Pavel Žilin
Pavel Andrejevitš Žilin (vene keeles Павел Андреевич Жилин; 18. märts (vkj 5. märts) 1913 Vorobjovka, Voroneži kubermang – 6. veebruar 1987 Moskva) oli Nõukogude Liidu sõjaajaloolane ja sõjaväelane (kindralleitnant), NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliige (1967).
Elukäik muuda
Pavel Žilin osales Suures Isamaasõjas. 1946. aastal lõpetas ta Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia (diplomitöö käsitles Mihhail Kutuzovi vastupealetungi 1812. aasta sõjas). 1949. aastal kaitses ta kandidaadiväitekirja samal teemal. Aasta hiljem ilmus tema raamat "Контрнаступление Кутузова в 1812 г.", mille eest sai ta 1952. aastal Stalini preemia.
1956. aastal sai Žilin ajaloodoktori kraadi ja 1961. aastal professori kutse. Aastatel 1958–1964 oli ta teadusajakirja Vojenno-istoritšeski Žurnal peatoimetaja asetäitja, ühtlasi oli 1961–1966 NLKP Keskkomitee juures asuva Ühiskonnateaduste Akadeemia prorektor ja Nõukogude ühiskonna ajaloo kateedri juhataja.
Aastatel 1966–1987 oli Žilin NSV Liidu Kaitseministeeriumi Sõjaajaloo Instituudi ülem. 1968. aastal anti talle kindralleitnandi auaste.
Tunnustus muuda
- 1982 – Lenini preemia[1][2] (mitteavalikustava (salastatud) valitsuse määruse alusel)
Teoseid muuda
- Контрнаступление Кутузова в 1812 г.. (1950)
- Гибель наполеоновской армии в России. (1968)
- Фельдмаршал М. И. Кутузов: жизнь и полководческая деятельность. (1978)
- Бородино. 1812. (1987)
Viited muuda
- ↑ Первые научные работы П.А. Жилина (1947—1949 гг.). web.archive.org
- ↑ Памяти члена - корр. РАН Павла Андреевича Жилина. portalus.ru
Välislingid muuda
Pavel Žilin – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis- Талантливый ученый и организатор. encyclopedia.mil.ru
