Palivere servamoodustiste vöönd

Palivere servamoodustiste vöönd on umbes 11 200 14C-aastat tagasi[1] viimase mandrijää taandumise ajal liustiku pealetungil tekkinud pinnavormide vöönd[1]. Jää tungis vööndi moodustumise ajal edasi vähemalt 35 kilomeetrit, mida näitavad vööndist 35 kilomeetri kauguselt Kõpu poolsaarelt leitud pealetungieelsed setted.[2]

Vöönd ulatub Lahemaalt kuni Sõrve poolsaareni, kulgedes läbi Tallinna, Palivere ja Hiiumaa[1]. Vööndi moodustavad glatsiofluviaalsed setted Hiiumaal ja Tallinna ning Kunda vahel, otsamoreenid Lääne-Saaremaa kõrgendikul, Sõrve poolsaarel ja Hiiumaa ning Haapsalu vahel, samuti ka oosid Loode-Eestis.[3]

Vööndi tähelepanuväärsemaid avaldumisi pinnamoes on Läänemaa kõrgeim paik Risti-Palivere oos, mille järgi vöönd ka oma nime on saanud.

Palivere servamoodustiste vöönd on jälgitav vaid Eesti aladel. See lõpeb mõlemas otsas Läänemeres, kus see pole enam jälgitav. Seetõttu on selle edasine kulg hüpoteetiline ja nii on seda seostatud nii 11 200 aastat tagasi toimunud Vimmerby kui ka 12 000 aastat tagasi toimunud Levene jääpealetungiga.[4] Erinevate võimaluste põhjuseks on see, et muudatused jääkattes ei ole Läänemere eri kallastel üks-üheses vastavuses ja jää taganes liustiku idaosas aeglasemalt, kui selle lääneosas.[5]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 EE 12. köide, 2003: 398.
  2. Kalm, V., Raukas, A., Rattas, M., Lasberg, K. 2011. Pleistocene Glaciations in Estonia. Kogumikus: Ehlers, J., Gibbard, P.L., Hughes, P.D. (toim.). Developments in Quaternary Sciences 15, Elsevier, Amsterdam, lk 95–104.
  3. Karukäpp, R., Raukas, A. 1997. Deglaciation history. Kogumikus: Raukas, A., Teedumäe, A. (toim.). Geology and Mineral Resources of Estonia. Estonian Acadamy Publishers, Tallinn, 436 lk
  4. Saarse, L., Heinsalu, A., Veski, S. 2012. Deglaciation chronology of the Pandivere and Palivere ice-marginal zones in Estonia. Geological Quarterly, Vol 56. Elsevier, lk 353-362.
  5. Raukas, A. 1992. Ice marginal formations of the Palivere zone in the eastern Baltic. SverigesGeologiska Undersökning 81, lk 277–284.

VälislingidRedigeeri