Populatsioonidünaamika

Populatsioonidünaamika on bioloogia (täpsemalt ökoloogia) haru, mis tegeleb elusorganismide populatsioonide arvukuse muutumise seaduspärade uurimisega. Inimpopulatsiooni uurimisega tegelevat teadusharu nimetatakse seejuures tavaliselt demograafiaks.

Ajalugu

Populatsioonidünaamika on eksisteerinud üle 200 aasta (algust arvatakse tavaliselt Thomas Malthusest), kuigi lähiajal on matemaatilise bioloogia uurimisaines kõvasti laienenud.

Esimeseks populatsioonidünaamika põhimõtteks peetakse Malthuse võrrandit kasutavat kasvuteooriat, mida ilmekalt kujutab Malthuse kasvumudel. (Põhimõtteliselt kasvab iga populatsioon niikaua, kuni loodus paneb endapoolsed piirangud, milleks on reeglina toiduvarud).

Varases perioodis domineerisid demograafia-alased uuringud. 19. sajandil täiustasid ja parandasid Benjamin Gompertz ja Pierre François Verhulst Malthuse demograafilist mudelit.

Populatsioonidünaamika tänapäeval

Üldisema formulatsiooni pakkus välja 1959. aastal F. J. Richards, mille järgi Gompertzi, Verhulsti ja ka Ludwig von Bertalanffy mudelid katavad vaid spetsiifilisi juhtumeid üldisest formulatsioonist. Arvutimängud SimCity ja MMORPG Ultima Online, proovisid koos paljude teistega simuleerida mõningaid neist populatsioonidünaamikaist^[viide?].

Populatsioonidünaamika püüab uurida ka küsimusi, mis puudutavad vananevaid populatsioone või populatsiooni(de) lakkamist.

Populatsioonidünaamikaks nimetatakse marginaalseid ja pikaajalisi muutusi elusolendite arvukuses, kaaludes ja keskmises vanuses, ühes või mitmes populatsioonis, ja bioloogilisi ning keskkonnaprotsesse, mis neid muutusi mõjutanud on.

Kalade ja metsloomadega tegelevatel organisatsioonidel iseloomustavad populatsioone kolme tüüpi dünaamilised funktsioonid. Isendite tihedus populatsioonis mõjutab kõiki kolme dünaamiliste populatsioonide funktsioone.

Suremus ja sündimus näitab reeglina, kui vanalt võib kalu võrkudega püüda ja loendada.

Kasvuprotsent näitab isendite suuruse ja pikkuse kasvu. Tähtsam on see kalakasvandustes, kus populatsiooni mõõdetakse tihti biomassina.

Suremus, mis kaasab saagi koristusel kaasnevat suremust ja loomulikku suremust. Viimane hõlmab looduslikke kiskjaid, haigusi ja vanadussurma.

Sisseränne ja väljaränne on samuti tähtsad populatsiooni arvukust mõjustavad protsessid.

Kõiki neid mõõdetakse, et määrata kindlaks kogutava saagi hulk, mis tähendab isendeid, keda võib populatsioonist eemaldada, mõjutamata populatsiooni pikemaajalist stabiilsust või keskmist populatsiooni suurust. Saak, mis mahub kogutava saagi piiresse loetakse kompenseeritavaks suremuseks, kuna välja püütud kalad asendavad neid surmi, mis muidu looduslikult toimuksid. Sellest piirist edasist püüki kutsutakse lisanduvaks suremuseks, lisana kõigile isenditele, kes muidu ehk loomulikku surma oleks võinud surra. Need väljendid ei ole ülima hea ja halva vasteteks populatsioonide majandamisel, näiteks, hirvede puhul üritab DNR nende arvukust vähendada, kuna jahimehed on hirvepullide arvukust tunduvalt vähendanud ja emaseid hirvi on ebaloomulikult palju.

Vaata ka

Viited

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Population dynamics seisuga 14.12.2008.