Realism (rahvusvahelised suhted)

Realism on rahvusvaheliste suhete teooria, mis rõhutab rahvusvaheliste suhete konkurentsi ning selle konfliktsust. Realismi kohaselt on rahvusvahelistes suhetes peamised toimijad suveräänsed riigid, kelle vastutada on enda julgeolek ning kes tegutsevad oma rahvuslike huvide alusel ja võitlevad võimu pärast.^[1]^[2]

Realismi põhiseisukohad

Realism sätestab neli põhitunnust, milleks on:^[3]^[4]^[5]

Riigikesksus - Realismi kohaselt on peamised toimijad rahvusvahelistes suhetes suveräänsed riigid.
Anarhilisus - rahvusvaheline süsteem on anarhiline.
- Anarhia tähendab maailmavalitsuse puudumist, mis kehtestaks korda ja tagaks stabiilsuse.
- Riigid kujunevad anarhia tõttu eneseabi üksusteks, kes peavad ise kõigega hakkama saama, sealhulgas tagama enda julgeoleku.
- Anarhia tingimustes konkureerivad riigid üksteisega võimu ja julgeoleku pärast, mida saavutatakse jõu abil. Riikidevahelist võistlust nähakse null-summana, mis tähendab seda, et kui ühel on rohkem jõudu, siis teisel on vähem jõudu. See konkurents tekitab enamasti võidurelvastuse olukorra, nagu külma sõja ajal.
Ratsionaalsus ja riikide tegutsemine - Riigid on ratsionaalsed ja tegutsevad enda rahvuslike huvide alusel. Riigi ratsionaalsus põhineb esiteks realistide eeldusel, et riigid on eesmärgile orienteeritud. Teiseks põhineb see eeldusel, et riikidel on järjekindlad eesmärgid ja need eelistused on järjestatud. Kolmandaks eeldavad realistid, et riigid töötavad eesmärkide saavutamiseks välja strateegiad, mis võtavad arvesse eesmärkide eelistuste järjestust. Samas tunnistavad ka realistid ise, et riigid ei suuda alati ratsionaalselt käituda.
Julgeolek kui peamine huvi - Riikide peamine huvi on julgeoleku tagamine, mida tehakse läbi jõu. Kõigi riikide rahvuslik huvi on ellujäämine.

Lisaks on realismi üks eelduseid see, et sise- ja rahvusvahelisel poliitikal on vahe: poliitika, mis toimub riikide vahel, on teistsugune kui poliitika, mis toimub riikide sees. Välis- ja sisepoliitikat eristatakse põhjusel, et realismi seisukoha järgi on rahvusvahelised suhted võitlus võimu ja rahu pärast. Küll aga ei väideta, et riigid oleks kogu aeg sõjaga seotud, ent samas valdab neid ärevus sõja võimalikkuse ees. Sisepoliitikas toimuvad võitlused on realistide jaoks vägivallatud, mis on tingitud võimu tsentraliseeritusest ja legitiimsusest.^[6]

Keskne kontseptsioon on realismis jõudude tasakaal. See tähendab, et kui riigi ellujäämist ohustab mõni hegemooniline riik või tugevamatest riikidest moodustunud liit, tuleks riikidel ühendada jõud ja luua liit, millega säilitada sõltumatust läbi vastaspoole võimu kontrollimise. Jõudude tasakaal tagab selle, et ükski riik ega liit ei suuda domineerida teiste üle. Realistide hinnangul on suurriikide vaheline sõda vähem tõenäoline, kui jõudude jaotus on suhteliselt võrdne.^[5]

Realismi koolkonnad

Realismi puhul on esil mitmeid erinevaid koolkondasid, millest tuntumad on klassikaline realism ning neorealism, mida nimetatakse ka struktuurseks realismiks.

Klassikaline realism selgitab rahvusvahelist poliitikat läbi inimloomuse. Koolkonna kohaselt ihaldavad inimesed võimu ning neil on domineerimise tahe. Seetõttu peavad klassikalised realistid riigi käitumist inimese inimloomuomaduste peegeldusteks, mis tähendab seda, et rahvusvahelises poliitikas käib võitlus võimu pärast inimloomuse tõttu.^[7]
Neorealism selgitab konflikte anarhilise riigisüsteemi kaudu. Ka neorealistid nõustuvad, et rahvusvaheline poliitika on võitlus võimu pärast, ent seda ei selgitata inimloomusega. Neorealism rõhutab hoopis julgeolekualase võitluse ning riikidevaheliste konfliktide põhjusena ülemaailmse autoriteedi puudumist. Kenneth Waltz on määratlenud rahvusvahelise süsteemi struktuuri kolm elementi, milleks on organiseerimise printsiip, üksuste eristamine ja võimujaotus. Organiseerimise printsiip on anarhia ehk rahvusvaheline poliitika toimub tsentraliseeritud võimu puudumisel. Selle toimijad või üksused on riigid. Võimujaotus suurriikide vahel on muutuv ning see on rahvusvahelise süsteemi puhul võtmetähtsusega sõltumatu muutuja. Neorealistide hinnangul määrab suurriikide arv rahvusvahelise süsteemi üldise ülesehituse.^[7]

Allianssid ja riikide koostöö

Realism selgitab, et riigid teevad koostööd üldiselt siis, kui neid ohustab ühine vaenlane, mistõttu ühendatakse suhteline jõud. Teooria ühe põhilise kontseptsiooni, eneseabi üksuse järgi ei ole riikidel kellelegi peale iseenda julgeoleku tagamisel toetuda. Kuigi riikidel on võimalik moodustada alliansse või nendega ühineda, ei realistide kohaselt riigid nendele toetuda, kuna partnerid ei pruugi täita enda kohustusi hetkel, mil seda kõige vajalikum on. Lisaks seab riikide efektiivse koostöö kahtluse alla skeptilisus võimalike partnerite kavatsuste suhtes, eriti peale ühise vaenlase kadumist, mistõttu on allianss klassikalise realismi kohaselt julgeoleku tagamisel ebastabiilne koostöövorm.^[4]^[5]

Neorealismi struktuurne rõhk keskendub suuresti suurriikidele ja nende käitumisele, ent ei selgita piisavalt, kuidas väikeriigid rahvusvahelises poliitikas käituvad. Kenneth Waltzi neorealismi koolkond kirjeldab seda, kuidas käituvad suurriigid alliansside puhul. Suurriigid kas suurendavad või vähendavad enda panust allianssi. See kirjeldab samas seda, kuidas käituvad ka väikeriigid. Suurriigi panuse vähendamine allianssi vähendab heidutuse õnnestumise tõenäosust ning suurendamine suurendab seda tõenäosust.^[7]

Thomas Christensen ja Jack Snyder, politoloogid, on kritseerinud Waltzi ideed ning lisanud sellesse uue muutuja. Nad on lisanud, et mitmepooluselise maailma puhul, kus kaitsel on eelis ründe ees, on suurriigi panuse vähendamine allianssi tõenäolisem. Kui aga nähakse, et rünnakul on eelis kaitse ees, siis kipuvad suurriigid suurendama enda panust allianssis.^[7]

Neorealismi üheks variandiks peetakse Stephen Walti ohu tasakaalustamise teooriat, mis selgitab riikide käitumist välise ohuga silmitsi seismisel. Walt on uurinud, kas riigid eelistavad välise ohuga silmitsi seismisel tasakaalustamist (balancing) ehk ohu vastu kellegagi liitlaseks asumist või kaasajooksmist (bandwagoning) ehk ohuallikaga liitlaseks asumist. Nendest on enam levinum taktika tasakaalustamine kui kaasajooksmine. Tema teooria kirjeldab ka seda, et riikide liitumine allianssidega tuleneb tajutavast ohust. Kui riigid tunnevad suurt ohtu oma julgeolekule, suureneb alliansside moodustumise võimalus. Kui oht väheneb, väheneb ka alliansside moodustamise tõenäosus ning olemasolevad allianssid võivad tõenäolisemalt laguneda.^[7]

Viited

↑ Camisão, Sandrina Antunes and Isabel (27. veebruar 2018). "Introducing Realism in International Relations Theory". E-International Relations (Ameerika inglise). Vaadatud 16. juunil 2024.
↑ Korab-Karpowicz, W. Julian (2017), Zalta, Edward N.; Nodelman, Uri (toim-d), "Political Realism in International Relations", The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Summer 2017 trükk), Metaphysics Research Lab, Stanford University, vaadatud 16. juunil 2024
↑ Center, Notre Dame International Security (21. juuli 2022). "An Introduction to Realism in International Relations". ND International Security Center (inglise). Vaadatud 16. juunil 2024.
↑ ^4,0 ^4,1 Charrette, Jason; Sterling-Folker, Jennifer (14. veebruar 2023), "Realism", International Organization and Global Governance, London: Routledge, lk 95–105, ISBN 978-1-003-26636-5, vaadatud 16. juunil 2024
↑ ^5,0 ^5,1 ^5,2 Schmidt, Brian C. (2020), Sookermany, Anders McD (toim), "Realist International Theory and the Military", Handbook of Military Sciences (inglise), Cham: Springer International Publishing, lk 1–16, DOI:10.1007/978-3-030-02866-4_103-1, ISBN 978-3-030-02866-4, vaadatud 17. juunil 2024
↑ James, Alan (1989). "The Realism of Realism: The State and the Study of International Relations". Review of International Studies. 15 (3): 215–229. ISSN 0260-2105.
↑ ^7,0 ^7,1 ^7,2 ^7,3 ^7,4 Reiter, Dan (1994). "Learning, Realism, and Alliances: The Weight of the Shadow of the Past". World Politics. 46 (4): 490–526. DOI:10.2307/2950716. ISSN 0043-8871.

[1] Camisão, Sandrina Antunes and Isabel (27. veebruar 2018). "Introducing Realism in International Relations Theory". E-International Relations (Ameerika inglise). Vaadatud 16. juunil 2024.

[2] Korab-Karpowicz, W. Julian (2017), Zalta, Edward N.; Nodelman, Uri (toim-d), "Political Realism in International Relations", The Stanford Encyclopedia of Philosophy (Summer 2017 trükk), Metaphysics Research Lab, Stanford University, vaadatud 16. juunil 2024

[3] Center, Notre Dame International Security (21. juuli 2022). "An Introduction to Realism in International Relations". ND International Security Center (inglise). Vaadatud 16. juunil 2024.

[:02-4] 4,0 ^4,1 Charrette, Jason; Sterling-Folker, Jennifer (14. veebruar 2023), "Realism", International Organization and Global Governance, London: Routledge, lk 95–105, ISBN 978-1-003-26636-5, vaadatud 16. juunil 2024

[:1-5] 5,0 ^5,1 ^5,2 Schmidt, Brian C. (2020), Sookermany, Anders McD (toim), "Realist International Theory and the Military", Handbook of Military Sciences (inglise), Cham: Springer International Publishing, lk 1–16, DOI:10.1007/978-3-030-02866-4_103-1, ISBN 978-3-030-02866-4, vaadatud 17. juunil 2024

[6] James, Alan (1989). "The Realism of Realism: The State and the Study of International Relations". Review of International Studies. 15 (3): 215–229. ISSN 0260-2105.

[:2-7] 7,0 ^7,1 ^7,2 ^7,3 ^7,4 Reiter, Dan (1994). "Learning, Realism, and Alliances: The Weight of the Shadow of the Past". World Politics. 46 (4): 490–526. DOI:10.2307/2950716. ISSN 0043-8871.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]