Patristika
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2015) |
Patristika on kristlikku kirjandust uuriv teadusharu ning ajajärk filosoofia ajaloos ja teoloogias. Patristika hõlmab algkristlusele järgnevat kirjandust 2. sajandi keskelt kuni skolastika alguseni Euroopas 7.–8. sajandil.
Patristikateadus muuda
Erinevalt patroloogiast, mis tegeleb kirikuisade õpetustega, mis on katoolse usu seisukohast olulised, on patristika aineks kõik tolleaegsed teoloogilised kirjutised, sealhulgas hereetikute omad.
Patristika kasutab keeleteaduse ja kirjandusteaduse meetodeid, sisaldades omamoodi varakristlikku kirjanduslugu.
Patristika on osa kirikuloost ning töötab käsikäes dogmadelooga.
Patristika areng muuda
2. ja 3. sajandi apologeedid, näiteks Justinus ja Tertullianus, kirjeldasid kristlust antiikfilosoofia vahenditega, kasutades Platoni, Philoni, stoitsismi ja uusplatonismi mõistestikku, et kristlust domineerivale kultuurile arusaadavamaks teha.
Kirikuisad vaidlesid kristlike õpetustega, mis ei olnud vastavuses kiriku konsensusega, ning sõnastasid kristliku õpetuse täpsemalt, et seda konsensust teiste õpetuste suhtes piiritleda. Irenaeus vaidles 2. sajandil gnostitsismiga, Athanasios Aleksandriast ja Basileios Kaisareast 4. sajandil arianismiga, Augustinus 5. sajandil pelagianismi ja donatismiga.
Nendest vaidlustest kujunesid 2.–4. sajandil välja usutunnistused ja kristliku õpetuse alused. Neist omakorda arendati 4.–8. sajandil välja kristlik dogmaatika, mis on tänini kõikide suurte kristlike konfessioonide dogmaatiliseks aluseks.
Kirikuisad viitasid argumenteerimisel peamiselt Piiblile, nii Vanale kui ka Uuele Testamendile. Kiriku õpetuse olemuslikuks aluseks pidasid nad Pühakirja, nii nagu apostlite traditsioon seda tõlgitses. Kujunesid erinevad hermeneutikad, sealhulgas Aleksandria allegooriline tõlgitsus, mida esindas Origenes, ja Antiookia sõnasõnaline ja grammatiline tõlgitsus, mida esindas Johannes Kuldsuu. Paljudelt kirikuisadelt on säilinud ulatuslikud Piibli-tõlgitsused.
Patristiline filosoofia muuda
Patristiline filosoofia on filosoofia ajaloos skolastikale eelnev ajalõik, kui püüti kristliku õpetusi põhjendada varasemate filosoofide väidetega. Aleksandrialased püüdsid alates 2. sajandi lõpust tollast teadust ja kristlust kooskõlla viia. Samuti püüti dogmasid põhjendada. Paljud varased kristlikud teoloogid olid ühtlasi filosoofid.