Ava peamenüü
Lumikellukesed.jpg

Püsililled on mitmeaastased rohttaimed, mis suudavad üle elada meie talved. Nende põhiliseks eeliseks on igal aastal taas õide puhkemine. Põhiline grupp taimi, mis annavad õie ilu vara kevadest kuni sügis külmadeni. Püsililled annavad meie looduslikele ja poollooduslikele maastikkudele kõige enam sära näiteks lumikellukesed, ülased jms. [1]

Sisukord

PäritoluRedigeeri

Kesk-Euroopa metsadest on meile jõudnud harilik kitseenelas. Vahemere ümbrustest on pärit aed-iiriste esivanemad, paljud krookused ja nartsissid. Lähis-Idast on tulnud tulbid ja harilik püvilill. Hiina looduses kasvavad mitmesugused pojengi ja liilia liigid ning Jaapanis paljud hostad. Mõlemalt maalt on meile jõudnud ka astilbed. Kõige enam tuntumaid püsililli on meile aga andnud Põhja-Ameerika, mis on leeklillede, päevakübarate, astrite ja monardade sünnimaa.

NõudmisedRedigeeri

Püsilillede valik on väga suur. On taimi, mis taluvad lauspäikest ja varju, liigniiskust ja põuda. Püsikute eluiga on ajavahemik, mil mingi püsik kasvatatuna tema nõudmistele vastavates tingimustes ja kasvamiseks määratud alal, säilitab liigile või sordile omase dekoratiivsuse. Kasuliku eluea pikkus sõltub liigi või sordi omadustest, kuid seda võivad ka suuremal määral mõjutada ka teised tegurid, nagu mullaviljakus, mikrokliima, rühmasuurus ja istutuskaugus.

Selle järgi võib püsikuid jaotada nelja rühma:

Istutuskaugus - väga oluline on valida igale taimele õige istutuskaugus. Soovituslikud istutuskaugused:

  • püsikud, mis on kõrgemad kui 100 cm – ½ taime kõrgusest
  • püsikud, mille kõrgused on 50–100 cm – 2/3 taime kõrgusest
  • püsikud, mis on madalamad kui 50 cm – 40–80 cm, sõltuvalt lopsakusest ja laienemise kiirusest
  • maadjad, miniatuursed ja madalad püsikud – 15–35 cm
  • roomavate võsudega maadjad miniatuursed püsikud, kui soovitakse saavutada kiiret efekti – 10–15 cm

Sellised näilised suured taime vahed, kindlustavad iga taime normaalse kasvu ja arengu, lihtsustavad hooldust mitte ainult kevadel, vaid ka esimestel istutus järgsetel aastatel suve teises pooles.

Püsikute valimisel peenrasse on soovituslik uurida ja planeerida taime kasvu kõrguseid, värvide mängu ja kasvutingimusi. Vältida monotoonseid värve. Istutamisel jälgida kasvu st. kõrgemad taha plaanile ja madalamad ettepoole. Istutamist saab alustada juba vara kevadel, kohe kui maapind on kuiv, kuid arvestama peab ka taimede külmaõrnust.

HooldusRedigeeri

Taimed vajavad palju vett, mullal ei tohi lasta läbi kuivada. Mullakobestamine ja umbrohu välja rohimine on samuti oluline. See annab taimedele rohkem ruumi kasvamiseks ja vajalike mineraalainete kättesaamiseks. Samuti kesk-suvine ära õitsenud õite lõikamine, võib mõnele püsiku liigile anda võimaluse uuesti õitseda.

Kõrgemaid ja õrnemaid püsikuid, mida ohustab tuul ja vihm, tuleks toestada. Näiteks pojengid, liiliad ning roosid. Sügisel tahavad mõned püsikud vegetatiivse osa maha lõikamist. Astrid, kukeharjad, pojengid, nartsissid ning tulbid.

Talveks vajavad mõned külmaõrnad liigid ka katmist: roosid , heleeniumid, krüsanteemid jne.[3]

Haigused ja kahjuridRedigeeri

Mõned püsikute liigid on vastuvõtlikumad taimehaigustele. Õiekal astril ning monardal esineb jahukastet, pojengidel hahkhallitus, astritel fusarioos. Leeklillede väga ohtlik kahjustaja on vartes elav nematood. Ohtlikud võivad olla ka viirushaigused näiteks pojengidel, tulpidel, hostadel. Kahjuriteks on nälkjad, teod, kes armastavad hostasid ja brunneraid. Rohutirtsud ning villimardikalised söövad ka taimi nagu püst-elulõng ja hübriidülaseid. Samuti on ohuks taimedele ka mutid ning jänesed. [4]

GaleriiRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Andris Orheovs. "Dekoratiivsed püsikud", Jumava: Tänapäev, 2017 [1]
  2. [2]
  3. H. F. Harp* and L. M. Collicutt Research Station, Morden, Manitoba. "Herbaceous perennials for the Prairie Provinces", Ottawa: Canada department of agriculture, 1971 [3]
  4. Tracy DiSabato-Aust. "The Well-Tended Perennial Garden: The Essential Guide to Planting & Pruning Techniques", 1998