Ava peamenüü

Algkristlus on kristluse ajaloo varaseima ajajärgu nimetus, mis kestis umbes sajandi. Algkristluse periood algas nelipühade sündmusest 30. aastal ja lõppes 135. aasta paiku Bar Kohba ülestõusuga.[1] Algkristlus on varakristluse esimene etapp, millele järgneb varakatoolsus. Samatähenduslikult algkristlusega kasutatakse angloameerika kultuuriruumis mõistet apostellik aeg.

Algkristluse alguses moodustusid esimesed kogudused Juudamaal ja Galileas, perioodi lõpus olid kristlikud kogudused levinud üle Rooma riigi idaosa ja Partia impeeriumi lääneosa suurematesse linnadesse. Sel perioodil valmisid peamised kristlikud tekstid, mis arvati hiljem Uue Testamendi kaanonisse ja Nag Hammadist leitud kirjad.

PeriodiseeringRedigeeri

Kirikuloolased on algkristluse alguse suhtes ühel meelel, pidades selleks nelipühil Püha Vaimu väljavalamist apostlitele peale Jeesus Kristuse ülestõusmist surnuist, millega algas kiriku ajalugu. Kirikuloolased peavad tõenäoliseks Jeesuse kannatusloo ajaks kas aastat 30 või 33. Perioodi kestvuse osas on kirikuloolased erimeelt. Enamik kirikuloolasi on pidanud algkristluse lõpuks kas apostel Johannese surma umbes 100. aastal või Bar Kohba ülestõusu mahasurumist 135. aastal, millega kaasnes seni sümboolselt esipositsioonil olnud Jeruusalemma kristliku koguduse likvideerimine [2].

Hilisemad algkristluse lõpu määrangud tungivad varakatoolsuse perioodi ja pole kirikuloolaste seas laiemalt tunnustatud. Õigusloolane Rudolph Sohm pidas algkristluseks karismaatilise kiriku (Geist Kirche) ajajärku, millele järgnes hierarhiliste ametkondade väljakujunemise järk (Amt Kirche). Algkristluse lõpuks on peetud 143. ja 144. aastal toimunud Valentinose ja Markioni väljaheitmist Rooma kogudustest, millega algas aktiivne gnostitsismi vastane võitlus. Kirikuloolane Philipp Vielhauer paigutab algkristliku kirjanduse kujunemise lõpu koguni 150. aastasse, kui algab markionlaste ja ebioniitide vaheline tüli Uue Testamendi kaanonisse kuuluvate tekstide ümber.[3]

AllikadRedigeeri

Peamised allikad algkristluse kohta on Uues Testamendis sisalduvad Apostlite teod ning Pauluse kirjad ja teised katoolsed kirjad; apokrüüfilised Clemensi esimene kiri, Clemensi teine kiri, Didache, Hermase "Karjane", Nag Hammadi kirjad, Flavius Josephuse "Juutide ajalugu", Mišna ja Eusebiose kirikulugu. 20. sajandil kujunes oluliseks allikaks ka arheoloogia.

Algkristluse teooriadRedigeeri

Antiookia kristlikus koguduses hakati esimest korda usklikke kutsuma kristlasteks [4]. Teoloog Walter Bauer (18771960) kujundas idealiseeritud pildi "Apostlite tegude" raamatu põhjal, mille järgi oli alguses üks ühtne rühmitus, kus säilis "algne õpetus" ja millest kasvas välja kirik kui organisatsioon.

20. sajandi esimesel poolel arvati, et algkristlased olid üks messiaanlik rühmitus, kes hiljem helleniseerus. Nag Hammadi käsikirjade leidmine muutis senist arusaama ja 1960. aastatel Apostlite tegude raamatu idealiseeritud pilti enam ei usutud. Kirikuloolased tuvastasid, et vastuolud oli olemas juba hellenistlik juutluses ja need kandusid kohe edasi ka algkristlusesse.

Uku Masingu teooriaRedigeeri

Teoloog Uku Masingu arvates on algkristluse võtmemõiste "pääste" väga lähedane "vabanemisele / virgumisele" budismis. Masing oli veendunud, et kuigi budism ja kristlus on tekkinud erinevatel ajastutel ja erinevates kultuuriruumides, on need kaks usundit sisuliselt teineteisele väga lähedased. Masing pidas Tooma tegudes kirjeldatud apostel Tooma India-käiku ajalooliseks, uskudes algkristluse ja budismi otsestesse kontaktidesse.[5]

Masing oli veendunud erinevate algkristlike rühmituste olemasolus. Tuntud juudakristlastele ja hellenistlikele kristlastele lisab ta galilealased ning toomakristlased.[6]

RühmitusedRedigeeri

Algkristlus hõlmas suurt hulka erinevaid rühmitusi ja arusaamu. Nelipühi järel kujunes algkristluses esmalt välja kaks pearühmitust: Peetruse ja Jeesus Kristuse poolvenna Jaakobuse ümber koondunud apostlid. Traditsiooni järgi tegutsesid Jaakobuse ümber koondunud apostlid Jeruusalemmas ja Juudamaal ning Peetruse ümber koondunud jüngrid Galileas. Galileas olid veel apostel Tooma ümber kogunenud toomakristlased.

Esimene kristlik koguduselõhe oli traditsiooni järgi apostlite vastuseis Nõid Siimonile, mida kirikuloos peetakse kristliku gnostitsismi alguseks [7]. Samuti ilmnes algkristluses Pauluse õpetuse mõningane erinevus apostlite õpetusest [8]. Paulus omakorda taunib oma kirjades esimesi kristlikke valeõpetajaid Hymenaiost, Aleksandrost ja Fileetost [9]. 1. sajandi lõpus valmistasid algkristlastele muret nikolaiidid [10].

Kristluses tekkinud peamised rühmitused, mis kujundasid erinevaid arusaamu Jeesuse-pärimusest:

  • juudakristlus
  • hellenistlikud kristlased (Pauluse teoloogia järgijad)
  • toomakristlus (ida suund, India ja Hiina)
  • Süüria kristlus (nn Johannese koolkond)

ÕpetusRedigeeri

Algkristlased laenasid juutlusest ning hellenismist väljendusvormid ja sisu. Nad tuginesid juudi tarkuskirjandusele ja kreeka-rooma filosoofilisele kirjandusele. Algkristlased võtsid omaks palju juutluse ja hellenismi väärtushinnanguid, olles lahutamatult seotud judaistlike juurte ning hellenistliku kultuuriga. Algkristlus oli õpetuselt vägivallatu.

Jeesuse-pärimuse uurimine moodustab olulise osa algkristluse kujunemisloo taaskujutamisel. Algkristlaste hulgas suuliselt levinud Jeesuse-pärimusi ning misjonikuulutusi, samuti kirjalikke ülestähendusi kasutati nii evangeeliumide kui ka Apostlite tegude koostamisel. Jeesuse elust kõnelev suuline pärimus pandi kirja neljas Uue Testamendi evangeeliumis aastail 70–100. Need kirjalikud tekstid kajastavad kolmanda põlvkonna kristlaste arusaamu. Tõenäoliselt olid suulised jutustused tollal olulisemad kui kirjad.

Algkristliku koguduse esimene suurem vaidlus oli juutide ümberlõikamiskombe üle. Jeruusalemmas peetud esimesel kirikukogul leiti, et kristlastel pole ümberlõikamine vajalik. Samal kirikukogul anti kristlastele kohustus hoiduda lämbunud looma liha ja verd sisaldavate toitude söömisest.[11]

Algkristluse kronoloogiaRedigeeri

Aastaarvud m.a.j Algkristluse sündmused Ajaloolised sündmused Rooma riigi idaosas
30. aasta Jeesuse surm kevadpühadel. Maarja Magdala maja ülemine tuba Jeruusalemmas saab algkoguduse keskuseks. 1437 oli Rooma keiser Tiberius.
u 31 Kogudused Galileas, valmib arameakeelne Q-allikas
32/34 Diakonite määramine, püha Stephanuse hukkamine, Pauluse pöördumine
3536 Pauluse esimene reis Jeruusalemma. Süüria Antiookias kasutatakse esmakordselt kreekakeelset nimetust kristlane.
41 Paulus esmakordselt Korintoses. Kreekakeelse misjoni algus hajala juutide seas. 37–41 oli Rooma keiser Caligula, kes käskis oma kuju Jeruusalemma templisse üles seada; suri enne, kui käsk täideti.
u 43 Peetrus dikteerib Johannes Markusele Markuse evangeeliumi
43/44 Jaakobus, Sebedeuse poeg tapeti Herodes Agrippa I valitsusajal (Josephus, AJ 19, 343–350). 41–44 Herodes Agrippa I valitses kogu Iisraelis, ka Jeruusalemmas ja Juudamaal.
u 44 Z, Apostel Johannes dikteerib Johannes Markusele
u 35–46 Paulus Kiliikias ja Süürias.
u 4549 Oletatavalt Pauluse esimene misjonireis koos Barnabasega: Antiookia – KüprosGalaatia (Väike-Aasias).
u 48 Luuka evangeeliumi kujunemine, Luuka "üheaasta teooria".
48/49 Koguduste juhtide nõupidamine Jeruusalemmas. Pauluse Kiri Galaatlastele. Juutide väljakihutamine Roomast. 41–54 oli Rooma keiser Claudius.
u 49–50 Pauluse teine misjonireis. Paulus, Siilas ning Timoteos reisisid Süüria Antiookiast läbi Tarsose ja Väike-Aasia Makedooniasse (kogudused Filippis ja Thessaloníkis) ja Ahhaiasse. Kogudus asutati ka Korintosesse.
u 50 Algkristlaste kogudused suuremates keskustes: Jeruusalemmas, Antiookias, Aleksandrias, Kartaagos, Konstantinoopolis, Roomas. Kogudused olemas Süürias, Thessaloníkis, Egiptuses. Pauluse "Kirjad tessalooniklastele." Nõid Siimon Samaarias, kristlik gnoosis.
5052 Paulus Korintoses. Pauluse kolmas reis Jeruusalemma. 51–52 Gallio on Ahhaia prokonsul.
52–55 Pauluse kolmas misjonireis, peatub Efesoses. 52–59 Felix on Juudamaa prokuraator.
5556 Pauluse viimane reis Jeruusalemma (pakutud ka 57. aasta). Pauluse Kirjad korintlastele.
u 62 Jaakobuse (Jeesuse venna) tapmine.
6467 Kristlaste vaenamine Rooma keiser Nero poolt. Peetruse ja Pauluse hukkamine 64. aastal Roomas. 64 on tulekahju Roomas. 54–68 Nero oli Rooma keiser.
u 70 Jeruusalemma algkoguduse liikmed põgenevad ida poole Jordani jõge, uus keskus Pellas. 6673 Juudi sõda. 70 Jeruusalemma hävitamine Vespasianuse poja Tituse poolt. 6979 oli Rooma keiser Vespasianus.
75 Juudamaa, Galilea ja Samaaria nimetatakse roomlaste poolt ümber Palestiina.
8196 Kristlaste mittesüstemaatiline vaenamine Domitianuse valitsusajal. 81–96 oli Rooma keiser Domitianus.
u 95 Johannese ilmutuse raamat. Nikolaiidid Väike-Aasias
u 100 Johannese evangeelium, Elkesai (Elchasai) Süürias.
u 110 nn pastoraalkirjad, gnostiliste koguduste vastu Väike-Aasias
110–120 Ignatiose kirjad, Polykarpose kiri. Algab võitlus gnostikutega Väike-Aasias.
u 120–130 Nag Hammadi kirjade vanimad osad, nt Tooma evangeeliumi süüriakeelne tõlge, Jaakobuse kiri (apokrüüf), Jaakobuse ilmutusraamatud, Aadama ilmutus.
132–135 juutide ülestõus Bar Kohba (Bar Kosiba) juhtimisel.
u 140 Kerdon, Markion ja Valentinos Roomas
143 Valentinose väljaheitmine Rooma kogudusest
144 Markioni väljaheitmine Rooma kogudusest.

ViitedRedigeeri

  1. "Geschichte des Urchristentums." Das wissenschaftliche Bibelportal der Deutschen Bibelgesellschaft
  2. Hans Conzelmann: "Geschichte des Urchristentums". Göttingen 1978
  3. Philipp Vielhauer: "Geschichte der urchristlichen Literatur: Einleitung in das Neue Testament, die Apokryphen und die Apotolischen Vater." de Gruyter Lehrbuch; Berlin: de Gruyter, 1975.
  4. Ap 11:26
  5. Uku Masing: Budismist. 1995, lk 226–251; "Kosmose tunnetamisest ja keelest" – Uku Masing. Pessimismi põhjendus. 1995, lk 135–156, lk 154.
  6. Uku Masing. Eesti usund. 1995, lk 238
  7. Ap 8:9–24
  8. Gl 2:11–14
  9. 1Tm 1:20; 2Tm 2:17
  10. Ilm 2:6
  11. Ap 15

KirjandusRedigeeri

Vaata kaRedigeeri