PN-3 oli 1938. aastal Eestis ehitatud luure- ja hävituslennuk.

PN-3
Tüüp luure-, hävituslennuk
Tootja Aviotehas
Riik Eesti
Tootmisaastad 1938
Meeskond 2
Pikkus 8,95 m
Tiivaulatus 10,38 m
Mootor 570 hj Rolls Royce Kestrel
Tippkiirus 395 km/h (4000 m kõrgusel)
Lennulagi 5000 + ?m
Relvastus kaks 7.63 mm kuulipildujat

PN-3 oli kiireim Eestis konstrueeritud lennuk.

Ajalugu

muuda

Lennuki esimesed joonised tegi 1935. aastal Peterburist pärit Eestis elanud baltisakslane insener Küttner, kes siirdus 1937. aastal Saksamaale. Töö viisid lõpule Voldemar Post, Rein Tooma ja E. Lesta. Lennuk ehitati valmis 1938. aastal ning esmalend tehti 1939. aasta jaanuaris.[1]

Ehitati vaid prototüüplennuk, mis võeti lennuväes arvele numbri 160 all. Kuna Eesti lennuväe tehniline tase oli ajastu kohta suhteliselt tagasihoidlik, nimetasid sõjaväelendurid (ka ajalehed) uut lennukit naljatades isamaa päästjaks. Kuni Eesti okupeerimiseni 1940. aastal jõuti PN-3-ga sooritada kokku 104 maandumist ja lennata 31 tundi. Aasta jooksul plaaniti ehitada 6 lennukit, kuid alanud Nõukogude Liidu okupatsiooni tõttu Eestis jäi see teostamata. Okupatsioonivõim lasi 1940. aastal lennukilt mootori maha võtta ning see saadeti Moskvasse.

Kirjeldus

muuda

PN-3 oli segakonstruktsiooniga tandemasetusega kaheistmeline (lendur ja vaatleja) dubleeritud juhtimisega alltiivaline monoplaan, mille terastorudest keresõrestikule oli tõmmatud riie. Alates kabiini esiistme kohalt katsid lennuki kere esiosa alumiiniumpaneelid. Vabaltkandev tiib oli täielikult puitkonstruktsiooniga ning varustatud allapoole kallutatava spoilerilaadse tagatiivaga.

Lennuki ehitamise majandusliku piiratuse tõttu ehitati prototüüp lennus mitte-sissetõmmatava telikuga, mille rattad kaeti voolundajatega. Järgmistele lennukitele planeeriti sissetõmmatav telik.

Ajutise lahendusena paigaldati prototüübile Eesti õhuväe biplaanide Hawker Harti varumootor (vedelikjahutusega 12-silindriline V-mootor), mis ajas ringi hävituslennukitele uuenduslikku kolmelabalist (Rotol või de Havilland, muutuvsammuga (viide?) ) metall-propellerit. Järgmistele ehitatavatele lennukitele kavatseti paigaldada modernne 1000 hj V-ridamootor.

PN-3 oli eriti hea manööverdusvõimega, kõrguse 5000 m saavutas lennuk 11,4 minutiga, mis teeb keskmiseks tõususukiiruseks 7,1 m/s. Lennuk arendas horisontaallennul 4000 m kõrgusel kiirust 395 km/h. Plaanitud võimsama mootori ja sissetõmmatava telikuga oleks lennuk ületanud ka 500 km/h piiri.

"PN-3 marki lennukeid valmis siiski ainult üks eksemplar, mille "hambamehed" ristisid irooniliselt "Isamaapäästjaks"."[2]

Vaata ka

muuda

Kirjandus

muuda
  1. Gerdessen, Frederik 2001: "Aeg mehed lennukid". Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, lk 185
  2. Ants Künnapuu. Teedel õhuavarustesse. Tallinn, 1979, lk. 67.