Rabakivi
Rabakivi ehk rabakivigraniit on A-tüüpi graniit, mida iseloomustab rabakivistruktuuri esinemine (vähemalt suuremates batoliitides).[1]
Rabakivide tüüpala ehk nn locus classicus, kus neid esimest korda teaduslikult kirjeldati, on Kagu-Soome, kus paljandub Viiburi rabakiviplutoon. Rabakivid ei ole siiski ainult Soomele omane nähtus. Neid esineb USA-s, Brasiilias, Antarktises, Austraalias, Hiinas, Venemaal, Sudaanis jne ehk kõigil mandreil. Ka Eesti aluskorras on mitmeid rabakiviintrusioone (Neeme, Riia, Ereda, Märjamaa, Naissaare ja Taebla intrusioonid).[2]
Rabakivi (soome rapakivi) nimetus tuleneb kivimi rabedusest ja tavalise graniidiga võrreldes suhteliselt kergest murendatavusest.
Tüüpiline Viiburi plutooni rabakivi sisaldab roosakaid ortoklassi ovoide, mis on ümbritsetud plagioklassist äärisega. Sellist rabakivi nimetatakse ka viiburgiidiks[3]. Kõik rabakivid sellist struktuuri ei oma, kuid definitsiooni järgi peaksid vähemalt suuremad rabakiviintrusioonid sellise struktuuriga kivimeid sisaldama.
Termini "rabakivi" tõi geoloogilisse kirjandusse soome geoloog Jakob J. Sederholm.[4]
Rabakivi erimit, mis sisaldab ortoklassi ovoide, mis ei ole ümbritsetud plagioklassist äärisega, nimetatakse piiterliidiks (Piiterlahti järgi).
Peale aluskorras paiknevate rabakiviintrusioonide leidub rabakive Eestis veel rändkividena. Rabakivi ongi Eesti rändrahnude seas levinuimaks kivimtüübiks.
Läänemere rabakiviformatsioon
muuda
Läänemere ümbruse rabakiviintrusioonid on tekkinud 1,47...1,67 miljardit aastat tagasi ehk Proterosoikumis. Tekkelt on nad anorogeensed (A-tüüpi) graniidid ehk ei ole seotud mäetekkeprotsessidega, vaid pigem riftistumise ja maakoores valitsenud venituspingetega. Läänemere ümbruse rabakiviintrusioone ja nendega seotud samal ajal tekkinud kivimeid nimetatakse rabakivi- või rabakivi-anortosiitseks formatsiooniks. Peale rabakivide sisaldab see formatsioon veel aluselisi kivimeid – gabrot, basalti, anortosiiti jms. Rabakiviintrusioonide ehk vedelate magmakehade aeglane ülespoole liikumine tekitas maakoores venituspingeid, mille tagajärjel moodustusid rebendlõhed, kuhu tungis basaltne magma, mis daikidena tardus. Näiteks Häme daikiparv Soomes, mis on seotud Ahvenisto plutooniga. Et rabakiviformatsioon koosneb peamiselt kahest erinevast magmatüübist – happelisest ja aluselisest (keskmise koostisega kivimid on harvad), siis nimetatakse vastavat formatsiooni bimodaalseks. Valdavalt on teada süvakivimeid või soonkivimeid. Rabakiviformatsiooni vulkaanilisi kivimeid esineb näiteks Suursaarel ja Undva aluskorras.[5]
Vaata ka
muudaViited
muuda- ↑ Haapala, I. & Rämö, O. T. (1992). Tectonic setting and origin of the Proterozoic rapakivi granites of southern Fennoscandia. Transactions of the Royal Society of Edinburgh: Earth Sciences, 83. Lk 165–171.
- ↑ Laitakari, I., Rämö, T., Suominen, V., Niin, M., Stepanov, K., Amantov, A. (1996). Subjotnian: Rapakivi granites and related rocks in the surroundings of the Gulf of Finland. Kogumikus Koistinen, T. (Toim.), Explanation to the Map of Precambrian basement of the Gulf of Finland and surrounding area 1:1 million. Geological Survey of Finland, Special Paper 21. Lk 59–97.
- ↑ Rämö, O. T. & Haapala, I. (2005). Rapakivi Granites. Kogumikus Lehtinen, M., Nurmi, Pekka A. & Rämö, O. T. (Toim.), Precambrian Geology of Finland, Volume 14 (Developments in Precambrian Geology). Elsevier. Lk 536. ISBN 044451421X
- ↑ Sederholm, J. J. (1891). Über die finnländischen rapakiwigesteine. Tschermak's Mineralogischen und Petrographischen Mitteilungen 12, Lk 1–31.
- ↑ Rämö, O. T. & Haapala, I. (2005). Rapakivi Granites. Kogumikus Lehtinen, M., Nurmi, Pekka A. & Rämö, O. T. (Toim.), Precambrian Geology of Finland, Volume 14 (Developments in Precambrian Geology). Elsevier. Lk 533–562. ISBN 044451421X