Vikipeedia

Rahvusvaheliste suhete teooriad

Rahvusvaheliste suhete teooriad on loodud seletamaks rahvusvahelises süsteemis toimivaid mudeleid ja mehhanisme. Rahvusvahelistes suhetes toimuva selgitamisel on teadlased lahkarvamustel, mis tuleneb sellest, et fakte tõlgendatakse erinevalt. Rahvusvaheliste suhete teooriad erinevad ennekõike selle poolest, keda või mida peetakse keskseks: mõnikord peetakse selleks toimijaid, teistel juhtudel süsteemi struktuuri ja piiranguid, mida toimijatele peale surutakse.[1]

Traditsioonilised lähenemised muuda

Realism muuda

  Pikemalt artiklis Realism (rahvusvahelised suhted)

Teooria on nime saanud selle järgijate veendumusest, et nad võtavad maailma nii, nagu see tegelikult on. Tegemist on domineeriva lähenemisega rahvusvaheliste suhete selgitamisel. Realism on enda eeldustelt ja järeldustelt pessimistlik teooria. See lähtub Thomas Hobbesi ühiskondlikust vaatest, mille kohaselt on valitsus vajalik selleks, et tagada ühiskonnasisene kord ja julgeolek. Anarhia valitsedes iseloomustaks elu pidev hirm agressiooni ees ja sellest tulenev ebakindlus. Realistid laiendavad seda vaadet rahvusvahelistele suhetele ning leiavad, et ka selles on valitsevaks anarhism. Sellest tulenevalt on ka iga riigi eesmärk tagada enda julgeolek.[1]

Põhilised lähtekohad:

  • Riigid on rahvusvahelise süsteemi kõige olulisemad tegutsejad. Kõige tähtsam motiiv riigi tegutsemise juures on selle julgeolek, kuna mitmetel riikidel on agressiivsed eesmärgid. Piisab, et leiduks üks riik muidu rahumeelsete riikide seas, mille eesmärk on teiste üle domineerida. Julgeolek peab seega olema ka rahumeelsete riikide eesmärk.
  • Riik võib olla ka nii kaitsetu, et naabrid saavad tema rahvuslikku julgeolekut ohustada.
  • Riik on keskne seetõttu, et see on ainus organisatsioon, mille võimuses on suunata, moodustada ja kasutada sõjalist jõudu olulises ulatuses. Välissuhetes on seda jõudu võimalik ära kasutada teiste riikide vastu nii ähvardamiseks, kui ka enda julgeoleku tagamiseks.
  • Riikide sise- ja välispoliitika tuleb hoida lahus.
  • Teiste rahvusvahelise käitumise vormide seas on esile tõstetud ka kaubandus – valitsused toetavad seda nii kaua, kuni see ei ähvarda julgeolekut.
  • Julgeoleku dilemma – vastastikuse mõjutamise mudel, kus ühe riigi kaitsevõime tugevdamine toob kaasa teise riigi kaitsevõime tugevdamise. Ühe riigi kaitserelvastust võivad teised riigid pidada ründerelvastuseks, seega tuleb neil enda julgeoleku tagamiseks ka enda relvajõude suurendada.
  • Riikide vastastikused suhted on sõltuvuses sellest, missugused on vastastikused jõusuhted. Jõudude tasakaalul on kaks vormi:
    1. Lihtne jõudude tasakaal ehk bipolaarne süsteem: omavahel on seotud kaks riiki, kelle sõjaline võimsus on enam-vähem võrdne. Seega on tõenäoline, et need riigid ei hakka omavahel sõdima.
    2. Kompleksne jõudude tasakaal ehk multipolaarne süsteem: omavahel on seotud rohkem kui kaks riiki näiteks liidulepingute tõttu. Riikide eesmärk on saavutada ülevõim ning vältida teiste riikide ülemvõimu alla sattumist.

Jõudude tasakaalu eelis on see, et see tagab üsnagi rahumeelse ja stabiilse süsteemi. Süsteemi toimimiseks on tarvis seda, et riigid liituksid või astuksid liitudest välja jõutasakaalu alusel.[1]

Liberalism muuda

Liberalism vastandub realismile – esimene neist on n-ö optimistlik ning teine pessimistlik lähenemine. Liberalistlikud teooriad jagunevad laias laastus neljaks:

  1. sotsioloogiline liberalism – rahvusvahelised suhted akadeemilise distsipliinina tegeleb nii valitsustevaheliste suhete, kui ka indiviidide, gruppide ja ühiskondade vaheliste suhetega. Viimast kolme iseloomustab ka suurem koostöövõime;
  2. vastastikuse sõltuvuse liberalism – moderniseerumisega kaasneb paratamatult ka riikide suurem sõltuvus teineteisest. See teooria tähtsustab rahvusüleste tegutsejate suurenevat rolli rahvusvahelistes suhetes. Samuti leitakse, et sõjaline jõud ei ole kaasaegses maailmas enam kuigi efektiivne; niisamuti on riikide peamine eesmärk heaolu, mitte julgeolek;
  3. institutsionaalne liberalism – rahvusvaheliste institutsioonide roll seisneb riikidevahelise koostöö edendamises;
  4. vabariiklik liberalism – demokraatiad ei sõdi üksteise vastu: väärtustatakse ühiseid moraalseid väärtuseid, majanduslikku koostööd ja sõltumatust. Kõik see viitab rahumeelsele konflikti lahendamisele.

Liberalistlik lähenemine põhineb kolmel peamisel eeldusel:

  1. inimene on loomult hea. Iseloomulik on uskumine inimmõistusesse ja selle toimimisse ratsionaalsete printsiipide alusel;
  2. veendumus, et rahvusvahelised suhted saavad põhineda koostööl;
  3. usk progressi.

Põhilised lähtekohad:

  • teooria keskmes on indiviid ja indiviidide kollektiivid. Viimase alla kuulub ka riik, ent samuti korporatsioonid, organisatsioonid ning erinevad ühendused. Kõiki neid iseloomustab potentsiaalne omavaheline koostöö;
  • liberaalidele omane optimistlikkus on seotud kaasaegse riigi tekkega, mis on seotud modernismi ja sellega kaasnevate muutustega ühiskonnas. Moderniseerumine tähistab ühtlasi progressi enamikus inimelu aspektides, sh ka rahvusvahelistes suhetes.[2]

Pluralism muuda

Teooria pooldajad peavad realistlikke teooriaid rahvusvaheliste suhete tõlgendamisel ebapiisavaks. Põhilised lähtekohad:

  • Kompleksse vastastikuse sõltuvuse arusaam: erinevat tüüpi toimijaid ühendavad mitmekordsed lülid; nende suhet ei iseloomusta hierarhilisus. Tihedamalt seotud riikide huvid on vastastikuses seoses ning neid ei ole võimalik täielikult üksteisest eristada.
  • Rahvusvaheliste suhete mõistmiseks on tarvis sisse tuua ka teisi toimijaid peale riikide:
    1. majanduslikud toimijad – hargmaised korporatsioonid
    2. religioossed ja rahvuslikud liikumised
    3. rahvusvahelised organisatsioonid[1]

Rahvusvaheline ühiskond muuda

Tegemist on ajaloolise ja institutsionaalse lähenemisega, mis keskendub indiviidile ja indiviidide poliitilistele väärtustele. Teooria paneb põhirõhku ideede ja ideoloogiate uurimisele. Lähenemine põhineb kolmel peamisel eeldusel:

  1. rahvusvahelised suhted on üks osa inimestevahelistest suhetest, mille keskmes on põhiväärtused nagu sõltumatus, turvalisus, kord ja õiglus.
  2. see on indiviidikeskne lähenemine: uuritakse indiviidide rahvusvahelistesse suhetesse puutuvaid mõtteid ja tegusid.
  3. lepitakse rahvusvahelise anarhia eeldusega. Sellegipoolest iseloomustavad rahvusvahelisi suhteid teatud reeglid, normid ja institutsioonid.

Põhilised lähtekohad:

  • tegemist on keskteega liberalismi ja realismi vahel.
  • rahvusvahelised suhted on "riikide ühiskond", mille kesksed tegutsejad on nn riigiinimesed. Selline ühiskond kujuneb välja siis, kui mingi grupp riike peab end ühendatuks teatud reeglite järgimise tõttu.
  • riikide süsteemid kujunevad välja siis, kui kaks või enam riiki saavutavad piisava omavahelise kontakti. Piisav omavaheline kontakt tähistab seda, et iga riigi käitumine mõjutab seda, kuidas käitub teine riik.
  • rahvusvahelised suhted on lõppematu dialoog realismi, ratsionalismi ja revolutsionismi vahel.
  • rahvusvahelise ühiskonna peamine eesmärk on rahvusvahelise korra edendamine.[2]

Strukturalism muuda

Tegemist on pigem teooriale lähenemise viisiga, mis keskendub rahvusvaheliste suhete süsteemi struktuurile. Põhilised lähtekohad:

  • vaatluse all on erinevad struktuurid: suhteline rikkus, rahvastik, kaubandusmudelid jms.
  • skeptiline suhtumine organisatsioonide ja üksikisikute mõjusse väljaspool strukturaalset raamistikku.[1]

Kriitilised lähenemised muuda

Kriitilisi lähenemisi iseloomustab ennekõike muutuse taotlemine. Traditsiooniliste lähenemiste kriitika taustaks on väide, et empirism on langenud lõksu, kuna on püüdnud vältida võimu ja muutust.

Marksism muuda

  Pikemalt artiklis Rahvusvaheliste suhete marksistlikud teooriad

Rahvusvaheliste suhete marksistlikke teooriaid nimetatakse ka kriitilisteks teooriateks, kuna need taotlevad kõikehõlmavate muudatuste tegemist rahvusvahelise süsteemi struktuuris. Kriitilise teooria pooldajad väidavad, et kõik teooriad teenivad paratamatult ka mingit eesmärki või huvi, mis kuulub tavaliselt võimul olijatele. Kriitilistele teoreetikutele on omane taotlus vabaneda hierarhilistest võimusuhetest. Erinevad teooriad:

  • sõltuvusteooria – kehtib enamiku arengumaade kohta. Põhiväide on see, et võimsad majanduslikud toimijad kasutavad enda monopoolset võimu selleks, et rikastuda, kas või vaeste riikide vaesuse säilitamise arvelt;
  • maailma süsteemide teooria – struktuuri keskmes on tuumikriigid (põhjapoolkera tööstusriigid), kes on saavutanud enda rikkuse tänu suhetele perifeersete aladega.[1]

Postmodernism muuda

Keskne on arusaam, et fakte ja objektiivset tõde ei ole olemas. Põhilised lähtekohad:

  • kriitika modernismi suhtes. Postmodernistide arusaamas on see muutunud ratsionaalsuse eesmärgiks iseeneses: probleemidele tehniliste lahenduste otsimine on varju jätnud moraali ja poliitilised küsimused.
  • modernism ongi puudulik seetõttu, et see püüab leida vastuseid nendele küsimustele, millele peaksid vastused andma moraali ja poliitika valdkonnad.
  • kahtlus üldistuste võimalikkuses ja vajaduses. Üldistused hajutavad konkreetsete juhtumite eripära. Postmodernistide jaoks on keskne on ajalooline ja hetke võimalikkus.
  • teaduslikud väited on seotud jõurežiimidega.
  • kahtlus faktide olemasolus ja nende kasulikkuses – iga sündmuse kohta on võimalik rääkida mitu erinevat lugu, olenevalt sellest, kelle vaatevinklist mingi sündmus nähtud on.[1]

Feminism muuda

Feministlike teooriate eesmärk on sooküsimuste teadlikustamise kasvatamine. Üldise sihina määratlevad feministid naiste emantsipatsiooni, mille tarvis on vaja ühiskondlikud arusaamad sooküsimuste kohta põhjalikult ümber kujundada. Feministide huviorbiidis on need rahvusvaheliste suhete aspektid, mida traditsiooniliselt seostatakse naistega: kommunikatsioon ja dialoog. Põhilised lähtekohad:

  • mitmed rahvusvaheliste suhete traditsioonilised teemad on meeste ülekaalu tõttu maskuliinse orientatsiooniga.
  • realism kui teooria võimust ja sõjast peegeldab ennekõike mehelikku huvideringi.
  • rahvusvahelises süsteemis toimib tegelik koostöö järjekindla ja igapäevase suhtlemismudelina erinevate tegutsejate vahel.[1]

Konstruktivism muuda

Konstruktivistlike teooriate rõhuasetus paikneb ühiskondlike suhete aspektil. Konstruktivistid peavad oluliseks asjadele omistatud tähendusi – keda peame sõpradeks, liitlasteks, vaenlasteks, mis on meie huvid? Nende asjade tähendus moodustatud inimeste poolt ühiskondlike suhete kontekstis.[1]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Nicholson, Michael. 2004. Rahvusvaheliste suhete alused. Tallinn: TEA Kirjastus. Lk 123–173.
  2. ↑ 2,0 2,1 Jackson Robert H., Sørensen Georg. 2007. Introduction to international relations: theories and approaches. Oxford University Press. Pp 105–137.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rahvusvaheliste_suhete_teooriad&oldid=6062751"