrinitarianismi tõus
muudaItaalia luterlased muutsid oma seisukohad ruttu usulise tagakiusamise tagajärjel radikaalseks ning hakkasid propageerima kalvinismi, anabaptismi või nontrinitarianismi. Nende usulahkude järgijad Pietro Martire Vermigli, Girolamo Zanchi, Lelio ja Fausto Sozzini tegutsesid peamiselt kõrgemate sotsiaalsete klasside seas ning tihti ka printside õukondades, mis kaitses neid osaliselt Inkvisitsiooni eest. 1550. aastal kinnitas paavst Julius III, et Veneetsias on tuhatkond anabaptisti. Nende seas olnud Giulio Gherlandi ja Francesco dells Saaga langesid 1565. aastal Veneetsia inkvisitsiooni ohvriteks.
Umbes 1528. aastal kogunesid paljud prantsuse radikaalsed protestandid (teiste seas Clément Marot ja Johann Calvin) prints Ercole d'este ümber Ferrarasse, kuhu neid kutsus printsi abikaasa Renée – Prantsusmaa kuningas Louis XII tütar. Sel põhjusel süüdistas inkvisitsioon printsessi ketserluses ning ta tuli peale abikaasa surma Prantsusmaale tagasi.
Itaalia reformatsiooniliikumise hävinemise põhjused
muudaItaalia reformatsioon varises kokku juba umbes 70 aastat peale selle algust, sest katoliku kirik reageeris sellele kiiresti ja tugevalt. 1542. aasta suvel lasi Inkvisitsioon enda korralduses muudatusi teha, et kõigis Itaalia linnriikides paremini protestantlusega võidelda.
Selle ohu tulemusena põgenes suurem osa Itaalia reformaatoritest Põhja- ja Ida-Euroopa riikidesse, nagu näiteks Poolasse, mille linnas Krakowis tekkis mõjukas grupp itaalia unitaarlasi, keda mitteametlikult toetas Itaalias sündinud Poola kuninganna Bona Sforza.
Umbes 1600. aastal kadus protestantlus Itaaliast peaaegu täielikult ning katoliiklus jäi Itaalia linnriikide usuks.
Itaalias võitles katoliku kirik algusest peale tõhusalt mitmesuguste ketserluse vormidega. Seega polnud itaalia usureformaatoritel võimalust tegutsedda laiemalt ja oma vaateid propageerida. Itaalia printsid lõpetasid kiiresti reformatsiooni toetamise, sest see võis võtta neilt kasumlikud vaimulikud ametid (nagu näiteks piiskopi- või kardinaliameti).
Teised olulised põhjused itaalia reformatsiooni kokkuvarisemiseks oli Püha Rooma Riigi agressiivne poliitika Itaalia linnriikide suhtes. Itaalia printsid samastasid reformatsiooni selle ohuga ja nende usku kinnitas teiste seas näiteks 1527. aastal toimunud Sacco di Roma.
Esimese itaaliakeelse Piiblitõlke avaldas Luccast pärit Giovanni Diodati aastal 1603, ent see oli peale Itaalia reformatsiooni langust ja seetõttu aitas see kaasa vaid protestantuse arengule väljaspool Itaaliat, peamiselt itaalia keelt kõnelevates Šveitsi kantonites (Ticinos ja Graubündenis).
Itaalia reformatsiooni mõju
muudaItaalias ei avaldanud reformatsioon peaaegu mitte mingisugust kestvat mõju[viide?] peale katoliku kiriku tugevdamise, erinevalt sellest mõjust, mis oli mitmetes Euroopa riikides (teiste seas Šveitsis, Saksamaal, Böömimaal, Ungaris ja Transilvaanias). Paljud itaallased olid Euroopa reformatsiooni märkimisväärsed aktivistid peamiselt Rzeczpospolitas (nt Giorgio Biandrata, Bernardino Ochino, Giovanni Alciato, Giovanni Battista Cetis, Fausto Sozzini, Francesco Stancaro ja Giovanni Valentino Gentile), kus nad propageerisid nontrinitarianismi ja olid Poola vennaskonna liikumise eestvedajad.[viide?]
Piibellik unitaaride liikumine
muudaProtestantlikus kirikus pole unitaarliikumist täielikult aktsepteeritud. Tänapäeval usuvad unitaarid (liikumist kutsutakse ka piibellikuks unitarianismiks) kristluse järgi, et Piibel õpetab, et Jumal on ainsuses isik – Isa – ning et Jeesus on eraldiseisev olend, tema poeg. Mõned usulahud kasutavad seda mõistet enda kirjeldamiseks, selgitades erinevust nende ja kirikute vahel[7], mis hakkasid 19. sajandi lõpus arenema kaasaegseks Briti unitarianismiks ja veel enam Unitarian Universalismiks Ameerika Ühendriikides.
Itaalia
muudaItaalias esindavad tänapäeval piibellikku unitaarliikumist, millesse panustasid Sozzini ja teised, Itaalia kristliku kirikuga seotud kirikud.[8] Itaalia kristlikul kirikul on olulisi sarnasusi piibelliku unitaarliikumisega,[9][10] kuigi see võtab mõnede doktriiniosade suhtes ettevaatliku seisukoha. Wilbur kirjutas unitaarliikumise kohta: "Religioosne liikumine, mille ajalugu me püüame jälgida... arenes täielikult välja nii ideedes kui ka riigikorras vaid neljas riigis, Poolas, Transilvaanias, Inglismaal ja Ameerikas. Aga igas neist näitas see usulahk, koos teatud paikkondlike omadustega, üldiset vaimsust, ühtset vaatenurka ja õpetuse kasutamise viisi, mis paneb meid soovima vaadelda neid kõiki kui ühe liikumise väljakasve, sest miski ei saa olla loomulikum, kui eeldada, et neil sarnastel omadustel peab olema ka ühine ajalugu. Kuid siiski pole see nii, sest selle asemel, et liikumine oleks mujal tekkinud ja kohalikku keelde tõlgitud vaid peale selle kasvu ja populaarsust, tundub, et liikumine võrsus igas riigis iseseisvalt ja otse selle pärismaistest juurtest ning puutus alles hiljem, peale seda, kui see oli juba oma eripärad omandanud, kokku teiste sarnaste liikumistega."[11]
Itaalia kristlik kirik usub, et Jumal on vaid Üks Isik,[12] mis on otseses vastuolus kolmaainsuse õpetusega, mis defineerib Jumalat kui kolme kooseksisteerivat Isikut ühes Aines (Sisus), kes on üheks kokku sulandunud.[13] Liikumine, millest Itaalia kristlik kirik inspiratsiooni sai, eitab teisi doktriine, mida on sajandeid õpetatud,[14] sealhulgas soterioloogilisi õpetusi pärispatu ja ettemääratusse kohta.[15][16]
Itaalia protestantlikud reformaatorid
muudaViited
muuda- ↑ La Riforma in Italia (accessed 21.06.2010)
- ↑ Le protestantisme en Italie et en Espagne (accessed June 21, 2010)
- ↑ Heiser, James D., Prisci Theologi and the Hermetic Reformation in the Fifteenth Century, Texas: Repristination Press, 2011. ISBN 978-1-4610-9382-4
- ↑ Italian Reformation I (accessed June 21, 2010)
- ↑ Italy at the time of the Reformation (accessed June 21, 2010)
- ↑ ITALY, THE REFORMATION IN. (accessed June 23, 2010)
- ↑ Tuggy, Dale, (2009). Stanford Encyclopedia of Philosophy. Accessed 10-30-2010
- ↑ cf. Christian Church in Italy beliefs
- ↑ Chiesa Cristiana di Frosinone, Una delle Chiese o gruppi associati alla CCI.
- ↑ Chiesa Cristiana in Italia
- ↑ Earl Morse Wilbur, A History of Unitarianism, vol. 2 (Cambridge: Harvard University Press, 1952), p. 166.
- ↑ as Atlanta Bible College and The Worldwide Scattered Brethren Network
- ↑ Knight, Kevin, ed.,"The dogma of the Trinity", Catholic Encyclopedia, New Advent.
- ↑ Joseph Priestley, one of the founders of the Unitarian movement, defined Unitarianism as the belief of primitive Christianity before later corruptions set in. Among these corruptions, he included not only the doctrine of the Trinity, but also various other orthodox doctrines and usages (Earl Morse Wilbur, A History of Unitarianism, Harvard University Press 1952, pp. 302-303).
- ↑ From The Catechism of the Hungarian Unitarian Church in Transylvanian Romania: "Unitarians do not teach original sin. We do not believe that through the sin of the first human couple we all became corrupted. It would contradict the love and justice of God to attribute to us the sin of others, because sin is one's own personal action" (Ferencz Jozsef, 20th ed., 1991. Translated from Hungarian by Gyorgy Andrasi, published in The Unitarian Universalist Christian, FALL/WINTER, 1994, Volume 49, Nos.3-4; VII:107).
- ↑ In his history of the Unitarians, David Robinson writes: "At their inception, both Unitarians and Universalists shared a common theological enemy: Calvinism." He explains that they "consistently attacked Calvinism on the related issues of original sin and election to salvation, doctrines that in their view undermined human moral exertion." (D. Robinson, The Unitarians and the Universalists, Greenwood Press, 1985, pp. 3, 17).
Kirjandus
muuda- Caponetto, Salvatore. The Protestant Reformation in Sixteenth-Century Italy, Anne C. Tedeschi, John Tedeschi (transltr.), Thomas Jefferson University Press, Kirksville, 1999.
- Church, Frederic C. "The literature of the Italian reformation" Journal of Modern History (1931) 3#3 pp: 457-473 aastal JSTOR.
- Elton, G. R. ed. The New Cambridge Modern History, Vol. 2: The Reformation, 1520-1559 (1958) pp 251–74
- MacCulloch, Diarmaid. The Reformation (2005) pp 401–17
- Massimo Firp, "The Italian Reformation" R. Po-Chia Hsia, ed.A Companion to the Reformation World (2008) pp 169–84.