Practical Reflection

"Practical Reflection" on David Vellemani filosoofiline raamat. See ilmus Princeton University Pressi väljaandel 1989, uue eessõnaga väljaanne ilmus 2017 sarjas "The David Hume Series".

Kokkuvõte

Sissejuhatus

Keskne tees on: kui tahad teada, kuidas ratsionaalne toimija võib välja näha, siis vaata peeglisse. Nägu peeglis ühtaegu vaatab ennast ja näitab ennast.

Tervemõistuslik käitumispsühholoogia seletab inimese tegusid tema soovide, uskumuste, harjumuste, emotsioonide, iseloomujoonte jms kaudu. Sellest tuleneb niisugune arusaam inimesest kui toimijast, mis tundub olevat vastuolus kas kogemuse või iseendaga. Psühholoogiline seletus tundub olevat omamoodi põhjuslik seletus, nii et tundub näiteks, et soovid avaldavad survet või tekitavad soojust. Aga soovi järgiv tegutsemine ei tundu nagu tuldvõtmisena: välja jääb ratsionaalse autonoomiaga teadvuslik mina, kes saab reflekteerida soovide kui aluste üle ning otsustada, kas tegutsemisel neid järgida. Lisaks motiivide põhjuslikule jõule tunneme ka sellise autonoomia olemasolu. Kuidas neid tundeid ühtses arusaamas ühitada?

Tavaliselt me teame, mida me teeme, ja tundub, et meil ei ole tarvis seda avastada, vaid meil on tunne, nagu me leiutaksime seda. Aga kui tegusid põhjustavad motiivid, siis see ei saa nii olla. Kuidas meil saab siis olla nendest spontaanne teadmine?

Velleman lähtub ideest, et nood metafüüsilised küsimused tuleb allutada neile epistemoloogilistele küsimustele. Võib-olla eneseuurimine, mille refleksioon (peeglist vaatamine) toimija juurest leiab, teebki toimija autonoomseks. Nende küsimuste uurimine sai alguse Elizabeth Anscombe'i raamatust "Intention" ja Stuart Hampshire'i raamatust "Thought and Action".

Velleman ei uuri, kas ratsionaalne toimijalikkus on olemas ja missugune ta on, vaid missugune ta võib olla, sest esimestele küsimustele ei saa ilma empiirilise uurimiseta vastata. Ta püüab näidata, kuidas ta võib olemas olla, ja heita valgust selle mõistele.

Mõnikord öeldakse, et tegutsemise põhjendid soosivad, soovitavad või kirjutavad ette tegusid, mille põhjendid nad on: neil on normatiivne jõud. Ratsionaalseid toimijaid peetakse ka autonoomseteks. Ja tavaliselt arvatakse, et autonoomia on seotud võimega tunnistada põhjendite soovitavat jõudu ning seda järgides tegutseda, võib-olla isegi seisneb selles. Mida normatiivsus ja autonoomia ning nende seos tähendavad? Sellele küsimusele saab Vellemani arvates vastata hüpoteetiliste näidetega.

Kas normatiivse jõu ja autonoomia mõiste on ühitatavad meie motivatsioonilise põhjuslikkuse mõistega? Kui kellegi tegu on motiividest põhjustatud, kas siis on võimalik, et ta tegutseb põhjendite soovitusel ja ise ennast juhib? Ka selle võimalikkuse näitamiseks sobiks näide.

Kuigi filosoofilistele küsimustele, st võimalikkusküsimustele, saab vastata toimijalikkuse mudeliga, mis on puhthüpoteetiline, ei tohi mudel reaalsusest liiga kaugele minna. Näiteks toimimise aluste ja autonoomia mõiste on kujunenud tervemõistusliku introspektsiooni põhjal: meile tundubki, et me juhindume alustest ja oleme autonoomsed. Hüpoteetiline toimija peab olema niisugune, et see hüpotees meie tavakogemusega iseendast kokku sobiks. Sellepärast ei esita Velleman oma teooriat otsesõnul hüpoteetilisena, vaid nii, nagu me oleksime mõistusega toimijad ja ta annaks tõese seletuse, kuidas me mõistuslikult toimime.

Vellemani ratsionaalse toimijalikkuse mudel on reduktsionistlik: ta väidab, et kaalutlemine võib seisneda eneseuurimises, nii et praktiline arutlemine taandub teoreetilisele arutlemisele, ning et kavatsused võivad seisneda reflektiivsetes uskumustes, nii et praktilised järeldused taanduvad teoreetilistele. Kui Velleman räägib motiivist, siis ta ei pea silmas alust, ja kui ta räägib motiivi mõjust, siis ta ei pea silmas otsustamist, vaid puhtpõhjuslikku protsessi ilma kaalutleva intellekti sekkumiseta. Ainult nii saab ta seletada, kuidas kaalutlev intellekt saab mängu tulla. Reduktsionism ei tähenda Vellemani mudelis mõisteeliminativismi: ta ei taha, et kavatsust lakataks pidamast erilaadseks vaimuseisundiks ja kaalutlemist erilaadseks vaimuprotsessiks, vaid väidab, et kavatsuse erilaadsus on üht sorti uskumuse eripära teiste uskumustega võrreldes ja kaalutlemise eripära on üht sorti teoreetilise arutluse eripära. Nii saab seletada toimijalikkuse võimalikkust, säilitades põhjusliku motivatsioonipildi.

Üks Enesemõistmine

Ma kõnnin mööda 5. avenüüd ning järsku ma ei saa aru, mida ma teen: ma ei tea, mis põhjendil ma seda teen, ja ma hakkan mõtlema. Minu käitumine sellistel hetkedel heidab valgust sellele, miks ma peaaegu alati tean, mida ma teen, ja seni ignoreeritud seosele arutlemise ja tegevuse vahel. Lõpuks tuleb välja, et praktiline arutlemine on teoreetilise arutlemise liik ning praktilised järeldused ehk kavatsused on vastavad teoreetilised järeldused ehk uskumused. See teoreetilise arutlemise liik on selline nagu siis, kui ma mõtlen, miks ma 5. avenüül kõnnin. Selleks et näidata, et selline mõtlemine on praktiline, tuleb kõigepealt uurida, kuidas ma tavaliselt teada saan, mida ma teen.

Tavaliselt ma tean, mida ma teen, vähemalt kahes mõttes. Esiteks ma tean oma käitumise mõnesid esialgseid kirjeldusi, mis kuigi palju ei tõlgenda ega seleta, nagu näiteks seda, et ma kõnnin 5. avenüül. Ma ei tea kunagi kõiki niisuguseid kirjeldusi (näiteks et seif on mulle peale kukkumas) ja mõnikord usun mõnda, mis on väga ekslik (näiteks liikumise suuna kohta). (Alvin Goldman (A Theory of Human Action, ptk 2) ütleks, et kukkuva seifi all kõndimine on eraldi tegevus ning ma ei tea enamikku oma tegevusi. Velleman ütleks, et ma tean enamikku oma tegevusi mingi kirjelduse all (G. E. M. Anscombe, "Under a Description"; Donald Davidson, "The Logical Form of Action Sentences").) Ma usun siiski peaaegu alati oma käitumise esialgset kirjeldust, ja see kirjeldus on tavaliselt terve mõistuse seisukohast adekvaatne (kuigi ma ei pruugi teada näiteks oma tegevuse füsioloogilisi üksikasju). Tavaliselt ma tean, mida ma teen, selles mõttes, et ma oskan seda kirjeldada tõlgendavalt või seletavalt, motiivide kaudu. (Velleman ei arva nagu Gilbert Ryle ("Vaimu mõiste") ja Betty Powell (Knowledge of Actions), et automaatsetele ja kogemata tehtud tegudele ei saa motiivi omistada. Nad vist peavad silmas, et sellistele tegudele ei saa põhjendit omistada. (Richard Brandt, Jaegwon Kim, "Wants as Explanations of Actions"; Paul M. Churchland, "The Logical Character of Action-Explanations")) Täielik teadmatus oma motiividest on haruldane. Mõnikord ei olda teadlik ei oma käitumisest ega selle motiivist.

Kuidas ma saan teada, mida ja miks ma teen? Üks võimalus oleks aistida oma lihaste kokkutõmbeid, vaadelda oma jäsemeid ning otsida oma motiive introspektiivselt mõtete ja tunnete kaudu. Aga mulle tundub, et ma tean niigi, et ma kasutan oma jäsemeid, ja tean mõtlematagi oma motiivi. Teod ise ei ole peaaegu kunagi refleksiivse teadmise tõendid. Anscombe (Intention) toob näiteks tahvlile kirjutamise. Ma tean niigi, mida ma kirjutan, sest minu mõtted juhivad tegevust. Ainult siis, kui keegi minu kätt vedades kirjutab, tuleb mul oma liigutusi aistida. Anscombe jt on kahtlustanud, et toimija eneseteadmise ja toimijalikkuse vahel on intiimne seos. Küsimusele, kust sa tead, mis sa teed, on ilmne vastus: mina ju teengi seda. Anscombe ja Velleman loodavad, et selle kaudu me jõuamegi jälile, mis tegemine on. Anscombe ja tema järgijad (Stuart Hampshire, H. L. A. Hart, Peter Strawson, A. I. Melden, Brian O'Shaughnessy, Keith Donnellan, Paul Grice, David Hamlyn, Lawrence Davis, Anthony Kenny, George Wilson, John Searle, Betty Powell) ütlevad, et oma tegusid teatakse ilma vaatluseta. Teised on nimetanud seda vääraks, Velleman nimetab seda eksitavaks. Vastuväited põhinevad juhtumitel, kus ma olen kindel, mida ma teen, aga siis tuleb välja, et ma ei teegi seda (olen kindel, et teen akent lahti, aga aken on kinni naelutatud või käsi ei liigu). Minu uskumus on samasugune, aga nüüd ta osutub vääraks. Kuidas ma siis saan öelda, et teistel juhtudel samasugune uskumus on tõene, kui ma ei näe, et ta saab tõeseks? Mõned autorid (O. R. Jones, "Things Known Without Observation; Alvin Goldman, Theory of Human Action; C. B. Martin, "Knowledge without Observation"; Arthur Danto, "Action, Knowledge, and Representation") ütlevadki, et selleks et ma teaksin, et ma midagi teen, pean ma nägema selle õnnestumist. Velleman leiab, et järeldus peaks olema palju radikaalsem või palju konservatiivsem. Ühest küljest, kui ma näengi, et ma akna lahti teen, võin ma ikkagi eksida (see võib olla unenägu jne). Siis tuleb järeldada hoopis, et teadmine on võimatu. Aga jutt toimija enesekohasest teadmisest pole mõeldud argumendiks radikaalse skeptitsismi vastu. Kui öeldakse, et ma tavaliselt tean, mida ma teen, või et ma tean oma tegevusi ilma vaatluseta, siis peetakse silmas tavalisi tõendusstandardeid. Teisest küljest, tuleb välja, et minu teadmine oma tegevuste kohta sõltub taustteadmisest minu ümbruse ja võimete kohta. Selleks et teada, et ma teen akent lahti, pean ma teadma, et see on aken ja ma suudan seda lahti teha. Need teadmised vajavad vaatlust, kuid vaatlus võib olla varasem. Igatahes, kui ma olen millalgi teada saanud, et minu ees on aken, mida ma saan lahti teha, siis ma ei saa enam samamoodi teada, et ma teen seda lahti. Jääb küsimus, miks mul enam vaatlust tarvis ei ole. Igal hetkel on alternatiivseid tegevusi, mida ma suudan sooritada, nagu kogemus näitab, aga kui ma ühte neist sooritan, siis mul on tunne, et ma tean seda ilma täiendava vaatluseta ja täiendava refleksioonita. Kuidas ma ilma vaatamata tean, et ma teen just seda? On ahvatlus öelda, et ilma vaatluseta ma tean ainult seda, mida ma proovin teha (Alvin Goldman). Eeldusel, et ma suudan midagi teha, piisab järeldamiseks, et ma seda teen, eeldusest, et ma proovin seda teha. Selleks et teada, mida ma teen, on tarvis teadvustamist, mida ma proovin teha; ja pole ime, et see pole vaatluslik, sest proovimine on vaimuseisund, mis on subjektile vahetult ligipääsetav. Velleman nõustub, et toimija eneseteadlikkuse märkimisväärne koostisosa on teadlikkus sellest, mida ta proovib teha, kuid ta ei usu, et seda, mis seal märkimisväärne on, saab seletada pelgalt objekti ligipääsetavusega. Väljatõrjumise korral Sigmund Freudi järgi ma ei teadvusta, mida ma proovin teha. Ja ka juhul, kui proovimist on võimalik teadvustada, ei saa see mulle automaatselt teatavaks (kõndimine 5. avenüül, hajameelne säärekratsimine). Proovimine ei ole ennastteadustav seisund; teadvustamiseks võib tarvis minna järelemõtlemist. Ometi tundub, et tavajuhtumil pole mingit järelemõtlemist tarvis. Minu praktiline eneseteadlikkus tundub veider isegi introspektsiooniga ligipääsetava vaimuseisundi kohta. Velleman leiab, et "vaatluseta teadmine" on praktilise eneseteadmise kohta ebaadekvaatne väljend, sest vaatlus pole ainus asi, ilma milleta tundub läbi saadavat. Tundub, et pole tarvis ka otsest intuitsiooni ega üldse mingit avastamismeetodit. Anscombe ütleb, et meil on mittevaatluslik teadmine ka tahtmatutest liigutustest ja jäsemete asendist. Velleman leiab, et siin on suur vahe: viimased on tuntavad, kuigi mitte eraldi kirjeldatavate aistingute kaudu, ja seda peab vähemalt tähele panema; tundub aga, et seda, mida ma teha proovin, tean ma tavaliselt ilma tunneteta ja ma ei pea seda tähele panema. Tõsi küll, vahel on teadmine, mida ma teha proovin, mulle avastus ja vahel jõuab see mulle aeglaselt kohale. Aga tavaliselt see nii ei ole ning minu käitumise eesmärk saab mulle ruttu selgeks. Tavaliselt selgekssaamist ei olegi ja tavaliselt see ei tulegi mulle mõttesse.

Võidakse arvata, et asi on selles, et ma tavaliselt teadsin juba enne proovimist, mida ma teha tahan. Ja seda eelnevat teadmist on ahvatlus seletada sellega, et ma tavaliselt panen eelnevalt tähele, mis motiivid mul on ja mida need panevad mind teha proovima. Kui oletada, et uskumused ja soovid on kergesti introspitseerivad vaimuseisundid, siis on kerge öelda, mida ma soovin ja mida ma usun. Kõnealune seletus eeldab ka, et ma saan öelda, kuidas need hoiakud kallutavad mind käituma, ning sellepärast on mul võimalik ette teada, mida ma proovin teha. Selle seletuse tugev külg on see, et ta seletab ka motiivide teadmist. Aga siingi on see häda, et soovimine ja uskumine ei ole ennastteadustavad seisundid. Ma ei leia oma uskumusi ja soove kergesti üles, kui ma mõtlen järele, mida ma üldiselt soovin ja usun. Introspektsioon nende hoiakute kohta õnnestub tavaliselt ainult siis, kui ma täpsustan teema. Aga kuidas ma saan siis ligilähedaselt kindel olla, et ma olen oma tulevase tegevuse motiive märganud, enne kui need mind seda sooritama panevad? Võidakse vastata, et soovidel ja uskumustel on vahetult enne tegevuse sooritamist teadlikud ilmingud. Mõned filosoofid on seda väitnud (näiteks Alvin Goldmani järgi motiivid ongi teadvustatud soovid ja uskumused; Anscombe eitab seda), aga Vellemani meelest on see tavakogemusega vastuolus. Ma soovin midagi ja proovin seda saada, ilma et soov kuidagi ilmneks. Ja kui see ka mingi tundena ilmneb, ei pruugi ma seda kohe ära tunda. Soovi tundmine ei ole sama mis selle introspektiivne äratundmine. Sageli ma tunnen valu või igatsust, teadmata mille pärast. Et nendest tunnetest oleks kasu, tuleks mul ära tunda nende taga olevad hoiakud enne tegevuse algust. Aga ma ei rutta kogu aeg oma ebamääraste igatsuste taga olevaid soove üles leidma. Ja kui ma selleks kogu aeg vaeva ei näe, siis jääb küsimuseks, kuidas introspektiivne ligipääs motiividele seletab minu teadlikkust igast tegevusest, kui see algab. Tõsisem probleem on, nagu eelmise hüpoteesi puhulgi, siiski see, et see hüpotees ei seleta, miks mulle tundub, et ma tean spontaanselt, mida ma teen. Ma küll tean ette, mida ma tegema hakkan, mitte ei oota, et ma seda näeks, kuid teadmine on ikkagi avastus. Ma tunnen, et tegevus on tulemas, nagu aevastus. Aga kui ma tean, mida ma teen, siis ei tundu, et asi on selles, et ma tundsin tegevust tulemas, vaid tundub, et ma tean ja juba teadsin, ilma et ma oleks seda teada saanud. Teadmine, mida ma proovin teha, tundub olevat spontaanne teadmine. Ometi ma mõnikord ei tea, mida ma proovin teha, ega saa seda ka uurides teada. Kuidas saab olla, et ma midagi mõnikord tean spontaanselt ja mõnikord uurideski mitte?

Tervemõistuslik vastus on niisugune. Kui mul oli mõttes midagi teha, siis ma tean spontaanselt, et ma seda teha proovin. Kui mul seda mõttes ei olnud, siis ma ei tea, et ma seda teha proovin. Aga kuidas saab see, et mul mingi tegevus mõttes on, konstitueerida teadmise? Mõte millegi tegemisest on spontaanne: ma tulen ise sellega lagedale. Aga kui ma selle mõtte välja mõtlen, siis mis alusel ma saan seda pidada millegi tegelikult toimuva täpseks esituseks? Ja kui alust ei ole, kuidas see saab olla teadmine minu käitumisest? Anscombe ja mõned teised filosoofid (sealhulgas Hampshire ja Hart, "Decision, Intention and Certainty") on vastanud, et teadmine, mis sisaldub millegi tegemise mõttes, on ainulaadne teadmine, mis ei nõua alust. Nad püüavad päästa tervemõistuslikku enesekohase teadmise psühholoogiat, tõstes selle epistemoloogia staatusesse. Terve mõistus väidab, et minu teadmine, mida ma teen, sisaldub minu mõttes millegi tegemisest, mille ma mõtlen välja tõendite poole pöördumata. Et see käib selle kohta, kuidas ma saan enesekohase teadmise, on see kognitiivse psühholoogia väide. Filosoofid aga toetavad seda väidet, öeldes, et oma tegevuste teadmine ei nõua tõenduslikku alust; ja see ütlus kuulub epistemoloogiasse, sest see käib selle kohta, kuidas enesekohast teadmist õigustada. Nad ütlevad, et praktikas võib ilma tõenditeta välja mõelda mõtte oma tegevuse kohta, sest selline minu mõte ei nõuagi tõendite tuge. Velleman peab praktilise enesekohase teadmise sellist seletust ekslikuks ning pakub alternatiivse seletuse, mis säilitab tervemõistusliku kirjelduse, tegemata epistemoloogilisi erandeid. See seletus seletab ka toimija võimet mõista oma tegevust selle motiivide kaudu.

On kahte liiki teadmine, ja kumbki esitab pisut erineva filosoofilise probleemi. Toimija võime oma tegevusi seletada ei ole spontaanne. Tavaliselt ma tean oma motiividest sellepärast, et olen need introspektiivselt ära tundnud. Mõistatuslik on see, kuidas mul tavaliselt õnnestub need ära tunda enne, kui nad saavad minu käitumise etteteadmise või seletamise seisukohast oluliseks. See on õigeaegsuse, mitte spontaansuse küsimus. Ka minu teadlikkus sellest, mida ma teen, on õigeaegne, sest tavaliselt ma tean seda algusest peale. Minu kalduvus teada oma tegevustest enne, kui neid inspekteerida saab, tundub järelduvat minu võimest teada neid ilma inspekteerimata. Nii et põhiküsimus on siin spontaansuse küsimus. Velleman paneb ette seletada toimija enesekohast teadmist nii, et see seletaks nii selle õigeaegsust kui ka spontaansust. Ta seletab, miks ma tavajuhtumil juba tean, mida ma teen või proovin teha, ilma teada saamata, ja miks mul kaldub olema sama õigeaegne, kuigi mitte tingimata spontaanne teadmine oma tegevuse motiividest. Parim viis aru saada, kuidas toimija oma tegevustest teab, on Vellemani arvates aru saada, kuidas ta reageeriks, kui ta ei teaks.

Niisiis, ma kõnnin mööda 5. avenüüd ja saan aru, et ma ei tea, miks. Ma küsin endalt: "Mida ma teen?" Ma peatan oma tegevuse. Nii küsimise kui ka peatumise motiiv on soov teada, mida ma teen. See soov jäi tõenäoliselt enne täitumata: ma kõndisin hajameelselt, ilmutamata huvi teada, mida ma teen. Kui soov teada tugevneb, paneb see küsima ning ka hoiab mind tegemast: soov teada, mida ma teen, on selle tegemise vastane motiiv, kui ma saan aru, et ma ei tea. Ma tahan teada enamat kui tegevuse esialgset kirjeldust, sest seda ma juba tean. Ma tahan seletust, tahan aru saada. (Praegu on jutt tegevuse lähimate motiivide teadmisest.) Jutt on soovist mõista mis tahes tegevust, mida võib nimetada minu tegevuseks ("see, mida ma teen"). See soov jätab selle kirjelduse hooleks selle tegevuse väljavalimise, millest aru saada tuleb. Aga nii valitud tegevust tuleb mõista informatiivsema kirjelduse all. Vastata tuleb, miks ma kõnnin mööda 5. avenüüd ülespoole, mitte miks ma teen seda, mida ma teen. See, et ma saan aru mingist tegevusest, mis rahuldab kirjeldust "see, mida ma teen", tähendab, et ükski tegevus ei rahulda seda kirjeldust, kui ma sellest aru ei saa. Sellepärast ma saan seda soovi täita nii aru saades millestki, mis mul käsil on, kui ka sellega, et mul pole käsil midagi, millest ma aru ei saa. Mul ei ole tarvis lihtsalt soovida, et ma teeksin midagi muud kui kõnniksin 5. avenüül; ma saan teha nii, et ma teeksin midagi muud, lihtsalt seisma jäädes. Sellepärast soov pidada sammu sellega, mida ma teen, panebki mind seda tegevust katkestama. See tasub kohe ära: enam ma ei tee midagi, millest ma aru ei saa, ja teen nüüd midagi, millest ma aru saan. Nüüd ma keeldun kõndimast, teadmata miks. Mulle on ilmne, miks ma seda teen: ma tahan oma käitumist seletada. See soov ei ole soov, et mul jookseksid oma tegevuse seletused kogu aeg silme eest läbi; ometi mõnikord see, mis silme eest läbi jookseb, määrab selle soovi käitumuslikud tagajärjed. Ma tahan oma tegevustest aru saada dispositsioonilises mõttes: et ma oskaksin neid seletada, kui ma proovin. Aga soov osata oma praegust käitumist seletada ei pane mind oma käitumist katkestama, kui ma ei taipa, et ma ei oska seda seletada. Ja seda, et ma millestki aru ei saa, saan ma teada enamasti selle järgi, et kui ma püüan seda seletada, siis ma tunnen nõutust. (Mõnikord ma ei tunnegi midagi, aga lihtsalt tean, et ei oska seletada.) Ma ei soovi teadlikku taipamist, kuid teadlik nõutus käivitab selle soovi pärssiva jõu. Ma ei jää seisma mitte lihtsalt sellepärast, et ma ei oska oma tegevust seletada, vaid sellepärast, et kui ma püüan seda seletada, siis ma taipan, et ei oska. Võib ka juhtuda, et ma ei jää seisma. Kui ma mäletan, et ma lähen kuskile, siis ma võib olla loodan, et mul tuleb meelde, kuhu ma lähen, kui ma sihtkohta silman. See lootus paneb mind siis edasi kõndima. Aga siis ma nüüd tean, miks ma edasi kõnnin: selleks et mul meelde tuleks, kuhu ma lähen, ja võib-olla ka selleks, et ma saaksin sinna jõuda, kuhu ma lähen. Esasikõndimine ei ole lihtsalt algse kõndimise otsene jätk. Kui mul seda uut motiivi ei oleks, siis ma võib-olla läheksin koju või bussi peale. Ma katkestan oma nõutukstegeva käitumise, kuigi ma oma väliseid liigutusi ei muuda. Võib ka juhtuda, et ma kõnnin edasi, et maitsta hetke veidrust või vaadata, mis edasi saab. Ka sel juhul ma ei jätka endist käitumist ja nüüd ma tean, mida ma teen. Isegi kui ma ütlen endale, et ma ei tea, miks ma seda teen, ei tule seda mõista sõna-sõnalt. Ma ei väljenda kunagi nõutust selle üle, mida ma parajasti teen. Asi ei ole mitte selles, et ma alati tean oma tegevuse motiive lihtsalt sellepärast, et ma tegutsen nende ajel, vaid selles, et soov aru saada, mida ma parajasti teen, ei lase mul oma tegevusega jätkata, niipea kui ma saan aru, et ma ei tea selle motiive.

Miks ma tavaliselt oma tegevusest aru saan, niipea kui ma selle ette võtan? Sellepärast, et tegevused, millest ma aru saan, on tavaliselt need, mis ma ette võtan. Minu püüd mingist toimijast aru saada õnnestub tavaliselt sellepärast, et ka tema püüab oma tegevust mulle arusaadavaks teha. Sel juhtumil on toimija püüd olla arusaadav lahutamata minu püüust temast aru saada, sest toimija olen mina ja meie motiivid on arvuliselt identsed. Mind paneb temast aru saama seesama, mis paneb teda end mulle arusaadavaks tegema. Ma proovin aru saada, mida ma teen, alles siis, kui ta proovib teha midagi, mis on mulle arusaadav. Teine keerukus on see. Kui ma tahan aru saada kellestki, kes proovib olla arusaadav, siis ma pean aru saama ka sellest, et ta proovib olla arusaadav. Ja kui ta soovib, et mina temast aru saaksin, siis ta peab mind panema aru saada ka sellest, et ta seda soovib. Seda raskust komplitseerib veel rollide kattumine. Ma ei ole küll teadlik, et ma iseendaga niisugust keerulist koostööd teen. Ma ei ole teadlik isegi mitte sellest, et mul on eraldi arusaava ja arusaadava isiku roll. Aga Velleman püüab seletada minu eneseteadmist, kujutledes, et ma olen ebatavalises teadmatuse seisundis, ja enesekohane teadmatus kaldub lahutama minu tegutseva ja reflekteeriva mina. Kui ma leian, et ma ei saa aru, mida ma teen, siis mul tuleb valida passiivsesse refleksiooni ja pimeda tegevuse vahel, ja nõnda esituvad need rollid mulle erinevatena. Velleman eristab neid rolle sellepärast, et nii need mulle enesekohase teadmatuse vaatekohast esituvad. Lõhe minu aktiivse ja reflektiivse rolli vahel kaob, kui ma saan jälle aru, mida ma teen. See juhtub samal põhjusel, miks ma hakkan jälle endast aru saama. Nimelt töötavad minu kaks mina jälle koos: üks püüab teisest aru saada, teine püüab end arusaadavaks teha. Kui koostöö on nii sujuv, siis osalised sulavad kokku. Mõlemas rollis ma olen nii harjunud tegema koostööd endaga teises rollis, et me kaotame oma eraldi identiteedid. Me töötame nagu üks isik, nagu lähedase koostöö puhul öeldakse.

Niisiis, ma jäin seisma. Mis edasi? Velleman paneb ette, et ma ei tee midagi, kuni mulle tuleb pähe midagi arusaadavat, mida teha. Enamik samme, mida ma saaks järgmisena astuda, on sellised, et ma ei tea nende motiive. Kui ma lasen endal niisugust sammu alustada, siis ma tunnen võib-olla hiljem selle motiivid ära, aga enne seda on hetk, mil ma juba teen midagi, teadmata miks. Ja ma ei pruugigi motiive enam ära tunda. Kui ma midagi niisugust teeksin, oleksin jälle täbaras olukorras. Parem juba keelduda midagi tegemast, kuni ma püüan mõelda välja motiivid, et midagi teha. See ongi ainuke tegevus, mille motiive ma juba tean, seega ainuke arusaadav tegevus, mida teha, kuni ma midagi muud välja mõtlen. Kui ma motiive uuteks tegevusteks ei otsiks, siis ma ei saaks aru, mida ma teen, sest see oleks vastuolus teiste motiividega, millest ma olen teadlik. Ma tean, et mul on arvukalt soove, mis soosivad muid tegevusi kui lihtsalt 5. avenüül kõndimine, ja et ma soovin, et need täituksid. See viimane teist järku soov soosib seda, et ma proovin välja selgitada, mis need esimesed soovid on, sest kuni ma need soovid ära tunnen, võiksid mis tahes sammud nende täitmiseks teha nõutuks, ja see ei laseks mul midagi teha, et need täituksid. Minu soov täita neid soove, mis need ka ei oleks, ei lase mul lubada, et see, et ma neid ei tea, mind lõputult halvaks. Nii et see soov motiveerib mind proovima oma teisi soove ära tundma. Sellest soovist olen ma ka teadlik. Nii et üks asi, mida ma oma motiivide kohta praegu tean, on see, et ma proovin välja selgitada, mis motiivid mul veel on. Üks niidiots minu teiste soovide juurde on minu äsjane käitumine, mis näitab, et mõned minu soovid soosisid hiljuti mööda 5. avenüüd ülespoole kõndimist. Tõenäoliselt saaksingi ma siin kõige paremini edendada nende soovide täitumist ja kui ma ainult teaksin, mis need on, saaksin ma nende täitumist edendada, ilma et ma jälle päris nõutuks jääksin. Ma mõtlen, millistel motiividel ma mööda 5. avenüüd ülespoole kõndisin, selleks, et välja selgitada, mida edasi teha. Kui see ebaõnnestub, siis ma loobun kõndimisest ja püüan leida motiivid, et üldse midagi teha.

Oletame nüüd, et ma saan aru, et ma soovin midagi ning usun, et teatud samm on parim viis seda soovi edendada. See samm on kaheti ligitõmbav. Ma soovin midagi ja usun, et see samm edendab seda soovi. Isegi kui ma ei teaks, et mul on see soov ja uskumus, kallutaksid need mind selle sammu poole, aga siis ma astuksin selle, teadmata, miks. Aga oletame, et ma tean ning tean, et ma tean. Sellepärast ma saaksin aru sellest sammust, mida ma kaldun astuma, ja tean, et saaksin aru. Seda ligitõmbavamaks see samm mulle saab vahendina enesemõistmiseks, mida ma soovin. Nii et minu soov saada aru kõigest, mida ma teen, soosib või vastustab tegusid vastavalt sellele, kui arusaadavad need paistavad, ning sellega võimendab või surub alla minu teisi motiive nendeks tegudeks. See, kuidas ma mingit tegu selles suhtes näen, sõltub sellest, kas ma arvan, et ma tean selle motiive. Võib arvata, et ma kaldun vältima arusaamatuna paistvaid tegusid ja tegema arusaadavana paistvaid tegusid. Minu kindlus selles, et ma tean teo motiivem võib küll olla ekslik, mistõttu ma võin teha teo, millest ma tegelikult aru ei saa. Ja minu enesemõistmine ei olegi tagatud, see ei ole eksimatu. Velleman püüabki seletada, kuidas minu enesemõistmine võib olla ekslik ja ometi nii eksimatu.

Asi on selles, et ma kontrollin oma tegude näivat arusaadavust ja see on nende arusaadavuse hea näitaja. Kui mul on tunne, et ma oskan tegu seletada, siis tavaliselt mul on hea põhjend. Võib olla ma olen proovinud oma teo motiividest aru saada ja see on mul õnnestunud, või need tulid spontaanselt minu tähelepanu alla, või need on mulle tuttavad sarnastest juhtudest minevikus. Ma ei ole eriliselt etteteadev, kui ma hindan, kas ma oskan teatud tegusid seletada. Hoopis minu hinnang, isegi kui see on jäme, aitab määrata, milliseid tegusid ma kaldun tegema. Sellepärast ma ei seleta tegusid, mida ma teen, huupi.

Velleman loobub ütlemisest, et ma arvan, et ma tean teo motiive, vaid ütleb, et ma olen teadlik teo motiivide teadmisest. See on kasulik idealisatsioon, mis vaatab mööda võimalikest lahknemistest tegeliku ja näiva teadmise vahel.

Seletus on niisiis järgmine. Tavaliselt mul ei ole tarvis järeldada oma motiive oma tegudest ega kiirustada neid selgeks tegema, enne kui ma midagi teen. Asi on selles, et mul on ka intellektuaalne motiiv teha ainult neid tegusid, mille motiivide teadmisest ma olen teadlik. Mul ei ole tarvis motiive järeldada, sest ma ei hakka tegema tegusid, mille motiive tuleb alles järeldada. Mul ei tule kiirustada oma motiive kindlaks tegema, sest vaevalt need panevad mind tegutsema, kui ma pole neid juba kindlaks teinud.

Kas ma tõesti hoolin enesemõistmisest? Ma tunnen harva, et soovin endast aru. Mul ei ole selles asjas tundeid. Aga paljud soovid mõjutavad meie käitumist, ilma et neid tunda oleks. Näiteks soov vältida valu. Võib-olla selle soovi käitumuslike tagajärgede tõttu seda polegi tunda. Me tunneme seda siis, kui ongi juba valus või on otsene oht haiget saada. Ja seda on harva, sest see soov hoiab meid valust ja valuohust eemal. Sama lugu on enesemõistmise sooviga. See soov on alalävine.

Kui ma soovin enesemõistmist, miks see mul eesmärgiks ei ole? Mõnda eesmärki saabki kõige paremini saavutada tegudega, millel on teised eesmärgid. (Näiteks Henry Sidgwick ütleb seda õnne kohta.) Enesemõistmist on kõige parem saavutada, püüeldes nende eesmärkide poole, millest ma kõige paremini aru saan. Teod, mille eesmärk on enesemõistmine, ei ole eriti arusaadavad, kui just pole olukord, kus ma ei saa oma käitumisest aru. Kui ma hakkan spetsiaalselt tegelema eneseanalüüsiga, siis muud asjad jäävad tegemata. Minu teod viivad mind ise eneseteadmiseni. Enesemõistmise soov ei soosi otsest püüdlemist selle poole.

Mis laadi enesemõistmist ma soovin? Velleman peab silmas toimijat, kes soosib tervemõistuslikke seletusi tuttavate motiivide kaudu. Velleman ei eelda, et kõik soovivad ühte laadi enesekohast teadmist. Tema seletus ütleb ainult, et kõik soovivad mingit laadi enesekohast teadmist, ning seletab, kuidas neil õnnestub seda saada.

Kuidas on lood enesepettusega? Tõenäoliselt ma proovin teatud motiive mitte tunnistada. Kuidas ma saan siis eeldada, et ma enesekohast teadmist alati soovin? Tõepoolest, inimesed sageli kardavad teada tõde enda kohta. Aga see ei kõrvalda soovi, millest Velleman räägib. Kui keegi kardab tõde enda kohta, siis ta ei väldi kõige selle uskumist, mis on tema kohta tõsi, vaid on midagi, mille uskumist ta enda kohta väldib ja mis on tõsi. Ta ei väldi eneseteadmist kui niisugust, vaid kardab teatud nimetuse või seletuse figureerimist oma eneseteadmises. Kartus on kitsama ulatusega kui soov. Ja toimija soovib eneseteadmist kui niisugust, aga kardab selle sisu teatud juhtumil. Need hoiakud on ühitatavad. Siin on tuttavat laadi konflikt, kus soovitakse eesmärki, aga vahendid on vastumeelsed. Velleman kahtlustab, et kui vastumeelsus eneseteadmise vastu ei kohtaks konflikteerivat soovi, siis see ei motiveerikski enesepettust, vaid asi piirduks eneseteadmatusega. Ainult see, et talle eneseteadmatus talle ei meeldi, viib ta enesepettuseni. Mõnikord ei motiveeri enesepettust mitte mõne tõe vastumeelsus, vaid mõne vale meeldivus. Neil juhtudel toimib enesepettus päris sarnaselt eneseuurimise tavalise motiiviga. Nii nagu toimija soov tõelise enesemõistmise järele kallutab teda tegudele, mis on kooskõlas tõeliste seletustega, mida ta juba teab, kallutab soov säilitada teatud pretensiooni teda tegudele, mis on kooskõlas selle pretensiooniga. (Nii nagu siin elatakse välja fantaasiat, elatakse tavaliselt välja tõde.) Aga kas toimija, kes kaldub fantaasiat välja elada, soovib ikkagi ka tõelist enesemõistmist? Miks mitte? Ta ei soovi ju uskuda valet kui niisugust, vaid soovib uskuda teatud asju, mis on juhtumisi väärad. Tõsi küll, see, et neid uskumusi soovitakse, takistab tõelist enesemõistmist. Aga see, et soovitakse asju, mis takistavad eesmärkide saavutamist, on vaevalt ebatavaline. Tegu on tuttavat laadi konfliktiga soovide vahel, ja enesepettus on soov seda konflikti vältida. Üks enesepettuse ligitõmbav külg on (tõsi küll, teenimatu) rahuldustunne eneseteadmisest. Enesepettuse korral on motiivide tasakaal teistsugune kui Vellemani seletuses enesemõistmisele. Siin on tegu erandiga, sest ka see, mida tuleb seletada, on erandlik: see ei ole eneseteadmine.

Kuidas on lood arusaadava halva käitumisega? Kui ma leian, et ma langen mõnda kahetsusväärsesse käitumismustrisse, siis oma motiivide teadmine ei ole lohutus. Kui ma küsin endalt, miks ma teen vanemate kolleegide ees ninatarku märkusi, siis ma saan võib-olla järsku aru, et ma diskrediteerin ennast, et karistada oma isa selle eest, et ta nõuab minult et ma oleksin edukas. Aga kas see teadmine ei lepita mind halva käitumisega? Kas järgmine kord, kui ninatarkus peale tuleb, ma siis tervitan seda või lasen sel tulla väiksema enesevihkamisega? Vaevalt küll. Kuidas siis saab väita, et mul on motiiv nende tegude kasuks, millest ma aru saan? Oma talumatust käitumisest arusaamine selle usutavasti vähem nõutuks tegevaks. Peale selle, kui ma pean oma käitumist talumatuks, siis ma tõenäoliselt tean olulisi motiive selleks hoidumiseks, nii et selle jätkamise arusaadavus on küsitav.

Kas ma soovin enesemõistmist selle enese pärast? Seda Vellemani seletus eeldab. Enesemõistmine on soovitav ka vahendina soovide täitmiseks: kui ma ei saa aru, mida ma teen, siis sageli mu teod ei vii soovide täitumiseni. Kujutame ette, et kõik minu teod on küll täiesti edukad, kuid need tulevad mulle üllatusena ja teevad mind nõutuks. Ma olen küll alati kindel, et minu käitumine teenib mõnd soovitavat tulemust, aga ma ei tea, kunagi, mis see on. Niisugune elu ei tundu soovitav. Sellepärast Velleman eeldabki, et mul on enesemõistmise soov ka selle enda pärast. Velleman kaldub arvama, et intellekti ei saa olla ilma intellektuaalsete motiivideta. Intellekti kujutatakse ette nii, nagu saaks olla võime maailmast aru saada ilma soovita maailmast aru saada. Aga see tundub veider. Ei tundu, nagu arusaamisvõime oleks kiretu võime ära tunda häid seletusi, ükskõik kas me nendest hoolime. Tundub, et see sõltub sellest, et ühed seletused meeldivad meile rohkem kui teised, pakuvad rohkem rahuldust. Näib, et see võime ise nõuab motivatsioonijõude. Tõsi küll soov aru saada iseendast on vaevalt intellektile olemuslik. Olemuslik on pigem soov oma maailma mõista. Aga oma mina on oma maailma tuum ja sellepärast peab teadmishimu ka sellele rakenduma. Kuidas siis saab intelligentsel olendil puududa soov mõista omaenda käitumist?

Kui väga ma enesemõistmist soovin? Võib-olla enesemõistmise soov ei ole nii suur. Võib-olla see on nõrk kalduvus, mitte halastamatu tung? Velleman ei eeldagi, et see on eriti suur. Ta peab olema ainult nii suur, et mind ajutiselt teiste soovide järgimiselt kõrvale tõmbama, kuni ma leian arusaadava tegevuskursi, ja nii suur, et kallutada motiivide tasakaal mõne sellise teo kasuks, mis tundub mulle arusaadav. Kumbki ei nõua suurt tugevust. Esimene ülesanne ei nõua, et enesemõistmise soov oleks tugevam kui mõni teine soov. Isegi kui ma soovin seda väga, saab selle edasilükkamist edasi lükata suhteliselt väikeste kaalutlustega lihtsalt sellepärast, et see soov ei ole eriti pakiline. Kui ta on pakiline, siis muidugi saab mind peatada ainult tugevam soov, aga enamasti ta pakiline ei ole. Enesemõistmise soov ongi selline soov, mis võib mind lühikeseks ajaks kõrvale tõmmata eesmärkidest, mida ma soovin rohkem. Ka teine ülesanne ei nõua, et enesemõistmise soov oleks tugevam. See soov peab olema lihtsalt nii suur, et selguksid teiste motiivide vahelised erinevused. Teo arusaadavus ei ole peaaegu kunagi selle ainus ligitõmbav joon, vaid see lihtsalt lisab nii palju ligitõmbavust, et mind arusaamatutest tegudest kõrvale tõmmata. Vellemani seletus ei nõua, et enesemõistmise soov oleks nii tugev, et see oma ülesannetega alati toime tuleb. Siis mul tekibki küsimus, mida ma teen.

Seletatud on, miks ma kaldun teadma oma tegude motiive, kuid mitte seda, miks ma kaldun teadma, millistel motiividel nendest ma parajasti tegutsem. Vastus on enam-vähem järgmine: ma tean, mida ma teen, ja ma tean selle motiive. Jääb küsimus, kust ma tean, mida ma teen.

Kaks: Eneseteadlikkus

Ka võime lihtsalt nimetada, mida ma teen, on eneseteadmise vorm. Velleman nimetab seda praktiliseks eneseteadmiseks. Seletust vajab see, et selle otsustav koostisosa sünnib ilma vaatluse ja järeldamiseta. Mul tuleb avastada või ma olen avastanud, mida ma suudan teha. Aga see, mida ma nende asjade seast parajasti teen, ei tundu mulle veel ühe avastusena. Ma ei saa teada, mida ma teen. Tavaliselt ma juba tean seda, sest selle tegemine oligi minu mõte. Sellepärast tundub praktiline eneseteadlikkus spontaanse teadmisena, mida tekitatakse seestpoolt, mitte ei avastata väljastpoolt. Velleman seletab seda ja selle spontaansust analoogselt sellega, kuidas ta seletab praktilist enesemõistmist. Ma tean tavaliselt seda, mida ma parajasti teen, ilma et mul tuleks seda teada saada, oma teadmissoovi motivatsiooniliste tagajärgede tõttu.

Seletus algab eeldusega, et ma ei taha mitte ainult mõista, mida ma teen, vaid ka teada, kas ma seda teen. See teine soov loos 5. avenüül kõndimisest ei figureerinud, sest ma juba teadsin, et kõnnin 5. avenüül ülespoole. Velleman eeldab, et ma soovin vältida teadmatust oma tegudest. Ma võin küll oma liigutused teada saada, lihtsalt neid jälgides, kuid sageli saan ma niimoodi teada liiga vähe või liiga hilja. Oletame, et pärast peatumist ma pööran ümber ja kõnnin tagasi kesklinna poole. Selle jälgimine võtab hetke aega, ja sel ajal ma ei tea, mida ma teen. Teo algus ei ütle kohe, mis tegu see on. Eneseseiramine oleks küll adekvaatne, kui ma rahulduksin oma lühiajalise käitumise kindlakstegemisega. Ent sellest ei piisa. Ma tahan algusest peale teada, millist suuremat tegu ma alustan. Selleks eneseseiramisest ei piisa.

Tegusid teadlikkuse eest ära lipsata lasta võib takistada nende ennustamine. Selleks neid ette näha, ma võib-olla otsin vihjeid. Minu praegused mõtted ja tunded, ammu teadaolevad püüdlused, olukorra nõuded, varasem käitumine võivad minu tulevasele käitumisele valgust heita. Aga see valgus on sageli hämar või petlik. Kui ma jään ennustamise peale lootma, siis ma sageli ootan, et teen ühte asja, ja siis selgub, et teen midagi muud.

Aga reflektiivse ettenägemiseni võib jõuda kahel rööpsel teel: õige uurimise ja õige tegutsemise teel. Ma saan ette näha, mida ma hakkan tegema, ja ma saan teha seda, mida ma juba ette näen. Sellepärast tekitab soov teada, mida ma teen, minus dispositsiooni teha ainult neid tegusid, mida ma teadlikult ette näen. Kui pole tegu, mida ma järgmisena ette näen, siis soov teada, mida ma teen, hoiab mind liigutamast. Kui ma liigutaksin, siis ma võib-olla teeksin midagi, mida ma ei tunne ära, enne kui see ammu käib, ja siis ma vahepeal ei teaks, mida ma teen. Aga kui ma teadlikult ootan midagi järgmisena, siis ma tean, et ma pean oma järgmist liigutust selle alguseks, nii et kui ma seda alustan, siis ma tean algusest peale, mis see on. Samas, kui ma alustan mõnd muud tegu, siis ma alguses pean seda oodatud teoks, ja siis ma pean hakkama seda otsast peale ära tundma, kusjuures ma alguses ei teadnud, mida ma teen. Soov teada, mida ma teen, soosib oodatud tegu ning seisab vastu teistele tegudele. See eneseteadlikkuse soov on minu eneseteadmisega kaudses interaktsioonis minu uskumuste kaudu selle kohta: minu eneseteadlikkuse soov paneb mind tegema asju, mida ma arvan ootavat, isegi kui ma tegelikult ei oota neid. Võrreldes enesemõistmise on siin see vahe: ma võin olla arusaamisest väga kaugel, kuigi ma arvan, et ma saan aru, aga ma ei saa olla millegi ootamisest väga kaugel, kui ma arvan, et ma seda ootan. Ükskõik kas ma ootan midagi või ainult arvan, et ootan ikkagi ma lõpuks tean, mida ma teen. Sellepärast ei hakka Velleman siin vahet tegema.

Aga võib-olla praktilise eneseteadlikkuse jaoks sellest ei piisa, et ma lihtsalt näen ette, milline tegu on järgmine. Tõsi, kui ma näen ette, et minu järgmine tegu on kesklinna poole kõndimine, siis niipea kui ma saan teada, et olen midagi tegema hakanud, tean ma ka seda, et hakkasin kesklinna poole kõndima. Aga võib-olla ma hakkan midagi tegema, ilma et ma teaksin, et ma midagi tegema hakkasin. Ja kui ma seda teada saan, siis ma olen juba mõnda aega midagi teinud, teadmata, et ma seda teen. Seda raskust aitab vältida eneseseiramine. Kui ma juba tean, mida ma tegema hakkan, siis ma näen, et ma olen alustanud, kui ma sel ajal jälgin ennast. Ka siin on kaks rööpset teed: ma võin peale passida, kuni ma seda teen, või siis mitte teha seda, enne kui ma tähele panen. Viimane tee on tõhusam, sest siis pole tarvis kogu aeg valvata. Soov teada, mida ma teen, soosib järgmise teo edasilükkamist hetkeni, mil ma olen valmis nägema, et see algab. (Kui ma ei ole teadlik, et ma tähele ei pane, võin ma ikkagi tegu alustada. Ja kui ma end unustan, siis ma unustan ka selle, et ma end unustan. Neil juhtudel ma ei pruugi teada, mida ma teen. Kui ma aga teadlikult suunan tähelepanu oma tegudelt kõrvale, siis ma võin tõesti järgmist tegu edasi lükata.)

On veel üks tee eneseteadlikkusele. Ma olen just ette näinud, et minu järgmine käik on kõndida kesklinna poole. Ma olen ka veendunud, et alustan kohe kõndimist. Kui ma nüüd kohe kõndima hakkan, siis see tegu on mulle vaevalt üllatuseks. Kui ma ei hakka kohe kõndima, siis ma võib-olla ei saa kohe aru, et ma paigal seisan, ja siis ma olen segaduses. Kui ma oleksin oodanud, et näha, kas ma hakkan kõndima, siis seda poleks juhtunud. Aga selline ootamine oleks nõudnud teistsugust meeleseisundit. (Siin on eelduseks, et ootus ei ole mõte ega vaimne väide, vaid dispositsiooniseisund.) Kui mul on kindel ootus, et ma kohe alustan, siis selle ootuse petmine tekitab kindlasti segaduse.

Soov teada, mida ma teen, filtreerib minu tegusid järgmisel viisil. Kuni pole midagi, mida ma ootan, et ma järgmisena teen, siis see soov hoiab mind midagi tegemast. Kui on midagi, mida ma ootan, et ma järgmisena teen, siis see hoiab mind otsustavalt tegemast midagi muud, ja hoiab mind ajutiselt tegemast isegi seda, mida ma ootan, kas seni, kuni ma tähelepanu pööran, või seni, kuni ma olen äsja veendunud, et ma hakkan seda kohe tegema. Siis soov teada, mida ma teen, julgustab mind alustama oodatavat tegu.

Ma tean tavaliselt, mida ma teen, sellepärast, et ma ei tee midagi, kui ma esiteks ei ole ette näinud, et ma seda järgmisena teen, ja teiseks ma ei ole kas äsja teadvustanud, et ma kohe teen seda, või olen äsja hakanud sellele tähelepanu pöörama, mida ma teen.

Muu hulgas tekib küsimus, kuidas ma ootan, et ma teen midagi järgmisena või hakkan kohe midagi tegema, kui ma hoidun midagi tegemast, kuni ma ootan seda tegu.

Praktilise eneseteadlikkuse seletus tekitab paljuski samu küsimusi nagu praktilise enesemõistmise küsimus. Üks neist puudutab soovi: harva tuntakse sellist soovi või võetakse selle objekt eesmärgiks. Vastus on põhimõtteliselt samasugune. Eneseteadlikkuse soov ei ole peaaegu kunagi teo põhimotiiv. See lihtsalt kallutab tasakaalu teiste motiivide vahel, edendades oma objekti, tüürides toimijat teiste soovide objektide poole. Toimija ootab, et ta teeb, (ja seetõttu on julgustatud tegema) midagi mingi muu objekti pärast. Seetõttu ta ei pea tundma eneseteadlikkuse soovi ega eneseteadlikkust eesmärgiks seadma. Et toimijal on õrnalt pärsitud ettenägemata teod ja ta on õrnalt kallutatud tegude poole, mida ta ette näeb, siis tal tuleb harva kogeda eneseteadmatuse ebameeldivust või mõtelda, kuidas seda vältida. See, et ta seda soovi ei tunne ja selle objekti eesmärgiks ei sea, tõendavadki selle soovi mõju, mitte selle puudumist. See, et toimija soovib teada, mida ta teeb, ja see soov paneb teda tegema seda, mida ta ootab, ei tähenda, et ta teadlikult januneb eneseteadlikkuse järele ning selleks toetab teadlikult oma ootusi. See tähendab, et see soov pärsib või kannustab valikuliselt teisi soove.

Teo ootamine paneb minu eneseteadlikkusesoovi võimendama minu motiive selle teo kasuks. Siin on näivaid vastunäiteid. Ma saan vaidluse käigus aru, et ma kohe tõstan häält. See ei pane mind häält tõstma, vaid sageli just hoiab mind tagasi. Või jälle, et ootus, et ma kohe astun auto ette, paneb mind tagasi tõmbuma. Esiteks, on kahtlane, kas tegu on üldse ootustega. Velleman leiab, et vaieldes ma saan tavaliselt aru, et ma tõstan kohe häält, kui ma vait ei jää. See ei ole hääletõstmise ootus ega vaitjäämise ootus. Sellepärast see ei panegi mind karjuma ega vait jääma. Mõnikord tõesti oodatakse, et tõstetakse häält või astutakse auto ette. Ja siis vaimus ikkagi mässatakse nende tegude vastu. Miks siis minu eneseteadlikkuse soov ei pane mind neid tegusid ette võtma, kui ma näen neid tulemas? Sellepärast, et minu eneseteadlikkuse soovi lihtsalt ületavad tasakaalustavad motiivid, mida minu ootused tekitavad. Aga see ei tähenda, nagu see, et ma neid tegusid ootasin, poleks andnud neile üldse mingit külgetõmbavust.

Isegi kui ma ootan, et ma midagi teen, ei pruugi ma suuta seda teha. See, et ma ootan, et ma teen akna lahti, ei ületa käe ajutist halvatust ega nähtamatut naela aknaraamis. Sellepärast võidakse vastu väita, et minu ootus, et ma midagi teen, ei saa olla teadmine. Võidakse mõelda, et ma tegelikult ei tea, mida ma tegema hakkan, kuni ma näen, kas miski takistab oodatavat tegevust. See vastuväide ei arvesta Vellemani seatud standardeid. Kui ta ütleb, et teo ootus on teadmine, siis ta ei pea silmas, et see on korrigeerimatu või täiesti kindel. Ta peab silmas, et see on tavaliste standardite järgi piisavalt õigustatud, kui see osutub tõeseks. Ma ei tohi muidugi oodata, et ma midagi teen, kui mul ei ole põhjendit uskuda, et ma suudan seda, või kui mul on hea põhjend uskuda, et ei suuda. Kui ma õigustatult usun, et ma midagi suudan, ja osutub, et suudangi, siis öeldakse, et ma teadsin, et suudan, isegi kui ma põhimõtteliselt oleks võinud eksida. Ja kui ma ootan, et ma teen mõne niisuguse teo, ja siis teengi, siis öeldakse, et ma teadsin, mida ma tegema hakkan, kuigi ma ikkagi oleksin võinud eksida.

Aga selleks, et mu ootus oleks teadmine, peaks ta olema õigustatud, isegi tavaliste standardite järgi. Ja tundub, et seda ootust õigustada ei saa. Kuidas mul saaks olla alust oodata tegu, mille toimumine on ebatõenäoline, enne kui ma seda ootan? (Paul Grice, "Intention and Uncertainty") Velleman näitab ühelt poolt, et niipea kui ma tegu teadlikult ootan, on mu ootus täiesti õigustatud sellega, et ma olen teadlik teo ootamisest ja sellest, et ma kaldun tegema seda, mida ma ootan. Sellepärast ei ole minu ootus mitte ainult tõene, vaid ka kohaselt õigustatud, nii et see on teadmine. Teiselt poolt, tõendid, millega ma oma ootust õigustan, peavad sisaldama seda, et mul on see ootus, ja seda tõendit ei olnud enne, kui ootus kujunes. Sellepärast pidin ma kujundama ootuse ilma piisavate tõenditeta, aga mul oli täielik õigus seda teha, sest tegevuse ootuse kujundamisel pole tarvis toetuda tõenditele. Piisab toetumisest kalduvusele teha seda, mida ma ootan.

Minu kalduvus teha seda, mida ma ootan, õigustab mind kujundama enesekohaseid ootusi ilma tõenditeta. See ei tähenda, et see õigustaks mind ootama mis tahes tegu hoolimata tõenditest. Mu ootus midagi teha ei saa ületada füüsilisi takistusi, ja võib olla ka ületamatuid motivatsioonilisi takistusi. Näiteks ei paneks minu kalduvus teha seda, mida ma ootan, mind 5. avenüül alasti tantsima, isegi kui ma seda ootaksin. Ma ei taha lollina paista ega külmetada. Sellepärast oleks parem mitte seda oodata. Kui mingi tegu on mulle vastumeelne, siis see, et ma seda ootan, pole piisav motiiv, et seda teha. Kui mul lihtsalt pole mingi teo jaoks teisi motiive, siis mul ei pruugi selle ootust olla, sest mu motiiv niisuguste ootuste toetamiseks ei pruugi olla piisav, et panna vastu alternatiivsete tegude motiividele. Niisuguste ootuste kujundamisel tuleb vaadata, millised tõendid on nende täitumise tõenäosuse vastu. Ma ei saa oodata, et ma midagi teen, kui ma leian tõendeid, et ma ei suuda seda teha või et ma ei tee seda isegi juhul, kui ma seda ootan.

Kui ma olen välistanud teod, mida ma ei suuda teha või ei tee isegi ootuse korral, jääb tavaliselt järele mitu alternatiivset tegu, ja eelnevad tõendid ei dikteeri, millist neist oodata. Asi on selles, et tavaliselt on mitu tegu, milleks mul on eelnev kalduvus, kusjuures iga kalduvus võib teistest võitu saada, kui minu kalduvus teha seda, mida ma ootan, ühte võimendab ja teised alla surub. Igal hetkel mul on motiivide komplektid, mis soosivad eri tegusid. See, millise teo ma teen, sõltub sellest, millist tegu soosib tugevaim motiivide komplekt. Aga selleks et ette näha, millise teo ma teen, ei tule mitte kindlaks teha, milline motiivide komplekt on enne ootuse kujundamist kõige tugevam, sest need motiivid ei ole tõenäoliselt kõige tugevamad pärast seda. Enne on kõige tugevam motiiv mitte teha midagi, kuni ma midagi ootan, ja ootuse kujundamine võtab selle motiivi maha. Ja need motiivid, mis enne on tugevuselt teised, ei ole pärast tingimata kõige tugevamad, sest see ootus paneb eneseteadlikkuse soovi soosima seda tegu, mida ma ootan, ja teisi vastustama. Ootus ei saa muidugi muuta motiivide tasakaalu, kui nad on juba tasakaalust väga väljas. (Vrd Charles Taylor, "Responsibility for Self", "What is Human Agency?") Nii et kui mul on mõõdukad motiivid eri tegudeks, siis ma võin oodata millist tahes neist, enne kui mul on tõendid, et ma seda tõesti teen. Enne teo ootamist on mul tarvis tõendeid ainult selle kasuks, et ma teen seda, kui ma seda ootan. Ja neid ma saan tavaliselt leida paljude omavahel ühitamatute tegude jaoks. Aga tõendite neutraalsus ei nõua, et ma jääksin ootustes neutraalseks. Ma võin kujundada kindla ootuse. Samamoodi ma võin oma praegused tõendid ületada, kui ma ootan, et ma alustan järgmist tegu kohe. Enamasti mul ei ole muid tõendeid kui see, et ma alustan järgmist tegu kohe, kui ma hakkan tähelepanu pöörama või ootan, et ma tegutsen kohe. See ei määra kindlaks, millal järgmine tegu kohe algab, ega hetke, mil ma pean nii arvama. Aga ma ei pea oma ootustes neutraalseks jääma, vaid võin mis tahes ajal mõelda, et järgmine tegu algab kohe; ja siis ta algabki kohe.

Tõendid jäävad siin mittekonklusiivseks, kuni ma teen järelduse. Alles siis, kui ma kujundan kindla ootuse, on see paremini õigustatud kui alternatiivid. Minu enesekohased ootused põhinevad tõenditel, millest need ei ole tuletatud ega saakski tuletatud olla. Tõendid selle kohta, mida ma tulevikus teen, jäävad ebatäielikeks, kuni ma hakkan midagi teadlikult ootama. Samamoodi on tõendid selle kohta, millal ma alustan, ebatäielikud, kuni ma mõtlen, et ma kohe alustan.

Stuart Hampshire ja H. L. A. Hart ("Decision, Intention, and Certainty"; Hampshire, Freedom of the Individual, ptk 3) on väitnud, et oma tegude teadmise puhul ei ole tõendite mõiste relevantne, ja teised filosoofid (Paul Grice, "Intention and Certainty") on kaldunud nõustuma. Velleman kahtlustab, et nad ajavad uskumuse alused segi uskumise võimalusega. (Gilbert Harman ("Practical Reasoning", "Willing and Intending") näeb siin väära eeldust, et uskumuse õigustus on viis, kuidas selle uskumuseni jõutakse.) Et enesekohased ootused ei tulene tõenditest, siis need filosoofid eelnevad, et nad ei saa põhineda tõenditel. Aga saavad küll. G. E. M. Anscombe toob raamatus "Intention" niisuguse näite. Kui arst ütleb haigele õe juuresolekul: "Õde viib teid operatsioonisaali," siis see võib olla nii tema kavatsuse väljendus kui ka käsk kui ka informatsioon haigele. Ja seda viimast on ta hoolimata sellest, et see pole mingis mõttes tuleviku hinnang tõendite põhjal. Tõsi, arst ei oleks saanud tõendite põhjal seda öelda, sest õde poleks haiget operatsioonisaali viinud, kui arst poleks seda öelnud. Aga tema väide põhineb ikkagi tõenditel, nimelt sellel, et õde saab öelduga implitsiitse käsu ning õed kalduvad sellistest käskudest aru saama ja neid täitma. (Arst võis siiski nii ühes kui ka teises eksida.) Kuigi arsti väide põhineb tõenditel, tekivad need alles siis, kui ta väite välja ütleb. Enne seda olid arstil tõendid ainult selle kohta, et kui ta väite välja ütleb, on sellel tõendid. Ja tal olid sarnased tõendid paljude teiste väidete kohta, millest paljud on nüüd väljaöeldud väitega vastuolus.

Mõned filosoofid (S. I. Benn ja G. F. Gaus ("Practical Rationality and Commitment"), kes omistavad selle Bernard Williamsile ("Deciding to Believe"); vrd K. W. Rankin, "The Non-Causal Self-Fulfillment of Intention" ja Geoffrey Warnock, The Object of Morality lubaduste kohta) arvavad, et ratsionaalsus nõuab, et uskumus kujundataks vastuseks tõenditele; ei piisa sellest, et uskumust toetavad tõendid, kui see on juba kujundatud. Paistab, et nad küll möönavad, et uskumise võimalus pole sama mis uskumuse alused, kuid nad väidavad, et õigustuse reeglid seda erinevust ei arvesta. Velleman ei nõustu nendega. Õigustuse reeglid on tõesti selleks, et minu uskumuste hulgas oleks võimalikult palju tõdesid ja võimalikult vähe valesid (kusjuures teised reeglid piiravad seda, mille kohta mul üldse tohib uskumus olla). Selleks võib olla tarvis reeglit, mis keelab tõenditeta uskumist. Aga kas on tarvis reeglit, et uskumust ei tohi ilma eelnevate tõenditeta kujundada? Vellemani meelest mitte, vähemalt mitte juhul, kui on tõendis, et kui see uskumus kujundada, siis ta on tõene. (William Jamesil on sarnane seisukoht artiklis "The Will to Believe". Vrd David Pears, Motivated Irrationality.)

Miks toimija üldse hüppab järeldusele, milleks tal ei ole veel piisavaid tõendeid? Enamasti tõmbab teda väljavaade teha see järeldus sellega tõeseks. Anscombe'i näites saab arst aru, et tal on võimalik ühtaegu kutsuda esile soovitav tegu ja anda edasi soovitav teadmine, lausedes isetäituva ennustuse. Samamoodi motiveerib toimijat väljavaade kutsuda esile teatud tegu ja jõuda selle teadmiseni. Tal on soove mis soosivad mingi teo tegemist, ja ta soovib teada mis tahes teost, mille ta teeb. Need soovid soosivad seda, et ta teeks isetäituva järelduse, et tulevikus ta tegutseb nende soovide järgi. Tavaliselt hakkab toimija ootama seda tegu, mille jaoks tema eelnevad motiivid on kõige tugevamad, aga mitte sellepärast, nagu see oleks ainus tegu, mida ta on õigustatud ootama: tema motiivid teha mis tahes tegu, mille jaoks eelnevad motiivid on nõrgemad, saaksid kõige tugevamaks, kui ta ainult ootaks, et ta teeks seda. Asi on hoopis selles, et ta eelistab oodata tegu, mille jaoks tal juba on kõige tugevamad motiivid, ja sellepärast ta tunneb, et ta on õigustatud seda ootama. (Võidakse vastu väita, et toimijal pole vaba valikut oodata seda, mida ta eelistab, sest uskumust ei saa kujundada tahtlikult. Velleman ütleb, et uskumust saab tahtlikult kujundada, vähemalt juhul, kui propositsioon, mida usutakse, on niisugune, et selle tõesus sõltub selle uskumisest. Bernard Williams ("Deciding to Believe") ignoreerib seda võimalust. Williamsi järgi saab inimesel olla mingi uskumus ainult juhul, kui ta peab end sellega tõesust rihtivaks, ja seda viimast ta ei saa, kui ta omandab uskumusi tahtlikult. Aga saab küll, kui uskumus on niisugune, et kui ta selle omandab, siis see saab tõeseks.) Ja ta eelistab oodata seda tegu sellepärast, et kuna ta mis tahes teo puhul, mida ta ootab, näeb ette, et ta teeb seda, siis tema motiividest seda tegu teha saavad motiivid seda oodata. Sellepärast ta soovib oodata, mitte ei pea ootama, seda tegu.

Toimija eneseteadlikkus tundub spontaanne selles mõttes, et ta teab, mida ta teeb, ilma et ta oleks seda avastanud. Tundub, et ta teab, mida ta teeb, sest tal oligi mõte seda teha. Toimija leiutab selle, mida ta tegema hakkab, võttes tahtlikult omaks ühe omavahel ühitamatutest arusaamadest oma tulevase teo kohta. Nüüd tal pole tarvis teada saada, märgata ega tunda, mida ta teeb; ta juba teab, sest tegu järgneb vastavalt tema käsitusele. Ja kuigi ta kujundas selle käsituse tahtlikult, põhineb see soliidsetel tõenditel ning seda saab pidada tema tõe tõeseks representatsiooniks. Nii tekitabki toimija eneseteadlikkuse.

Toimija eneseteadlikkuse spontaansus piirdub teadmisega, mida ta proovib teha. Mitte et toimija spontaanselt mõtleks, et ta proovib midagi teha. Proovimise peale mõtleb ta harva. Ta mõtleb tegemise peale, sest tema ootus on tegemise ootus. Siiski on tema ootus spontaanne ainult niivõrd, kui ta hüppab sellele tõenditeta, ja hüppamiseks ta vajab mingeid eelnevaid tõendeid. Enne kui ta ootab, et ta midagi teeb, on tal tarvis tõendeid, et ta suudab seda teha ning ta juba kaldub seda tegema niivõrd, et ta teeks seda, kui ta ootaks, et teeb seda. Nii et ilma edasiste tõenditeta tuleb tal ületada lõhe millegi tegemiseks valmis ja suuteline olemisest selle tegemiseni. Ja seda lõhet nimetataksegi proovimiseks. Kui toimija ootab, et ta teeb midagi, siis selle lõhe ületamist ta võtab enesestmõistetavana. Ta ei teadvusta spontaanselt seda, mida ta proovib teha, vaid seda, mida ta teeb, ja see teadlikkus on spontaanne niivõrd, kui see hõlmab seda, mida ta proovib teha.

Seda, et inimene teab oma uskumusi, seletatakse sellega, et kui ma tahan teada, mida ma millegi kohta usun, siis ma lihtsalt ütlen "ma usun..." ning ütlen, mis mul selle kohta pähe tuleb, ja see mõtlematu ütlus osutubki usaldatavaks kirjelduseks selle kohta, mida ma usun. Tuleb välja, et minu teadmine oma uskumuste kohta kehastub ennastõigustavates ütlustes. Need ütlused on siis õigustatud tõenditega, millest neid ei saanud tuletada, nimelt sellega, et ma neid lausun. Siis nad ei ole üldse tõenditest tuletada, sest nende usaldatavus sõltubki sellest, et ma lausun neid järele mõtlemata. Kui see oleks tõsi, siis see seletaks, miks filosoofid kalduvad väitma, et oma uskumusi teatakse ilma tõenditeta. (Siin aetakse jälle segi võimalus ja alused.) Need ennastõigustavad ütlused on küll väga sarnased tegutsemise ootustega, kuigi neil ei ole samasugune spontaansus. Neid ütlusi ei mõelda välja nagu oma järgmist tegu. Nad ei ole isetäituvad. Nad ei ole usaldatavad põhjused, vaid usaldatavad tagajärjed. Tegutsemise ootused õigustavadki ennast just sellepärast, et nad kalduvad oodatavat tegu esile kutsuma. Toimija eneseteadvuse teeb spontaanseks see, et see on lubatud soovmõtlemine. Soovmõtlemine on lubatud, sest mõtted on isetäituvad.

Toimija teab tavaliselt oma teo motiive sellepärast, et ta harva alustab tegu, enne kui ta motiive teab, sest ta soovib aru saada, mida ta teeb. Ta teab tavaliselt, mida teeb, ilma et ta oleks seda avastanud, sellepärast, et ta tavaliselt toimib vastavalt eelnevale toimimise ootusele, sest ta soovib teada, mida ta teeb. See praktilise eneseteadmise seletus sarnaneb Elizabeth Anscombe'i omale.

Paljud teod on motiveeritud pigem harjumuste kui soovidega. Ja soovidega initsieeritud tegu koosneb sageli lühematest tegudest, mida seob kokku harjumus. Kuidas eneseteadvuse mehhanism harjumustega kokku käib?

Eneseteadvuse mehhanismid võimendavad harjumusi samamoodi nagu soove, aga eriti mehaaniliselt, sest harjumusliku teoga kaasneb tavaliselt harjumuslik teadmine. Ma tean, et mul on harjumus. Mul on ka harjumus toetuda oma pikaajalisele teadmisele harjumuse kohta, mitte mõelda oma käitumise põhjuste üle. Ikkagi ma soovin aru saada, mida ma teen, ja sellepärast ma soovin teha ainult seda, millest ma aru saan. Aga ma ei pea enam veenduma, et ma tean motiivi, enne kui ma luban endal tegutseda. Sest ma tean pikast kogemusest, et ma saan oma käitumise harjumuse hooleks jätta. Toetudes teist laadi teadmisele võin loobuda valvamisest, et ma ei teeks tegusid, mida ma ei oota. Sama rutiini lugematud kordused on andnud mulle harjumuse iga sammu ette näha. (Need ootused võivad sõltuda täielikult harjumusest.) Sellepärast ma olen omandanud ka harjumuse toetuda neile harjumuslikele ootustele, et oma hrjumusliku käitumisega kaasas käia. Ma soovin ikkagi teada, mida ma teen, niipea kui ma seda teen, sellepärast ma soovin ikkagi teha ainult seda, mida ma juba ootan, et ma teen. Aga ma ei pea veenduma, et mul on järgmine tegu meeles, enne kui ma luban endal tegutseda. Sest ma tean pikast kogemusest, et vastavus tunnetus- ja käitumisharjumuste vahel säästab mind enesekohastest üllatustest. Harjumuslikud ootused ikkagi võimendavad käitumisharjumusi. Ma soovin teada, mida ma teen, ja sellepärast aitab järgmise ülesande täitmise ootus mul seda ülesannet täita. Aga isegi kui ootused katkeksid, võivad tegevused jätkuda, sest ma olen loobunud valvamast, et ma ei teeks ootamatuid tegusid. Harjumusliku tegevuse ajal on kõige tõenäolisem, et ma tegutsen hajameelselt. Mõnikord ma leian end keset harjumuslikku tegevust, mida ma ei oodanud algatada. Kui käitumine on harjumuslik, siis ka eneseteadmise mehhanismid on harjumuslikud, ja tulemused ei ole alati ideaalsed.

Harjumused võivad ka olla enesekohase teadmise mehhanismide koostisosa. Soovi teada, mida ma teen, võimendab harjumus. Et see harjumus soodustab eneseteadmist, siis eneseteadlikkuse soov kannustab seda alles jätma. Vellemani esitus on idealisatsioon, mis jätab harjumuse kõrvale.

Kui need enesekohase teadlikkuse ja arusaamise mehhanismid on olemas ja toimijal on neist aimu, siis need peavad keeruliselt üksteist mõjutama ja tagasisidet andma.

Toimija soov aru saada, mida ta teeb, paneb ta tegema seda, millest arusaamisest ta on teadlik. Toimija on teadlik, et ta saab teost aru, kui ta on teadlik, et teeb selle motiive. Aga paistab, et ta saab ka aru, et tal on motiive eri tegudeks, mille seast ta teeb millise tahes teo, mida ta teadlikult ootab. Tegu, mille tegemisest ta aru saab, ei ole sellepärast mitte lihtsalt mis tahes tegu, mille motiive ta teab, vaid see tegu, mille kohta ta on teadlik, et ta võimendab selle motiive, oodates teadvustatult, et ta seda teeb. Ta oleks hämmeldunud ja üllatunud, kui ta leiaks, et teeb tegu, mille kohta ta pole arvanud, et ta seda ootab. Nii et teo teadlik ootamine ei ole vajalik mitte ainult selleks, et toimija arvaks, et ta oleks teost teadlik, kui ta seda teeks, vaid ka selleks, et ta arvaks, et ta oskab seda seletada. Nii et see, et tegu tundub talle arusaadav, sõltub sellest, et ta on teadlik, et ootab seda, ning seega enesest arusaamise soov on veel üks motiiv teha ainult seda, mida ta teadvustatult ootab.

Oletame, et toimija enesemõistmine hõlmab peale oma enesekohastest ootustest arusaamise ka oma enesekohasest arusaamisest arusaamise, st teadmise, et tavaliselt on ta pärsitud tegemast seda, millest arusaamisest ta pole teadlik. Siis ta ei oota, et ta midagi teeks, kui ta ei arva, et on teadlik, et saab sellest aru. Aga ta ei arva, et saab teost aru, kui ta ei ole teadlik, et ootab seda. Ka selles mõttes ei ole tõendeid, et ta ootab mingit tegu, enne, kui ootus on juba kujunenud. Toimijal ei ole alust oodata, et ta teo teeb, kui ta ei arva, et see tegu osutub talle arusaadav paistvaks, aga ta teab, et tegu ei osutu talle arusaadav paistvaks, kui ta ei ole juba teadlik, et ta ootab seda. Toimija lihtsalt kujundab ootuse, enne kui tõendid on käes. Ta võib oodata, et ta teeb mis tahes teo, mille motiivide teadmisest ta on teadlik, olles kindel, et kui ta on juba teadlik, et ootab selle tegemist, siis ta ka on teadlik, et saab selle tegemisest aru ning saab sellega veel ühe motiivi selle tegemiseks, mitte ainult kalduvusest teha seda, mida ta ootab, vaid ka kalduvusest teha seda, millest ta aru saab.

Toimija soov endast aru saada soosib seda, et ta ootab seda tegu, mille end teha panna laskmiseks tal enda arvates on kõige tugevamad motiivid. Asi on selles, et ta tahab teha tegu, millest ta aru saab, ta teab, et ta teeb mis tahes teo, mida ta teadvustatult ootab, ning ta soovib oodata tegu, millest ta aru saab, et mitte oodata ning lasta end tegema panna arusaamatut tegu. Toimija saab küll aru, et tegu, mida teeb, on pannud tegema tema teadvustatud ootus, et ta seda teeb, ja sellepärast võib paista, et on tagatud, et ta saab aru mis tahes teost, mida ta teadvustatult ootab. Aga mis siis, kui toimija ei tea, miks ta teeb just seda tegu, mitte mõnd teist, mis ta oleks teinud, kui ta oleks seda teadvustatult oodanud? Siis ta ei tea, miks ta ootas just seda tegu. Siis ta ei tea, miks ta laskis end teha panna just seda tegu, ja siis ta ikkagi ei tea, miks ta seda teeb. Et tagada, et ta teeb tegu, mille tegemisest ta aru saab, peab ta ootama tegu, mille ootamisest ta aru saab. Toimija teab, et ta võib oodata mis tahes tegu, mida ta eelistab oodata, nii et see, mis tegu ta ootab, sõltub tema eelistusest. Selleks et seletada, millist tegu ta ootab, ei tule tal viidata mitte tõenditele, vaid eelistusele. Ta teab ka, et ta eelistab oodata mis tahes tegu, mida ta kõige rohkem soovib lasta end teha panema, sest ta teab, et mis tahes motiiv, et lasta end mingit tegu tegema panna, annab motiivi selle teo ootamiseks, sest ta teab, et teo teadvustatud ootamine on vahend, et lasta end seda tegu tegema panna. Nii et tegu, mida end tegema panna ta enda arvates eelistab, on tegu, mille ootamisest ta enda arvates aru saaks. Ja kuna tegu, mille ootamisest ta enda arvates aru saaks, on see, mille tegemisest ta lõpuks aru saaks, motiveerib enesemõistmise soov teda ootama tegu, mille end niisuguse ootuse abil tegema panna laskmiseks on tal kõige tugevamad motiivid. (Mis siis, kui toimija eksib, kui ta usub, et ta eelistab end tegema panna üht kindlat tegu? See uskumus (õigemine teadlikkus sellest uskumusest) paneb ikkagi selle teo end tegema panemise paista arusaadavana, nii et enesemõistmise soov hakkab end seda tegema panemist soosima. Ja see lisamotiiv võib motiivide tasakaalu nihutada, nii et eelistus muutub. Nii et uskumus eelistusest võibki viia selle eelistuseni.) Motiivid end midagi tegema panna lasta on ligikaudu samad mis motiivid seda teha. Võib olla erandeid. Ühelt poolt, võib olla tooreid ajesid, mis motiveerivad tegutsema, motiveerimata tegema ettevalmistavaid käike. Näiteks nälg võib motiveerida sööma kõike, mida kätte saadakse, motiveerimata ettevalmistusi, näiteks selle ootuse kujundamiseks, mis paneks sööma. Teisest küljest, võidakse näiteks saada öelda, et midagi, näiteks mingi kohustuse täitmist, on proovitud teha, ning mitte hoolida, kas seda tegelikult tehakse. Siis on küll motiiv ootuse kujundamiseks, kuid ei ole motiivi teo tegemiseks. Tavaliselt aga on toimijal kõige tugevamad motiivid end tegema panna lasta seda, mida teha on tal kõige tugevad motiivid. Ja ta arvabki, et selle tegemisest ta saab pärast aru, sest tal on siis teadlikkus tugevatest motiividest seda teha ja tugevatest motiividest end seda tegema panna lasta.

Soov teada, mida ma teen, ja soov aru saada, mida ma teen, toovad motiividesse peeni keerustusi. Nende motiividega toimija teeb seda, mida ta kõige rohkem teha soovib, aga mitte enam ainult sellepärast, et ta seda soovib. Siin on järgmine põhjuste ahel. Ta taipab, et seda ta soovib kõige rohkem teha. Ta hakkab arvama, et ta saaks aru nii sellest, et ta laseb end seda tegema panna, kui ka teost enesest, ja see võimendab tema eelistust lasta end seda tegema panna. Ta kujundab teadliku ootuse, et ta teeb selle teo, selleks et panna end seda tegema. Teadlikkus sellest, et ta ootab, et ta selle teo teeb, ja uskumusest, et seda tegu ta tahabki kõige rohkem teha, kinnitab tema uskumust, et ta teaks ja saaks aru, mida ta teeb, kui ta seda teeks. Ootus, et ta teo teeb, võimendab tema algseid motiive selle tegemiseks ja teost arusaamise teadlikkuse motiveerivust nonde motiivide valguses, nii et ta teebki seda.

See seletus on üks võimalik seletus, mis on kooskõlas tervemõistusliku vaatluse ja introspektsiooni tõenditega. Sellised hüpoteetilised väited saavad lahendada filosoofilisi küsimusi, mis käivadki võimalikkuse kohta. Siin on küsimus selles, kas meie praktilise eneseteadmise spontaansus on ühitatav sellega, et me allume motivatsioonilisele põhjuslikkusele. Kuidas me saaksime vältida seda, et meil tuleb teada saada, mida ja miks me teeme, kui meie teod oleks mingi psühholoogilise mehhanismi saadused? See on nüüd seletatud. Seda, kas me tegelikult oleme seda laadi motivatsioonisüsteemid, nagu siin kirjeldatud, ei ole filosoofia pädevuses kindlaks teha.