Vikipeedia

Philip Tagg

Philip Tagg (sündinud 1944 Northamptonshire'i krahvkonnas Oundle'is) on briti muusikateadlane, kes on avaldanud mõjukaid raamatuid popmuusika ja muusikasemiootika vallas. Tagg on Rahvusvahelise Popmuusikauuringute Assotsiatsiooni (International Association for the Study of Popular Music, IASPM)[1] ja võrgustiku Network for the Inclusion of Music in Music Studies (NIMiMS)[2] asutajaliige.

Philip Tagg (2014)

Elulugu muuda

Aastail 1957–1962 õppis Tagg Cambridge'is The Leys Schoolis. Tema kujunemisel muusikuks ja mõtlejaks mängis olulist rolli oreliõpetaja Ken Naylor.[3] Muusikahariduse sai ta Cambridge'i Ülikoolis (1962–1965) ning omandas seejärel muusika- ja keeleõpetaja diplomi Manchesteri Ülikoolis (1965–1966). Noorusaastail saatis Taggi mõningane edu kooriheliloojana. Tema hümn "Duo Seraphim"[4] kanti ette 1963. aasta kolmainupüha (Trinity Sunday) hommikujumalateenistusel, kus Cambridge'i King's College'i koori juhatas David Willcocks. 1964. aastal kandis BBC tema teose "Preces and Responses" üle Edingtoni Festivalilt. Tagg töötas vabatahtlikuna 1963. aasta Aldeburghi Festivalil. Sel ajal tegutses ta ka klahvpillimängijana ühes Šoti kantritantsu ja kahes pop-rocki / souli / kaasaegse R&B bändis.[5]

Heidutatuna väljavaateist, mida 1966. aastal pakkus muusikaõpetaja elukutse,[6] kolis Tagg Rootsi Filipstadi, kus ta õpetas inglise keelt, juhatas noorteklubi[7] ja mängis klahvpille kahes kohalikus bändis (1966–1968).[8] Olles otsustanud keeleõpetajaks ümber spetsialiseeruda, õppis Tagg Göteborgi Ülikoolis (1968–1971), säilitades sideme muusikaga Göteborgi Kammerkooris laulmise ja koorile muusika seadmise kaudu. 1969. aastal kohtus ta Rootsi muusikateadlase Jan Lingiga.[9] Mõistes, et Taggil on kogemusi nii klassikalise kui ka popmuusika vallas, palus Ling teda endale appi Rootsi valitsuse poolt talle ülesandeks seatud uue muusikaõpetajate haridusprogrammi (SÄMUS) käivitamisel Göteborgis.[10]

Nii programmis SÄMUS (1971–1977) kui hiljem Göteborgi Ülikooli muusikateaduse osakonnas (1977–1991) õpetas Tagg klaverisaadet, muusikateooriat ning kursust muusika ja ühiskonna seostest. Töö käigus esile kerkinud probleemid ajendasid teda välja arendama meetodit, millega analüüsida eri tüüpi popmuusika struktuuri- ja tähenduserisusi. Tulemused on näha doktoridissertatsioonis telesarja "Kojak" tunnusmuusikast (1979)[11] ning ulatuslikes retseptsioonitestides, millel põhineb raamat "Ten Little Title Tunes" (2003).[12] Sel ajal tegutses Tagg ka laululooja ja klahvpillimängijana vasakpoolses "rokk-kabaree" bändis Röda Kapellet (1972–1976).[13] Juunis 1981 korraldas ta koos Gerard Kempersi ja David Horniga[14] Amsterdamis esimese rahvusvahelise popmuusikauuringute konverentsi, mille tulemusena moodustati Rahvusvaheline Popmuusikauuringute Assotsiatsioon (IASPM, International Association for the Study of Popular Music).[15]

Aprillis 1991 naasis Tagg Inglismaale, kus pani aluse väljaandele, millest hiljem kujunes "Maailma Popmuusika Entsüklopeedia" (EPMOW, "Encyclopedia of Popular Music of the World"). 1993. aastal sai ta dotsendiks (Senior Lecturer) Liverpooli Ülikooli popmuusika instituudis (Institute of Popular Music, IPM), kus ta kuni 2002. aastani õpetas kursusi popmuusika analüüsist, popmuusika ajaloost ning muusikast filmis, televisioonis ja mujal massimeedias.

2000. aastal asutasid Bob Clarida ja Philip Tagg kirjastuse Mass Media Music Scholars’ Press (MMMSP), New Yorgi osariigis registreeritud mittetulundusliku ettevõtte, mille eesmärgiks on levitada muusikateaduslikke kirjutisi muusikast massimeedias.[16]

Heidutatuna Inglismaa ülikoolisüsteemi üha suurenevast bürokraatlikust jäikusest,[17] kolis Tagg 2002. aastal Kanadasse, et asuda professorina tööle Montréali Ülikoolis, kus tema põhiülesandeks oli käivitada popmuusikauuringud ülikooli muusikaosakonnas (2002–2009).[18] Jaanuaris 2010 naasis ta pensionärina Inglismaale, kus kirjutab tänini raamatuid ja avaldab hariduslik-meelelahutuslikke (edutainment) videoid.[19]

2015. aasta juulikuu seisuga on Tagg Leeds Becketti ja Salfordi ülikooli külalisprofessor.

Semiootiline muusikaanalüüs muuda

Taggi muusikaalastest töödest on ilmselt enim tuntud tema muusikaanalüüsid. Valides analüüsiobjektid peamiselt popmuusika vallast, rõhutab ta mittenoodistatavate muusikaliste väljendusvahendite olulist rolli ning tavakuulajate tajureaktsioonide arvestamise tähtsust selle mõistmisel, "kuidas muusika mida kellele millise mõjuga vahendab" tänases maailmas. Ta on muusikaanalüüsi tarbeks kohandanud Charles Seegeri mõistet "museem", mis on teatud tingimustel ja teatud moel piiritletud väikseim terviklik muusikaline üksus. Tagg kasutab "museemi" kontseptsiooni näitamaks, kuidas taoliste üksuste kombinatsioone kasutatakse nii sünkriitiliste (intensionaalsete) ehk ühes ajahetkes tajutavate muusikaliste vormistruktuuride kui ka diataktiliste (ekstensionaalsete) ehk aja jooksul kujunevate vormistruktuuride loomiseks.[20] Taggi väitel on seesuguseid struktuurikombinatsioone võimalik tähenduslikuna mõista märgitüpoloogia alusel, mis sisaldab anafoone (helilisi, taktiilseid, kineetilisi, sotsiaalseid), stiilimärke (muusikastiili määratlevad tunnused, žanrisünekdohhid ehk ühe žanri sisesed rütmilised-intonatsioonilised pars pro toto osutused teis(t)ele žanri(de)le ja kultuurikontekstidele jne) ning episoodimarkereid (muusikateose eri vormiosi piiritlevad struktuurid).[21][22] Taggi semiootiline teooria on põhimõtteliselt peirceilik, kuid sel on olulisi ühisjooni ka Umberto Eco konnotatsiooniteooriaga.[23]

Taggi originaalne muusikaanalüüsi meetod ehk museemiline analüüs tugineb kahele alusele. Esiteks, analüüsiobjekti kohta käiva metamuusikalise informatsiooni kogumine (retseptsioonitestid, kuulajate arvamused-hinnangud, etnograafilised tähelepanekud jne), mis võimaldab teha esialgseid intersubjektiivsusel põhinevaid oletusi analüüsiobjekti paramuusikalise tähendusvälja (paramusical field of connotation, PFMC) kohta.[24] Paramuusikalise tähendusvälja all peab Tagg silmas analüüsiobjektiga lahutamatult kaasnevat muusikavälist seoste- ehk tähendusvälja, mis on muusikaväline küll ainult selles mõttes, et moodustub algselt mitte muusikalistest, vaid põhiliselt pildilistest ja sõnalistest vormidest-struktuuridest, mis eksisteerivad vastuvõtja teadvuses olenemata sellest, kas ta parasjagu analüüsiobjektiks olevat muusikat kuulab või mitte. Siiski on kõlav muusika see, mis need tähendused kuulaja jaoks esile toob ja üht või teist tüüpi tähendusväljaks seob, s.t need "mittemuusikalised" assotsiatsioonid või tähendused kerkivad vastuvõtvas teadvuses esile samaaegselt, rööbiti, koos muusikaga. Seetõttu kasutabki Tagg oma töödes "muusikavälise" või "mittemuusikalise" asemel mõistet "paramuusikaline" (< kr para kõrval, juures). Museemilise analüüsi teiseks aluseks on analüüsiobjekti mõtestamine struktuurilisele sarnasusele tugineva intertekstuaalse (interobjektiivse) võrdluse põhjal.[25] Viimane tähendab, et analüüsiobjektiks olevale muusikale otsitakse kõrvale teisi muusikaid (s.t interobjektiivset võrdlusmaterjali), mis: [1] kõlaks sarnaselt analüüsiobjektiga ja sisaldaks samu või väga sarnaseid muusikalisi karakteristikuid (museeme); ning [2] võimaldaks tuvastada analüüsiobjektiga samade või väga sarnaste paramuusikaliste tähenduste esilekerkimist (nt võrreldava muusikapala pealkirja, laulusõnade, programmilise teksti, CD-kaanepildi, kontserdiplakati kujunduse jm või selle pala kasutuste, nt filmi-, teatri- või tantsuetenduse konteksti kaudu). Interobjektiivse võrdlusmaterjali eri näited peavad kuuluma samasse muusikakultuuri, mis analüüsiobjektiks olev muusikagi, "sest on äärmiselt ebatõenäoline, et üks ja sama muusikaline struktuur [...] võiks kahes radikaalselt erinevas muusikakultuuris tähendada üht ja sama asja."[26]

Museemiline analüüs ehk muusikaliste tähistajate ja tähistatavate tuvastamine tugineb Taggi sõnul kahele verifitseeritavale argumendile:

  1. interobjektiivne või intertekstuaalne järjekindlus, mis tähendab, et üldjoontes samasse muusikakultuuri kuuluvad eri muusikud kasutavad eri muusikapalades samu või sarnaseid muusikalisi struktuure;
  2. üldjoontes samasse muusikakultuuri kuuluvad eri indiviidid seostavad samu või sarnaseid paramuusikalisi nähtusi samade või sarnaste muusikaliste struktuuridega.[27] Intersubjektiivsete ja interobjektiivsete protseduuride kombinatsioon pakub usaldusväärseid pilguheite muusika kaudu tähenduse vahendamise võimalikkusele teatud kultuuris. Sealjuures on interobjektiivse võrdluse oluliseks eeliseks asjaolu, et see võimaldab vältida problemaatilist ülesannet tõlkida muusika tähendus sõnadesse, mille käigus see paratamatult moondub, ning jõuda selle asemel võimalike tähenduste ligikaudsete sõnastusteni interobjektiivselt, s.t ennekõike muusikalis-struktuurilistele seostele tuginedes.

Muusikateooria oskussõnavara reform muuda

2011. aastast alates on Tagg tegelenud muusikateooria oskussõnavara reformimisega. Tema lähtekohaks on kaks arusaama:

  1. traditsiooniline käibel olev muusikateooria sõnavara, mis on kujunenud peamiselt euroklassikalise ja džässirepertuaari põhjal, on teiste muusikate analüüsiks sageli ebatäpne ning etnotsentristlik – nii näiteks tähistab termin "tonaalsus" kõigest üht kindlat tüüpi tonaalsust ning vastandub samas ebaotstarbekalt nii "atonaalsusele" kui ka "modaalsusele";
  2. tungivalt on tarvis tegeleda nende mittenoodistatavate (nt tämbrinüansside, häälekvaliteediga seotud) muusikaliste struktuuride tähistamisega, millele traditsiooniline muusikateooria vaevu tähelepanu pöörab.[28]

Tunnustus muuda

2014. aasta juunis andis Rahvusvaheline Semiootika Instituut (International Semiotics Institute) Taggile elutööauhinna (Lifetime Recognition Award). [29]

Valikbibliograafia muuda

Viited muuda

  1. ↑ http://www.iaspm.net
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. juuli 2015. Vaadatud 8. augustil 2015.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. ↑ Philip Tagg, Music’s Meanings, 2013, lk 7 jj.
  4. ↑ http://tagg.org/xpdfs/DuoSeraphim.pdf
  5. ↑ The Soulbenders (Cambridge, 1964–1966) ja Mike Finesilver-Pete Ker Quintet (Manchester, 1965–1966); vt http://tagg.org/ptcv.html#MusXpr.
  6. ↑ Philip Tagg, Music’s Meanings, 2013, lk 13–14.
  7. ↑ Vt Filipstads Tidningen, 13. juuli 1967.
  8. ↑ The Nazz (Filipstad) ja The Disturbance (Säffle); vt http://tagg.org/ptcv.html#MusXpr.
  9. ↑ Vt Philip Taggi järelehüüet aadressil http://tagg.org/articles/Ling131004.htm.
  10. ↑ Vt "The Göteborg Connection: lessons in the history and politics of popular music education and research", algselt ilmunud ajakirjas Popular Music, 17/2, 1998, 219–242.
  11. ↑ Vt http://tagg.org/mmmsp/kojak.html.
  12. ↑ Vt http://tagg.org/mmmsp/10Titles.html.
  13. ↑ Vt http://tagg.org/audio/Kapellet.htm.
  14. ↑ Vt Gerard Kempers (1948–2005).
  15. ↑ IASPMi varajase ajaloo kohta vt "Proposals concerning the Establishment of an International Society for Popular Music" (1980) ning kirjutise "Twenty Years After: Speech at Founder's Event, IASPM Conference, Turku, July 2001" algust (Tagg, 2001).
  16. ↑ MMMSPi tausta ja eesmärkide kohta vt http://tagg.org/mmmsp/background.html (vaadatud 22.06.2014).
  17. ↑ Vt "Audititis: a rampant contagion" (vaadatud 22.06.2014).
  18. ↑ Taggi kursuste kohta Montréalis vt http://tagg.org/udem/cours.htm (vaadatud 22.06.2014).
  19. ↑ Vt http://tagg.org/ptavmat.htm#Video ja https://www.youtube.com/user/etymophony (vaadatud 22.06.2014).
  20. ↑ Vt Philip Tagg, Music’s Meanings, 2013, peatükid 11–12.
  21. ↑ Vt Philip Tagg, Music’s Meanings, 2013, peatükk 13.
  22. ↑ Vt Kaire Maimets-Volt, "(Üles)tähendusi muusikast", raamatus: Piret Karro, Kristin Orav (koost.), Sõbralik semiootika. Semiosalongi tekste aastast 2011–2014. Tartu, Tallinn: Semiosalong, 2014, lk 79–81.
  23. ↑ Vt Philip Tagg, Music’s Meanings, 2013, peatükk 5, eriti lk 158–171.
  24. ↑ Vt Philip Tagg, Music’s Meanings, 2013, peatükk 6.
  25. ↑ Vt Philip Tagg, Music’s Meanings, 2013, peatükk 7.
  26. ↑ Philip Tagg, Bob Clarida, Ten Little Title Tunes: Towards a musicology of the mass media. New York & Montréal: MMMSP, 2003, lk 96.
  27. ↑ Vt Philip Tagg, "Film music, anti-depressants and anguish management", 2004, lk 2. http://tagg.org/articles/xpdfs/jochen0411.pdf.
  28. ↑ Vt "Troubles with Tonal Terminology".
  29. ↑ Vt https://web.archive.org/web/20140714133328/http://tagg.org/Clips/AwardPT140602.mp4.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Philip_Tagg&oldid=6485861"