See artikkel räägib Eesti sõjaväelasest; Oskar Mamersi pseudonüümi all on oma mälestused avaldanud Oskar Öpik.

Oskar Heinrich Mamers VR I/3 (15. mai 1891 Liivi vald, Läänemaa6. oktoober 1930 Seli, Raplamaa) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant, 1920). Oskar Mamers lõpetas aastal 1912 Tallinna Peetri Reaalkooli[1].

Oskar Mamers
Sünniaeg 15. mai 1891
Liivi vald, Läänemaa
Surmaaeg 6. oktoober 1930
Seli, Raplamaa
Auaste kolonelleitnant
Juhtinud Operatiivstaabi teadete jaoskond
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Vabadusrist I/3 (1920)

Asus 23. septembril 1912 vabatahtlikuna 89. Belomorski jalaväepolku ajateenistusse. 13. augustil 1913 arvati ta sealt reservlipnikuna reservi. Esimese maailmasõja puhkedes kutsuti 6. augustil 1914 teenistusse ja määrati 2. tagavarapataljoni. 11. septembril samal aastal oli ta 177. tagavarapataljonis rooduülemaks ja 30. aprillil 1915 saadeti ta eesliinile 314. Novo-Oskolski polku rooduülemaks. Selles väeosas osales ta 17. maist 1915 kuni 1. jaanuarini 1917 lahinguis austerlaste ja sakslaste vastu. Sai mitmel korral haavata ning ka vahvuse eest aumärke. 6. juunil 1917 tuli Mamers 1. Eesti jalaväepolku.

Mamers oli koos Eduard Alveriga üks kahest ööl vastu 18. veebruari 1918 Vene armee 1. Eesti jalaväepolgu komandöri polkovnik Ernst Põdderi poolt Kuressaarde Saksa Põhjakorpuse juhataja kindral Adolf von Seckendorffi juurde läkitatud saadikust, kes teatasid eesti rahvusväeosade plaanitavast rinde avamisest pealetungiks valmistuvatele Saksa vägedele. See kohtumine valmistas ette tingimused Eesti Vabariigi väljakuulutamiseks 24. veebruaril 1918.

Eesti Vabadussõjas oli kapten Oskar Mamers Eesti sõjavägede 1. Operatiivstaabi teadete jaoskonna ülem, alates 21. novembrist 1918 oli teadete jaoskonna ülema abi Helmut Veem. Ülendatud kiiduväärt teenistuse eest alampolkovnikuks, vanusega 1. märtsist 1920[2] 1. aprillil 1921 läks kolonelleitnandina reservi.

Õppis Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas 1922–1923.

1. septembril 1923 asus uuesti kaitseväeteenistusse ja määrati 7. jalaväerügementi, teenis seal kuni 23. maini 1927, mil läks uuesti omal soovil reservi.

Oskar Mamers suri kopsutiisikusse.

Tunnustus muuda

Viited muuda

  1. "Tallinna Reaalkooli vilistlased". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2012. Vaadatud 24. novembril 2011.
  2. https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:46128/70673/page/5 Päevakäsk Sõjavägede Staabile, nr. 1, 27. märts 1920.

Kirjandus muuda

  • Album Academicum Universitas Tartuensis 1918–1944. II köide. Tartu, 1944. lk. 238.