Psühholoogi eetikakoodeks

Psühholoogi eetikakoodeks on mõeldud psühholoogi suunamiseks tema tegevuses ning standardite loomiseks kutsealases hindamises.

Uurimuse alustamisel on psühholoogil vaja silmas pidada, kuidas anda panus psühholoogiateadusse ja sealjuures soodustada inimese heaolu. Psühholoogil on kohustus ise reguleerida oma käitumist. Psühholoogidel on ametialane kohustus järgida hoolikalt ja põhjalikult uurimistööga seotud eetika norme. Need peaksid olema kooskõlas elukutse iseärasuste, riiklike regulatsioonide ja üldtunnustatud väärtustega.

Ajalugu[1]Redigeeri

Kutsealase eetikakoodeksi kujunemineRedigeeri

Ühed varasemad inimuurimuste eetikaprintsiibid töötati välja meditsiini vallas pärast teist maailmasõda. On siiski ka palju varasemaid koodekseid, näiteks Hippokratese vanne (eetikavanne, mille annavad arstid). Suure panuse eetikasse andis Thomas Percivali kirjutatud raamat "Medical Ethics", mis avaldati 1803. aastal. Huvitaval kombel pööras väga vähe tähelepanu arsti ja patsiendi suhtega seotule, näiteks et patsienti tuleks teavitada protseduuridest ja riskidest. Tema raamat oli aluseks eetikakoodeksile, mida aastate möödudes kohandati.

Nürnbergi eetikakoodeksRedigeeri

Kaasaegsete formaalsete eetikastandardite tekkelugu ulatub väärkohtlemisse natside poolt II maailmasõja ajal (19391945). Inimeste peal tehti jõledaid eksperimente. Näiteks uuriti katseisikute vastuvõtlikkust rasketele haigustele (malaaria ja tüüfus), mürkidele, äärmuslikele temperatuuridele ja kõrgustele. Ühes eksperimendis kasteti inimene jääkülma vette, et vaadata, kui kaua aega kulub tema suremiseks. Teiste uurimuste käigus testiti ravimite tõhusust haavade parandamisel. Uurimused hõlmasid saja vangi tapmist, et koguda ülikooli jaoks skelette. Kõik need teod avalikustati Nürnbergi kohtuprotsessis (vt Nürnbergi protsess), mille ühe tulemusena koostati 1946. aastal eetikakoodeks, et ennetada sellist jõledust tulevikus. Jõledaid tegusid inimeste peal õigustati, öeldes, et sellega anti panus teadusse. Nürnbergi eetikakoodeksis oli kümme peamist printsiipi. Näiteks tuuakse esimese väga tähtsa ja hädavajaliku punktina välja informeeritud nõusolek, milles tutvustatakse eksperimendi protseduuri ja riske. Samas ei ole mainitud koodeksi väljatöötamine ära hoidnud kõiki julmasid eksperimente. Koodeks oli vajalik, et oleks seaduslik alus ja ametlikult öelda, kas teatud uurimus on moraalselt õige või vale.

Eetika standardid psühholoogiasRedigeeri

APA (Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon) printsiibid koostati 1973. aastal, kuigi üldisemalt on printsiibid uurimuste, õpetamise ja elukutse praktiseerimise jaoks olemas juba 1953. aastast. Algusaeg on 1938. aastal, kui APA moodustas teadusliku ja kutsealase eetikakomitee, et luua eetikakoodeks. 1947. aastal alustati tööd kirjaliku eetikakoodeksi tegemiseks. II maailmasõja lõppedes kaasati psühholooge testimisprogrammidesse, sealhulgas intelligentsuse testimisse, sõdurite stressitaseme mõõtmiseks, personali testimiseks äri- ja majandusvallas. Kõik need uurimised tõstatasid küsimusi privaatsusest, konfidentsiaalsusest, testi valesti tõlgendamisest jms.

APA empiiriline lähenemineRedigeeri

APA ekspertide komitee ei olnud nõus tuletama printsiipe n-ö iseenda mõistuse baasil, vaid nad tahtsid lähtuda konkreetsetest juhtumitest. Nad uurisid tuhandeid juhtumeid ja püüdsid neid kategoriseerida, analüüsida ja tuua välja peamised probleemid psühholoogi töös. Standardid kiideti heaks 1953. aastal. Ainult 4 lehekülge 171-st käsitles konkreetselt eetikaküsimusi katseisikutega seoses. 1960. aastatest hakati üha rohkem tegelema sotsiaalselt oluliste probleemidega nagu vägivald, kuritegevus, narkootikumide kuritarvitamine ja vähemusrahvuste küsimused. Koos sellega tekkisid inimõiguste liikumised USA-s. 1971. aastal hinnati varem koostatud eetikaprintsiibid ümber ja 1973. aastal avaldati ajakirjas American Psychologist APA koostatud 10 eetikaprintsiipi. Need hõlmasid järgmisi printsiipe: uurimuse planeerimine; katseisiku nõusolek; katseisiku vabadus; õigluse tagamine mõlemale osapoolele, katseisiku kaitsemine füüsilise ja vaimse kahju eest; info tagamine pärast eksperimendi lõppemist; anonüümsuse tagamine. APA printsiibid töötavad kulu-tulu mudelist lähtudes. Eksperimentaator peab juba enne uurimise läbiviimist analüüsima, kas tulud ja kasu korvab uurimuse kulud ja riskid.

Psühholoogia eetikakoodeks EestisRedigeeri

Eesti Psühholoogide Liit on välja töötanud selle liikmetele eetilised põhimõtted (EPL-i eetikakoodeks).

  • Psühholoog uurijana, õppejõuna ja praktikuna seisab hea indiviidi vaimse ja hingelise heaolu eest antud ühiskonnas.
  • Psühholoog on ühiskonna teenistuses sedavõrd, kuivõrd ühiskond seisab hea indiviidi heaolu eest.
  • Psühholoog ei tee midagi, mis lõppkokkuvõttes võiks indiviidi kahjustada, olenemata võimalikest majanduslikest, ideoloogilistest või poliitilistest õigustustest.
  • Psühholoog lähtub oma tegevuses oma kompetentsuse piiridest. Ta ei loo ootusi, mida ta ei suuda täita.
  • Psühholoog ei soodusta pettekujutluste, illusioonide, väärarvamuste teket ega levikut.
  • Psühholoog ei kasuta oma töös kontrollimata ja teaduslikult põhjendamata töömeetodeid ega vahendeid.
  • Psühholoog ei kasuta oma eriala- ja ametinimetusi eraisikuna tegutsedes.
  • Teadlasena kehtivad psühholoogi suhtes kõik teaduseetika nõuded (uurimistulemuste tõepärasus, publikatsioonid jm) pluss erinõuded inimestega tehtavatele katsetele.
  • Õppejõuna tagab psühholoog edastatavate teadmiste ja oskuste vastavuse maailmatasemele ja nende omandatuse.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Kimmel, A. J. (1996). Ethical Issues in Behavioral Research. Cambridge, Mass: Blackwell.