Ranna mõis (Kodavere)

Ranna mõis (saksa keeles Tellerhof) oli rüütlimõis Kodavere kihelkonnas Tartumaal[1].

Ranna mõisa varemed aprillis 2023
Ranna mõisa tuuliku müür, aprill 2023, Peipsiääre vald, Tartumaa

Ajalugu muuda

Esimene revisjoniakt Kodavere kihelkonna Ranna mõisa kohta on koostatud 17. detsembril 1627. Seal kirjutatakse, et mõis tekkis 16/17. sajandi vahetusel, kui Peipsiäärne piirkond oli Poola valduses. Poolakas Prahovski rajas mõisa Tulistvere küla asemele. Sellest ka mõisa esialgne nimi Tulistfehr. 1627. aasta revisjoni ajal oli piirkond juba Rootsi võimu all. Tulistfehre mõisa omanik oli siis Rootsi ooberstleitnant Jacob Schotte. Temale kuulus ka Saare mõis (Maarja-Magdaleena kihelkonnas). Tulistfehre mõisale kuulus 1627. aastal kolm küla: Hasigfehr, Sassigfehr ja Rauttfehr.

Ooberst Jacob Schotte oli ka järgmise mõisarevisjoni ajal 1638. aastal mõisa omanik, mõisa nimi oli siis Tullermoise. Jacob Schotte poeg müüs mõisad 1642. aastal baltisakslasele Johann Schaumannile (von Greiffenspeer). Sakslastel muutub mõisa nimi Tullermoise Tellerhofiks. Küla nimi Tulistvere on kadunud. Kohaliku rahva jaoks on suurem ala selle mõisa ümbruses Ranna, see jäigi mõisa nimeks. Johann von Greiffenspeerilt läksid Ranna ja Saare mõisad tema tütretütre Anna Margareta von Bocki (sünd. Rigeman) valdusse. Anna Margareta ja Georg Johann von Bocki järeltulijatele jäävad mõisad lõpuni. Nende poja Otto Wilhelm von Bocki (1696–1752) pere elas 1730. aastatel Ranna mõisas. Seal sündis nende 9 last. Samal ajal ehitatakse Saarel uut mõisahoonet. Otto Wilhelm von Bockilt päris Ranna ja Saare mõisad poeg Magnus Johann von Bock (1730–1808). Tema oli aktiivne riigiteenistuses ja ehitas Tartus ka maju, mida Tartu Ülikool praegugi kasutab.

Magnus Johann von Bocki tütar Charlotte Sophie Elisabeth (1773–1807) abiellus Gotthard Andreas von Manteuffeliga (1762–1832). Nende poja Ernst Gotthard von Manteuffeli (1801–1880) allkirjaga on paljud selle kandi talude ostulepingud 1870. aastatest. Leping sõlmiti Saarel. Ranna mõisa omanikud elasid üldiselt Saarel või tegutsesid hoopis linnades. Viimane mõisate omanik oli Ernst Gotthardi poeg Ernst Gotthard von Manteuffel (1844–1922).

Ranna mõisat pidasid rentnikud. Viimane rentnik pr. Aliide Saag loovutas oma elamisest 1923. aasta suvel mõned ruumid, et täita valla volikogu otsust viia 2-klassilised külakoolid kokku Ranna mõisahoonesse. Kulus veel mitu aastat, et kogu maja koolile saada ja kuueklassiline kool majja mahutada. Rannas töötas kool kuni aastani 1980. Siis põles maja maha. 2020. aastate seisuga on näha ainult varemeid ja 2003. aastal koolile pandud mälestuskivi. Mõisaajast on veel mõned jupid kiviaiast ja Peipsiäärde viivast puiesteest. Veidi eemal võib näha maakivist tuuliku müüri.

Kohalik pärimus Ranna mõisa kohta muuda

Poola ajal põgenes Poolast noor aadlik oma madalast soost pruudiga Peipsi äärde Kodavere kihelkonda. Nad rajasid järve äärde maja, ehitasid ka kivist tuuliku ja kodunesid seal. Kuigi mees oli oma aadlitiitlist loobunud, kutsusid kohalikud poolakat Hertsogiks.

Aastakümneid tagasi kõnelesid vanad inimesed, et 19/20. sajandi Ranna mõisa peahoone oli vanal ajal olnud mõisa tall. Põhjasõja käigus olid kõik sealtkandi puumajad maha põlenud. Ilmselt pärast sõda ehitati hävimisest pääsenud paksude kiviseintega Ranna mõisa tall ümber peahooneks.

1000-aastase Rannamõisa tamme õõnsuses olevat Ranna mõisaproua kohvilauga külalisi vastu võtnud. 1905. aastal olevat mässajad tamme põlema pannud.

Kirjandus muuda

[1]Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 200 [1].

[2] Roslavlev, O., Das Dorpater Land 1624/27, München, 1965.

[3] Roslavlev, O., Die Revision Livlands 1638 Estnische siedlungsgebiet II, München, 1969.

[4]Saare mõisa aida kohta koostatud ülevaade mõisa ajaloost. M. Siilivask, Muinsuskaitseamet, Tartu 2014.

[5]Sünniajad on Geni andmetest

[6]Ranna kool, ühe kooli lugu, koostanud A. Kilk ja L. Ling, 2003

Välislingid muuda

  1. http://www.mois.ee/pikknimy.shtml (vaadatud 23.01.2016)