Intertekstuaalsus
Intertekstuaalsus tähistab ühe teksti tähenduse kujundamist teis(t)e teksti(de) poolt. Intertekstuaalsuse hulka kuuluvad näiteks vihjamine, tsiteerimine, plagieerimine, tõlge, pastišš ja parodeerimine. Pärast seda kui Julia Kristeva intertekstuaalsuse mõiste 1966. aastal Mihhail Bahtini tööd läänemaailmale tutvustades kasutusele võttis, on terminit samuti korduvalt laenatud ja muudetud.
Kristeva jaoks on intertekstuaalsus "ajaloo teksti sisse panemine ja teksti ajaloo sisse panemine".[1] Igal lausungil on ajalugu. Rääkides või kirjutades kasutame pidevalt teiste sõnu – tsiteerime teiste kasutatud väljendeid ja taaskasutame tähendusi, mis on juba varem olemas.[2] Iga tekst on vastuseks mingile varem loodud tekstile, muudab selle rõhuasetusi ja on sealjuures aluseks uutele, veel loomata tekstidele.[3]