Puuvõõriku ürt
Puuvõõriku ürdiks (Visci herba; Visci albi herba) nimetatakse hariliku puuvõõriku värskeid või kuivatatud noori oksi koos lehtede, õite ja viljadega (harvem kasutatakse puuvõõriku vilju ja lehti (Visci albi fructus et stipes)).[1]
Puuvõõriku ürti kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel ja valmistusviisidel nii töönduslikult kui ka kodumajapidamises.[1]
Kogumine muuda
Keemiline koostis muuda
Puuvõõriku keemiline koostis ja toime olenevad puuliigist, kellel puuvõõrik kasvab. Puuvõõriku ürdis leidub glükoproteiide – lektiine umbes 11% (mistellektiin I, mistellektiin II, mistellektiin III), mistellektiine I, II ja III, lignaane, flavonoide, kardiosteroide, rasvõli.[1]
Toimed ja näidustused muuda
Traditsiooniliselt on puuvõõriku ürti kasutatud kardioloogiliste ja onkoloogiliste näidustustega patsientidel.
Ürt tugevdab immuunsüsteemi, langetab vererõhku (20–30 mmHg võrra).
Puuvõõrik võib olla näidustatud ka hüsteeria, peavalu ja ateroskleroosi korral.[1]
Puuvõõrikupreparaadid muuda
Euroopas müüakse puuvõõriku ürti mitmesuguste preparaatidena: Iscador, Eurixor, Helixor, Isorel, Vysorel, ABNOBAviscum jpt.
Kuna puuvõõriku keemiline koostis ja toime olenevad puuliigist siis on ära toodud puuvõõriku peremeestaim, nii on männipuuvõõriku ekstraktil Helixor® P immunomodulatoorsed ja kasvajavastased toimed. Kasutatakse peamiselt maliigse nahamelanoomi, luuvähi, neeruvähi ja rinnavähi korral.[2]
Raali arvates saab tänapäeval lugeda vähktõve korral põhjendatuks üksnes tööstuslike preparaatide süstimist. Süsteravim suurtes annustes veeni süstituna võib aga südamelihasele mürgiselt mõjuda.[1]
Ajalugu muuda
Ravimtaimena kasutatakse puuvõõrikut alates antiikajast. Hippokratese järgi aitas puuvõõrik verel hüübida.
Rahvameditsiinis on puuvõõrikut tarvitatud vererõhu langetamiseks, rasedusaegse verejooksu peatamiseks ja kopsutuberkuloosi korral, samuti langetõve, köha, astma ja mõnede teiste seisundite korral.[1]
Antroposoofilises meditsiinis on puuvõõrik vähivastane preparaat. Antroposoofilise meditsiini rajaja Rudolf Steineri eestvedamisel oli puuvõõrik alates 1917. aastast saadaval vähivastase preparaadina ka apteekides.[1]
Aleksander Heintalu järgi on puuvõõrikutee kasutusalad alkoholism, arterite skleroos, emakaverejooks, kopsuverejooks, kramptõbi, spasmid, mao ja seedekulgla äkkvalud (haavandilised kasvajad), veenipõletik, hemorroidid ja närvivalu, sealhulgas kolmiknärvivalu. Kasvajate korral kasutatakse seda sümptomaatilist abiainena.[3]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Ain Raal, "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", lk 959, 2010, Eesti Entsüklopeediakirjastus
- ↑ Mistletoe products from Helixor, vaadatud 12. aprillil 2017
- ↑ Aleksander Heintalu, Anneli Sihvart. Vigala Sassi taimeravi, Pegasus 2012s, lk 113–114.
Kirjandus muuda
- Max Wichtl (toim). Herbal Drugs and Phytopharmaceuticals: A Handbook for Practice on a Scientific Basis, Third expanded and completely revised edition, medpharm Scientific Publishers – CRC Press 2004, lk 650–652.