Paatkond
Paatkond on ühes paadis asuvate kalurite või hülgeküttide meeskond, spordivõistlustel sõudepaadi või purjeka meeskond või naiskond.[1]
Ühes paadis peamiselt võrkudega kalastamas käivat või vanasti kaugemates randades rändpüügil käinud kalurite rühma on nimetatud ka paadivägi (murretes selts, võrguselts, mest, mestimehed, seur, kamp).[2]
Paatkond oli tavaliselt püsiv (vähemalt ühe hooaja), selle suurus oli 3–10 meest (harilikult ühest kaluriperest või koos sugulaste ja naabritega), harva enam. Paat kuulus ühele paatkonnaliikmele, kes oli ka püügitööd juhatanud kipriks, või oli ühine.[3] Võrgud olid igal kaluril omad. Iga paatkonna liige võttis kaasa sama arvu võrke, mis pikaks võrguriviks ühendatult kindla korra kohaselt vette lasti.[2] Iga mees sai saagi oma võrkudest, paadi omanikule anti tasuks varikalad. Kui paat oli ühine, jagati saak paatkonna liikmete vahel võrdselt.[4]
Selline kalapüügi viis püsis kauem Põhja-Eestis, kus räim ja kilu raputati võrgust välja (Lääne-Eesti teostati väljanoppimist). Paatkondades püsisid vanad kogukondlikud tavad kauem kui nootkondades.[2]
Tänapäeval kutsutakse paatide, purjekate ja väikelaevadega veesõitu tegevaid seltskondasid ka paadiperedeks.
Viited muuda
- ↑ Eesti keele seletav sõnaraamat vaadatud 9.06.2020
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Eesti Entsüklopeedia Vaadatud 9.06.2020
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 196
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 133